Mägituuled

Esimene päev
Brian sõidutab mind Whitney matkaraja algusesse. Parkimisplatsil seisab vaid üks auto. Tundub, et ma pole mägedes pärsi üksi. Jätan Brianiga nägemist ja hakkan liikuma.

Portaalis tipuni on raja pikkuseks ca. 15 km. Täna ma tippu ei jõua ja ei ole ka põhjust, sest aega mul tippu ronimiseks on. Ka ilmaennustus kuulutab kurja algavaks ööks - mingit sorti tormihakatis.

Veidi rohkem kui tunnike kõndimist ja mulle astub vastu neljane seltskond. Kõigil hirmtõsised näod peas. Nende tõus ei lõppenud seekord tipuga kuna üleval laagris üllatas neid 160 km/h kihutav tormituul. Üks neist mainib, et hea siia alla jõuda, me ei jõudnud tulles telkigi kokku panna. Kui seltskond on möödas, tuleb mul endale tunnistada, et siiski olen mägedes üksi.

Peale järgmist tundi jõuan Lone Pine'i järveni, mis ka paljude kohalike postkaartide peal ilutseb. Praegu on see paksu jääkihi all ja praksub kurjakuulutavalt. Otsustan, et tänaseks aitab ja rohkem kõrgemale ei tõuse - paistab ka paras koht olevat, kus tormi eest varjus püsida. Päikese järgi on kell alles veidi pärast pealelõunat. Panen telgi püsti, söön, vaatan veidi ümbruses ringi ja siis magamiskotti, et enne uinumist veidi lugeda.

Vaevaliselt läheb pimedaks ning selle saabudes poeb hirm nahavahele. Karu see ehk ei ole (kuigi rangerid hoiatasid, et tänavuse lumeta talvega karud veel ei maga), aga keegi luusib telgi ümber. Kuulan, endal süda taob 154 korda minutis. Ära ka ei lähe. Muudkui jõlgub. Vähemalt toit ei ole telgis kaasas ja on karukindlas karbis 100 m eemal. Ei tea kas väsimusest või suurest tahtmisest, aga vaatamata tundmatule metselukale suudan lõpuks uinuda.



Teine päev
Talvised matkad on tülikad kuna päevavalgust jätkub väheseks. Kella viie ajal õhtul kaob päike mägede taha ja juba pool tundi hiljem on kottpime. Väljas ei ole midagi teha, ainus viis aega mööda saata on telgis sooja magamiskoti vahel lugedes.

11 tundi järjest magada on ikka ilmselgelt liiast. Ootan juba varahommikul valguse saabumist, et hommikust süüa ja edasi astuma hakata. Toimetused tehtud, kott selga ja rajale. Üles poole jõudes lööb äkitselt raju külm tuuleiil silmist pimedaks. Olen hetkel jõudnud kahe kämpingplatsi vahele (merepinnast ca. 3500m). Kiusatus on suur, et veidi tagasi minna ja leida telgile koht madalamal kõrgusel. See selleks, otsutan siiski edasi minna ja paigutada ennast viimasesse kämpingusse enne tippu.

Kohale jõudes jään korra üllatusest seisma, kohe esimesel platsil on telk püsti. Või siis õigemini mitte väga püsti vaid kuidagi ära vajunud. Telgi ümber kõiksugu kraami alustades toidumoonast, priimusest ja lõpetades riideesemetega. Inimesi ei ole. Ehk läksid päevaks tippu ja tulevad õhtul tagasi.

Laager asub kivisel tasandikul. Siin seal on näha varasemate matkajate poolt kividest ehitatud tuulevarje. Paljud neist lund täis sadanud. Leian endale ühe suure kivi, mille varju telk üles panna. Päris varju siin kohas leida on nähtavasti võimatu. Eks homme vaatan ümbruskonnas ringi ja kui võimalik, leian parema koha. Praegu söön õhtust, lükkan telgiümbruse lumest puhtaks, vaatan ümbruses ringi ja kaen ka ümberaedseid, et ehk on tagasi tulnud.

Naabrite telgi juurde jõudes ja asja veidi uurides, tuleb meelde vastutulijate sõnad, et ei jõudnud telkigi kokku panna. Nähtavasti põgenesid nad siit väga suure hooga. Tuhlan tuule poolt ümber puhutud telgis ringi. Leian endale käimiskepid, lumesaapad ja magamiskoti, kogu see kraam võib marjaks ära kuluda.

Tuul hakkab tõusma, poen kiiresti magamiskotti. Jääveepudel jalgade vahele, et hommikuks oleks veidi vett toidutegemiseks. Mine tea, mis tuul teeb ja tormiga lund sulatada ei õnnestu.

24 tundi
Kell on umbes 8 õhtul kui tuul telgikatte lahti kisub ja seda minema viia üritab. Igal juhul on lood nüüd nii, et kui varem sadas ainult väljas lund, siis nüüd on ka telgis sees lumesadu. Soojapesu väel ronin välja, et olukorda natuke parandada. Hetkeks on asi parem, aga mõni minut ja sama olukord tagasi. Õnneks on mul tänasesk ööks kaks magamiskotti ja nende vahel pikutades on tõesti soe. Mis sest, et lumetase telgis iga minutiga järjest tõuseb. Aega hommikuni on veel rohkem kui 9 tundi ja tuul näitab üha enam oma võimeid. Teen plaani, et kella 6st ronin telgist välja, panen oma kupatuse kokku ja liigun alla. Misiganes ilm selleks ajaks teinud on.

Kell on 5 kui olen sunnitud telgist välja minema kuna ei mahu sinna koos lumega enam ära. Näpud külmast kanged pakin asjad kokku - nii palju kui võimalik lumest puhtaks, kaart ja kompass välja, lumesaapad jalga ning teele. Maksimaalne nägemisulatus kipub olema nii 5 ja 10 meetri vahel. Tuldud rajast ei ole enam jälgegi. Toetudes puhtalt sisetundele ja mingile suunatajule hakkan liikuma. Rabeledes tuisu ja lumega, mis kohati kipub üle meetri sügavune olema, kaotan ühe lumesaapa. Ja võimatu on seda ka enam üles leida. Saabas on küll suur ja peaks nähtava oleme, aga mis sa teed. Lasen ühega edasi, kuid see on rohkem koormaks ja seega loobun ka sellest. Edasi ilma saabasteta minna olen pidevalt nabast saati lumes. Üks hetk koguni kaelani lumes ja ega polegi siis väga lihtne ennast seljakotiga sealt välja rabeleda.

Ma ei tea kui palju ma tegelikult mööda õiget rada liikusin, aga 6 tunni möödudes jõuan tuttavasse paika. Kohta, kus üles minekuks kulus veidi enam kui 2 tundi. Vot siis alla on lihtsam minna kui üles. Siit edasi alla on veel kuskil pool maad enne kui portaalini jõuan. Kavatsen täna veel päris alla minna, et seal veidi soemas riided kuivatada ja eks siis edasi paistab kuhu ja kuidas.

24 tunni möödudes ajast kui tuul oma halvemat külge näitama hakkas, olen jõudnud alla - arvatavasti surmväsinud. Korrastan varustust, vahetan riided ja lähen telkimiskohta otsima.

Madalamatel mägedes matkates möödub neli päeva ja ilm ei kavatse paremaks minna. Tipud on pidevalt pilves ja tugev tuul möirgab kõrgustes. Sean sammud Briani poole, et tutvuda lähima aja ilmaennustusega - kas on veel mõtet proovida üles minna?

Tequilavenitus

Meid armastanud armujumalate armukadedus
..ja kõigil neil neli hoopi soolas. Vaata kuhu tahes, me oleme oma valikud teinud ja nende järgi käinud. Kuni valitud rada otsa saab ja õige tee leida tuleb. Alati üks võimalik kõigi teiste seast.

Pea hakkab patja kinni jääma kui ma märkan, et mu suust voolab verd. Ei. Padi on verine. Aga suust see pidi saama. Nii on öeldud ja nii saigi. Enne kolmanda öö lõppu. Keeran padja valepidi ja sülitan ta õigeks. Plekk on mõlemal pool ja ei ole enam vahet kummale küljele pea langeda lasen. Ühte moodi pehme.

Tahaks ma kirjutada mägedest ja rahvastest ja looduse loomadest ja kärestikest jõgedel ja linnadesse ehitatud majadest, nende hiilgusest ja kõrgustest ja klaasilt peegeldustest ja nende vahele tuima tsooni seisma jäänud õhupallidest. Tahaks ma jaa.

kui mitte jälle...?

Kui koerad käivad jälle oma jalgadel katustel jalutamas
..kukeposkist jäi järgi ainult verine kukk sentimeetripikkuse haavaga kaelas. Lubati veel paarikümmet võitlust ja viskit kõige selle lõpuks, aga küll hakkab aitama ja loovutame oma piletid järgmistele soovijatele.


JA ONGI KõIK

PS. Avastati seemnerakkude liikumist vallandav mehhanism - mis mind ei üllata sugugi

Kalamari ja veri

Aanusevalu
..nüüd on neli või rohkem päeva möödas ajast kui me Medellini bussijaamas hüvasti jätsime. Peale mida ma tagasi hotelli ja siis linna põhjaosas asuvasse terminali läksin, pileti ostsin ja see näpus 5 tundi mööda saatsin. Ikka veel kõhuvaludes ja potivahet jooksmas. Peale kümmet tundi ööbussis ja sihtkohta jõudes avastasin, et WC on nii varahommikul veel suletud. Kükitades ja paigal tammudes, minut ja minut veetsin, kuni paradiisiuksed avanesid ja ma kergendatult ohates ennast taas potile sättisin. Istusin seni kuni lahkus järgmine buss. Ja jõudsin San Agustini. Kive vaatama. Aga juba kolm päeva ei ole ühtegi kivi. On vaid hostelituba ja selle peldik. Kuidas see algas?

Kalane vesi kõhuõõnsustes
..kõik algas Tolus - peorattalinn Kariibimere ääres. Kui ma pahaaimamatult kraanivett jõin. Veetsime päeva rannas ligunedes ja aguardientet rüübates.

Olen lainete vahel ja lasen ennast kukkuda. Vastu edasi pressivat lainet ja selle vahtu. Silmad taeva poole vaatamas, leban veel. Leian ennast ühe talumaja aias. Aed ulatub sama kaugele ja võimalik, et veel kaugemalegi, kui silmapiir. Silmapiiril asub lõpp. Siin, minu ees, kasvab punase õiega õitsev lill. Ja siis avastan, et lill on ennast välja upitanud anusest maha lastud lehmasitast. Mul hakkab tunda andma ja ilma seletust andmata jooksen üle lainete tagasi rannale, kraabin oma asjad kokku ja (jooksta ei kannata) kiirsammul hotelli.

Suletud uste taga veedan ilma hullema kartuseta oma esimese peldikusessiooni. Teine peale poolt tundi. Ja nii kõhuvaludega kuni 3 päeva. Nendele järgnevad päevad peldikut otsides ja nende läheduses ennast turvaliselt tundes. Aja möödudes ja asjade mitte paranemist täheldades annan järgi ka oma põikpäisusele ja külastan apteeki. Ja üllatus, aga asjad hakkavad paranema ja veri muutub tagasi sitaks. Aga siiski, terve selle protsessi lõppu pole seni, peale nelja nädalat, veel näha. Loodame!

Medellin
..see linn oma metroo, priiskavate kirikute, purskkaevude, lõbutüdrukute, ostukeskuste, ülikoolilinnakute, ilusate silmade, kaunite nägude, ja veerevate ratastega saab kohaks, kus mind ja mu sitahäda üksi, omaette, jäetakse. Bussijaamas..

San Agustín
..kirikukellad. Neli erinevat heli. Esimene ja teine 20 kill-kolli, kolmas 25, järgmine 25 ning siis läbisegi lugematuid kordi. Küsin käruga mööda jalutavalt härralt kohvi. 300 pesot tema kätte ja süütan sigareti. Kirikukellad löövad. Selle - kiriku - uks on avatud. Vist kõigile. Viimast korda astusin läbi kirikuukse 5 aastat tagasi. Täna näen sinna sisenemas teisi. Hiinas olles võisin alati kindel olla, et kui WC vajadus tekib, siis McDonaldis on see olemas - 100%, alati. Ja see on ka ainus, milleks ma McDonaldsit kasutanud olen. Kirik võtab vastu uued 4 külalist. Päike on juba mägede taha vajunud ja nüüd ehib Jeebusehoonet lillakas-sinine valgus, mis peegeldub tee äärde pargitud autole. Autolt tagasi kirikule ei peegeldu. Rooli taga on keskealine vuntside ja kaabuga härra. Enne ärasõitu teeb ta käega risti ja suudleb oma pöialt. Nurga taha pöörates kaotab masin oma sinaka läike. Jääb vaid puhas valge. Kamp teismelisi, pargi keskel, avavad värskelt toodud õlupudelid ja kanepipiip liigub soovijate vahel risti-rästi käest-kätte. Kirikuavadest kostub muusikat, ja laulu. Nii tasast, et vali baarimuusika selle endasse neelab ning reggeatoniks muudab. Inimesed, kes seda siiski kuulata soovivad, astuvad üha suurenevates gruppides mitme inimkeha kõrgusest peauksest sisse. Ja sinna nad istuvad, pead maa poole kallutatud. Otsides midagi altpoolt. Ühel lokaalikülastajal saab paukuvast muusikast küll, kallutab pudeli põhjani tühjaks, loksutab veel viimased tilgad tänavale, müts pähe ja pühakoja poole. Enne sisenemist müts peast. Peale empanadat ja õlu mõtlen, et kas ka kirikutes on ühiskasutatavad peldikud?

Nüüd hakkab pimedaks minema juba tund aega hiljem
..ühel hommikul kui ameeriklane, hispaanlane ja pool-brasiillanna oma hobustel hostelist minema ratsutasid, saab ka meil kahel sakslasel ja ühel eestlasel San Agustinis olemisest küll. Ma ei pildistanudki kunagi selle küla päikeseloojangut. Saabudes oli mu kotis olnud õlipudel ennast korgist vabastanud ja kogu mu varanduse läbileotanud. Nüüd on küll asjad pestud (käsitsi), aga asjad on ikkagi õlised. Ja nii nad jäävad kui need kõik seljakotti pakin. Veel veidi kotikülgedelt endasse õli immutama. Mul on 5 päeva aega, et Kolumbiast lahkuda. Piirini on umbes 10 tunni tee. Enne piiri asub linn nimega Mocoa. Siia jõudes otsime taksojuhi abiga šaamani, kes meid nägemusteni viima peaks, ja kohaliku retsepti järgi valmistatud juurikajoogi abiga.


Kell 09:00 õhtul
..šaaman alustab enda riietamist sinisesse, kaela kuni kümme erinevavärvilist kaelakeed ning loomakihvad, huulte vahel sigarett, ja pähe suled. Majaperenaine ja tema sõbranna sisenevad üleni valgesse riietatult. Kui kaunis on üks neist! Ja riitus algab šaamanisõnadega..

Maailma keskele
..ühel sakslasel on Kolumbia viisa ületatud 36 tundi. Teisel sakslasel ei ole Kolumbiasse sisenemise viisatki. 36 tundi üleajaolemist tähendab 125$ trahvi. Viisatus võib tähendada maalt väljasaatmist, vanglat või 250$ trahvi. Peale kahte tundi läbirääkimisi ei tähenda 36 tundi hilinemist midagi ja tempel on passis. Läbirääkimiste tulemusena ollakse nõus 50$ eest viisa puudumist vältima ja sakslane on ametlikult Ekuadori sisenenud (kuigi paberite järgi mitte kunagi Kolumbiat külastanud).

TERETULEMAST EKUADOR!

KUKEPOKS

E-KIRI

Kellelt:		Facebook
Vastus läheb:		Reply to Comment
Kellele:		Marko Tikas
Kuupäev:		22.01.2010 17:25:15
Pealkiri:		Tomoko Aoki commented on her status...
Tomoko Aoki commented on her status: "Hikaru, first I thought you were saying "yakedo"=やけど, which doesnt make sense, demo atode kiga tukimashita. Kansaiben yane!" New Feature: Reply to this email to comment on this status. To see the comment thread, follow the link below: http://www.facebook.com/n/?profile.php&v=feed&story_fbid=285997165989&id=686260245&mid=1c3c089G29f87511G4031033G37 Thanks, The Facebook Team ___ This message was intended for marko.tikas@mail.ee. Want to control which emails you receive from Facebook? Go to: http://www.facebook.com/editaccount.php?notifications=1&md=ZmVlZF9jb21tZW50X3JlcGx5O2Zyb209Njg2MjYwMjQ1O3VpZD03MDQxNDg3NTM7b3duZXI9Njg2MjYwMjQ1O29pZD0yODU5OTcxNjU5ODk7dG89NzA0MTQ4NzUz Facebook's offices are located at 1601 S. California Ave., Palo Alto, CA 94304.

Varalangenu

Mind ümbritsevad keel ja vaikus, arusaamine ja selle tahtmine, viisakus ja selle oskamatus, pealiskaudsus ja kehasügavus
..peale aastavahatust Tatjana pere keskel ja nende kodudes. Peale tilgatuks joodud poode ja baare. Peale imemadalas jões veedetud päevi, arvatavasti uriinises vees ja ruutmeeter vett sisaldab 247 last. Üksteise otsas ja üksteise all. Ühesõnaga, peale kõike seda, sõidame Mompoxi. Jah, just. Nimi ei ütle midagi. Ja ma ei tea midagi sellest kohast. Ainus, mis mu giid selle koha kohta ütleb on, et surnuaed, Marques kirjutas mingi raamatu seal, kiiktoolid. Aga siin me oleme, peale kaheksat tundi kestnud reisi San Albertost. Vana linn ja nagu selle puhul ikka - ilusad hoonded, palju kirikuid (selles imepisikeses külas on 7 kirikut - uhket ja kõrget ja värvilist) ja turism. Peale väikest otsimist leiame ka hotelli, kus pead ja jalgu puhata. Otse keskplatsi kõrval. Ja nii me siia jääme kolmeks päevaks. Jalutama ja muuseumis naerma, minu värviraamatut värvima ja Väikest Printsi lugema, pingil ja monumendil keeli määrima, ja kõige lõpuks ka kiriku ees kuulsal momposina kiiktoolil istuma.

Minu püksilukk on katki juba mõnda aega

...jätame koeraga hüvasti (ei tea täpselt mis koer ja mis nimeline, aga armas sellegi poolest). Ja astume jälle tänavale, mis on taas kord päikesest köetud ja kütmisel. Bussis loen artiklit päikesepaneelidest. Palju energiat päike meile annab. Saksamaal pole päikest, aga nad kasutavad. Kui buss seisma jääb ja tuul lahtisest aknast enam sisse ei puhu, ei taha ma enam päikesest mõelda. Olgu see siin või Saksamaal või San Bernardi saartel.

Kruusateed ja kruusaga kaetud näod ja seljakotid autokastis. Vastu sõitmas mootorratturid maskidega. Kas keegi ka midagi näeb? Juht paistab nägevat. Kuni ta peaaegu ühe teeserval vibreeriva vanataadi äärepealt alla ajab. Miski pole enam kindel. Ka mootorihääl paistab märku andvat, et see tolmu ja kuumusesegu talle väga ei meeldi. Siis, peale seda, aitab meid kiirpaat jõe kohal, veidigi värskust ja siis jälle tagasi ratastel kuni surmväsinult Tolússe saabume. Teadmata, et meid ootab 2-tunni pikkune majutuskohaotsing.

Kõik hotellid, hostelid, hospedajed on täis. Tänavad on täis turistihorde. Tänavatel sõidavad 5 kuni 15ne-kohalised jalgrattad. Kõik varustatud lärtsuvate kõlarite ja veel rohkematega. CD-lt neisse muusikat pumpamas. Ja kui kolm sellist meis lähedalt mööduvad, igaüks oma kisamas, on see liiga palju. Loen kokku, 12 inimest rattal, käes rummipudel ja klaas ringi liikumas. Tolú on Kariibimerelinn. Rannaga. Ja ma ütlen Tatjanale, et me lõpetaks tema viimase pläru. Nii tehtud ja istun rannas. Taas laineid, mis üle merede siia randa laksuvad, vaatamas. Kuulamas. Tänaseks küll ja ma magan kolmevoodilises toas oma voodil. Keha suund on idast läände.

Bram Kuijpers is a mutual friend. Facebook Suggestion: Henk de Graaf

..vahel pole 6rna aimugi, mis toimub.

Pole elu sees perset potilistumisega siniseks saanud
..istume rannal. Ma t6usen pysti ja l2hen vette. Sukeldun ja tulen vee peale.

3...2...1...0...-1...-2...-3...-4...-5...-6 jne.

PS! ILMA PILTIDETA, MIS SEE KORD ON 87% KOGU MELUST. HILJEM SIIS. KUI INTERNET TEEB IMESID.

Emad, isad, emade isad, isade emad, emade emad, isade emad, emade emade emad, isade emade isad, emade isade isad, isade isade isad, emad ja nende isad, kelledel on oma isad ja emad, vanavanavanaemad isa poolt ja vanavanavanaisad samuti isa poolt...mitte et mul igav oleks
...hommikul magan hambad laiali. Tatt suunurgast padjale tilkumas. Keegi koputab. Kopp-kopp, noh. Ja hääl küsib läbi suletud ukse ja hispaania keeles, et ega Oliver siin toas ei ole. Ma küsin, mis Oliver. Ja vastuseks saan, et Oliver Inglismaalt. Kust mujalt? Ei! Ja panen pea padjale tagasi. Peale sekundeid, turgatab, et oli tuttav hääl. Pistan pea aknast välja ja vilistan. Jack on koos kohaliku pisikese giidiga mööda küla oma sõpra otsimas. Kogemata komistas minu otsa (ega neid hotelle ja majutuskohti siin palju ei ole). Istume kohvi jooma ja hommikust einestama. Miski ime läbi leiab ka kauaotsitud Oliver oma tee sööklasse. Ja nii me oma matka läbi veede ja teede ja mägede ja orgude ja järvede ja jõgede ja lammaste ja koobaste ja lume ja jää alustame:

Minu lumivalge perse
...mägedest tagasisõiduks ootame teeserval hommikul kell seitse piimaautot. Peale kuut päeva kõrgemal kui 4000 meetrit. Tagasi Guicani külla viimased 22 kilomeetrit. Auto ja koos oma kastiga saabub. Ja meie selle kastis. Ei rohkem ega vähem kui 4 tundi - valame piima ja arvame pläskude mahutavust ja naudime vaateid, mis avanaevad ja siis sulguvad erinevates ja erinevatesse ilmakaartesse.

Ja külas me olema. Tagasi. Tänavad ja inimesed. Keskpark ja Jõulumeeleolu. Ostan minuteid, et helsitada San Gili. Tatjana hääl vastab telefonile. Ja hääle taga on Tatjana. Kes muu? Tema hääl ja tema telefon. Mul on mure, et kus Jõulud veeta ja kas olen veel oodatud selles kohas, kus tuttavaks saime?

Samal õhtul võtame Jackiga bussi (tema Bogotasse, mina San Gili, Oliver lahkus juba päevi tagasi - joostes). Ööbussi. Ja Tunjas jäävad minu jalad ja kõik mis nende otsas teist bussi ootama. Häid Jõule ja head aastavahetust! Öösel kell 3 bussijaamas, kus külmetab. Tellin pitsi kohvi ja istun ootama. Teades, et kolme tunni pärast on valge, soe, tuttav linn. Imekalli hinnaga buss, ja imeilusa jobuna mina sellesse istumas. Ei viitsi enam oodata ja nii ma liigun.

No mas estrellas en la via
..San Gilis lähen juba tuttavasse hotelli, maksan toa kahele, ostan kuuspaki ja grillitud kana, helistan ja söön kana. Täna on 24. detsember. Televiisor näitab Charlie šokolaadivabrikut. Peale kuuendat õlut olen uute järgi. Pargis. Istun pingil ja kustutan palavust. Tatjana jalutab mööda, üks kord jälle ei pea helistama ja hoian raha kokku - uus õlu. Ka tema ema, õde ja väikevend jalutavad siin. Olen kutsutud õhtusöögile koju. Selle tähistamiseks läheme Tatjanaga maleconile jalutama ja lõpetame tema järeloleva kanepi. Õhtul istume majaukse ees, tema isaga, joome õlut, ja andke andeks, aga ma ei saa midagi aru, mis ta isa mulle ütleb...

San-Gil - Chichichacaha-algo - Racira - Villa de Leyva - San Alberto
..läbitud väikene turistiring ja tagasi pereseltsis. See kord - Uus Aasta. Ja sellel korral San Albertos. Kus elavad kõik õed ja vennad ja tädid ja onud ja vanaemad ja nende omad. Kaks viimast päeva aastas veedame jões ujudes. Minu Villa de Leyva päikesepõletus hakkab tunda andma ja kolmanda päeva lõpuks kulmineerub teise astme põletusega. Arstiabi on kallis ja seega määrin peale kõike kättejuhtuvat. Ka rumm on abiks. Aga ka aaloe, näiteks. Ja vist nii see saabubki...

Ma ei kirjuta rohkem, praegu, aga selle asemel pean nüüd kalendrit, värviliste piltidega ja kõik...

Lehmapilgud

Ohtlik reisikaaslane
..mitte, et ma ise oleksin vähem ohtlik kellelegi teisele. Vahel. Lihtsalt see keegi teine võib olla ohtlik minule. Aeg-ajalt. Ja mitte pahatahtlikult või teadlikult, vaid pigem naiivsusest ja mina-tean-ja-olen-ja oskan-egoismist. Tutvu Lesteriga (võib kutsuda ka Santiago, Chester, Steven jne.). 23-aastane Washingtoni osariigi kodanik. Oma asju Venetsueelas ajamas ja tööd otsimas. Inglise ja! hispaania keele õpetajana. Teen talle kohe selgeks, et mina temaga hispaania keeles ei räägi - "Ei meeldi su põhja-ameerika aktsent ja ei räägi! Tahad, siis sa räägi, mina mitte."

2,5-0,5 jääb meie maletulemuseks ja lähme jäätsit sööma. Maailmas on ainult üks maailma kõige suurem jäätisepood. Siin see asub - Meridas. Üle 800 erineva maitse. Täna, kuna ei ole nädalavahetus, saadaval ligi 100. Maitsen peekoni ja juustu; sibula; riisi; kõrvitsa; rummi; õlu; tutty-frutty; ja midagi mille tähendust ma täpselt ei tea ja ka maitse järgi ei suuda tuvastada. Paneme kokku retsepti - pizzajäätise-õlujäätise-jäätisejäätise-jäätis. Neli ühes. Kuidas neli, eks arvuta!

Kulutame 15 bolivari taksosõidule kinosaali. Vaatama filmi 2012. On pühapäev ja kino on rahvast täis. Ja on pühapäev ning piletid on välja müüdud. Kahtlemata on ameeriklasel plaan ja ta hakkab 3 dollari asemel (pileti maksumus kassast) möödujatele 5 dollarit pileti eest pakkuma. Kinno lähevad valdava enamusena noored inimesed - paarid. Ma küsin, kas ta tõesti arvab, et keegi tema ette käpuli langeb ja teda pakutava 2 lisadollari eest taevani tänab ning lahkelt oma pileti müüb. Ta vastab, et see on normaalne, USAs kogu aeg tehakse nii kui on toimumas miski suur kontsert või jalgpallimatš. (jah, see on tõesti sama asi). "Sa arvad, et saad kõike oma dollaritega osta - alati". Küsin kas ta ei taha taksot tagasi hostelisse võtta. Ei! Ma ei tulnud siia selleks, et filmi mitte näha. Tema jonnakusest ja oma jonnakusega hakkan õhtul kell 10 läbi linna hosteli poole astuma. Takso on üksi võttes liiga kallis. Ta hoiatab, et pole ehk kõige targem tegu nii moodi üksi astuma hakata. Mis mul üle jääb? (kunagi hiljem selgub, et vaatamata j22nud film on yks maailma halvimaid yldse - mida?)

Tagasi Tomimaal

..Santa Marta jälle. Taas Kolumbia. Perse all rannaliiv ja käes rummipudel. Vestluskaaslaseks vanasõber Tom ja tema sukeldumisõpilane. Istume Taganga rannas, veidi hiljem poe ees. Oleme teise pudeliga poole peal kui Tom minema kaob. Muidu ei oleks sellest midagi, aga pidin tema juures ööbima ja ilma temata ei tea teda leida, või tema kodu. Õnneks on veel pool pudelit alles. Ja kõrval sagivad kohalikud kunstnikud omi pudeleid kasutades. Ja kõigi ühise koostööna saame kõik pudelid tühjaks. Tähistamaks elukaunist progressi suundume tänavaidpidi eemal asuvasse öölokaali, kus ma oma tantsusamme õhtu seksikaimale tüdrukule tutvustan. Lõpuks on neid rohkem ja pidu ei mahu mu põue ära. Ja lõpuks saabuvad nende kunstnikest poiss-sõbrad ning olen edasiseks üksi jäetud. Vaatan veel korra tantsupõrandat lähemalt kui tarvis ehk pilgutan vastu seda oma silmi ja siis on aeg minna. Magama!?

Hommikul on mul igati põhjust arvata, et aoeuööl mind rööviti.

..kui apteek müüb mobiiltelefonide kõrval ka Coca-Colat..

..muidu ei ole Santa Martas enam midagi uudist. Ravimid, mobiiltelefoni ja Coca-Cola saab ikka apteegist soetada, t2navad on J6ulukirevad ja kui sajab vihma tuleb tee yletuseks kanuu rentida, v6i palja jalu puhta kanna- ja p2katooga. Aga mul on nyyd uued pl2tud ja need teevad haiget kui k6ndida, nii siis on eelistatud mitte midagi.

Andrew (k6ik nimed minu blogis ei ole muudetud, kuid v6ivad olla kohandatud) m6tleb v2lja. Peale hommikust kanepisuitsu hostelitoas. Ja nii me hakkame v2lja m6tlema kuni t2naval ei ole enam 36 kraadi sooja ja p2ike vaid 31 kraadi ja taevas ookuu. Palav igal juhul. Ja ma m6tesin ka vahepeal v2lja, et homme liigun edasi.

Minu matkatud teed

..saabun varahommikul San Gili. Öö oli ööbussis. Pooleldi magatud. Seetõttu on ka uus päev pooleldi raisus. Magad ja ei maga. Hommikul (järgmise päeva algustähis) võtan bussi naaberkülla, kus pidavat ilus olema. Naaberkülast jalutan mööda idüllilist kivirada selle küla naaberkülla, kus aeg seisab, vaid tuul teeb häält ja harvad haamrilöögid kuskil kuuris või hoovis. Keskpargis vaikuses siestat pidavad külahärrad. Murul lamades ja magades. Kui muuseumiuks on lukus, siis ei tähenda see seda, et too suletud oleks. 5 minutit läheb aega, et ennast platsilt üles ajada ja külalisele uks avada. Kui tuleb välja, et pilet on liiga kallis, suletakse uks tabaga, ja asetatakse oma ahter taas rohulapile, teiste kõrvale. Külaelu läbi sõidan tagasi kastiauto kastis, kus kohalik vanahärra mulle mittemõistetavas hispaania keeles juttu räägib ja vahetpidamata ja mina vastan "sí, sí, ooooo, sí, mas o menos, sí, sí, que bueno!".

Bringing future farer second-by-second
..ekstreemspordilinn - paragliding jne. Odav, n2iteks 300 krooni. Mis t2psemalt? Ei uurinud kunagi. Ekstreemspordiks v6ib ka nimetada Copa del Burro, mida korraldavad kohalikud jalgpallihuvilised asfaldilisel m2nguplatsil. Osav6tuks on igal yhel korraldatud kilekott peediga v6i arstirohumaitselise Aguardientega. M2ng v6ib alata ja kesta igal 6htul. Kuni pyhad on l2bi ja 6pilased tagasi kooli v6i toolised tagasi toole suunduvad. V6itjal taskud t2is borro. San Gil. Ja selle keskpark.

Nii, t2naoine kepp oli napilt, aga kindlalt legitiimsuse piirides - ytleb David hommikuomletiampsude vahele
..hosteliuksel on v2ljav6te Kolumbia seaduseparagrahvist. Ju see panigi Davidit nii k6vasti muretsema. "David! Kas kontrollisid passi v6i dokumenti ka?" Ja tal oli ja on t6si taga:"Muidugi, kui ta WCsse l2ks, viskasin pilgu peale, kindel 18 - aasta ja paari kuu p2rast." Peale hommikusooki on h2rral asjad pakitud ja valmis teele asuma. K2epigistused ja hiljem n2eb. "Kurat, mulle San Gil tegelikult meeldis! Tsau!"

Vahel on mul tunne, et minu otsus on k6ige 6igem yldse, aga ei j6ua seda 2ra kahetseda
..eelmise aasta J6ulup2evad veetsin USA piiride sees. Ja ka uue aasta. J6ulud olid lumega ja nii peab see saama ka sellel korral. Mul on otsus tehtud ja n2dala p2rast plaanis kolida Guicani, kust l2bi m2giste radade lund otsima minna. Aga enne on veel n2dal aega raskeks matkaks valmistuda San Gilis.

Kui kolm hommikut enne lahkumist Kristina mulle ettepaneku J6ulud koos veeta teeb, keeldun ma pikemalt m6tlemata. Eiga. Ma tean kuhu ma l2hen ja seal on kylm. Ma ei tahaks, et ta 2ra kylmub, kyll aga soovin teda n2ha veel. Uue Aasta? Jah. Ma l2hen siis Villa de Leyvisse, ja Sinu suurema v6i v2iksema soovi korral oled ka oodatud. Jaaga.

Kaks veel olemata hommikut San Gili odavates hotellides. Ja kiirtoidurestoranide peldikutes. Ja ma tean kui palju raskemaks see mulle mu 2raoleku teeb. Ja kui moodapritsivamaks kehavedelike erituse. Aga yhel 6htul seisame avatud bussiukse ees ja teeme viimase piibu. Et bussis6it rahulikumalt kulgeks.

Nyyd me istume m2gede ees, vahel, k6rval, peal ja tunnistame k6ike olnut vaikuses
..m6ni tund tagasi (tegelikult p2evapoolik tagasi) j6udsin Guicani. Varahommikuses valguses kylmetab. Soetasin pargipileti m2gedesse. V6tsin hotellitoa ja magasin. Keskp2evap2ikese all k6rvetab. Kuni p2ike loojub ja on aeg j2lle kindad k2tte panna.

Hotell on vaatega keskpargile, kus p2ev l2bi on vali muusika m2nginud; t2navatel jooksevad karjades lapsed, ajavad taga kaltsudesse riietatud pyhadekolle, kes mitte ilma hirmutamata maiustusi jagavad; kaks kvartalit all on sygav org vaatega kilomeetrite kaugusel asuvatele m2ekobaratele; h2rrad hoiavad sooja villast valmistatud tekkmantliga; j2rgmisest kallakust yles viivale t2navale joonistatakse Neitsi Maarja; ja nagu ikka on k6igil k2es 6llepudelid. Peale uinakut 2rkan voodist jalgadele ja vaatan alla pargile ja selle taga olevatele m2gedele. Ma ei n2e midagi, ainult kolme kuubi-ruubikut. Yhel v2rvid paigas ja kahel teisel segi aetud. Kui ma praegu nad m2e poole viskaks, ei tabaks ma kaugemale kui kirikutorn. Ootan homseni. Ja siis ylehomseni. Et siis neid m2gede vahel veeretada...

PS. kooriviisiga - Aa-aa-aa-aaaa-aaaaaaaa, h2id J6ule, Sulle!

So there it was. In a tiny forest, a boy, and his only friend Marmalade. Flesh and blood and the other - sugar and some joinky-joinky thing, which is soft and most importantly edable. When boy went to the shop he always took Marmalade with him, and he carried it in his mounth. So he always had also money for sugar, as when they finished their trip to village shop, the sugar had melted around his friend. So he did it, every time, after walk from shopping or hunting, put his friend liyng on back on sugar and then turned it around. Like putting clothes on to a person. But Marmelade put sugar on.

For the nights the boy put his friend into a little box. Marmelade called it "bed", the boy put it more straightforward and called it simply bear-proof-box. There were 4 bears in that same forest. Tomas, Venus, Kaia and Krampus-Krumpus. Half of them male, half female - that way the forest made more sense and mr. Nature liked also to keep everything in balance. "All 4" - they called themselves, only Tomas liked to call them "Just me". "All 4" or "Just me" members all knew that Marmelade was out of their reach and nobody could touch it. Although it smelled good and probably tasted also the same. Every day they watched the boy playing with his friend and were jelous. Felt the sweet taste of marmalade in their mouth. The smell was the best only at 5 meters away from the boy when he held the Marmalade in his mouth. The bear could go grazy then (but they never did). So day by day they lived there, in theyr little forest. Boy happy, the bears not so much, because besides the Marmalade they also had to deal with hunters and that was a ugly business. Tomas liked it the most, but others hated it. One day, as it always happens, when life is too correct and easy to tolerate, came one another bear, the uncle of Venus. And things started to go wrong. Or one thing more precisely.

As uncle didn´t have any idea about the Secret Rules of other beers about not eating the Marmalade as they considered it to bring bad luck - eating it. And thought it to be safer with the boy. But the thing is that the oncles name was Eat-it. Everybody knew him from previous stories and from more far away forests that their neighbouring forests. Everybody were his friend, so they never put Mr. in front of his name. They called him just Eat-it. It was a good costume to call besides themselves with Mr. or Ms., like hey, you mr. Tomas or hey, you, miss Venus and so on. But with oncle just Eat-it. So there it was, the forest, the boy, Marmalade (boys friend), 4 bears + 1 more bear and there was a lake with cristal blue water about 2 kilometerst from boys home, but this is unimportant and doesn´t play any role in that story. So the uncle saw the boy running in forest. The boy had never seen a bear before, just heard some weird sounds, but never seen it. He thought the sounds to be his well developed imagination which can produce all sorts of things like flying animals with wings, and even crazier at times flying metal bodys high abouve his head, and at times his imagination made up things like green and tidy and fresh-aired and healthy forest. So he was running, the bear saw him, now they gor closer and the boy started to saw the bear also. "What a imagination I have today", he said to the Marmalade. She agreed as she didn´t see the bear, she was in boys mouth. The boy and the bear got closer till one could touch eatsc other. The boy felt the soft furs of bear. Hugged it. And laughed. He was happy. He trusted his imagination to put together the best ever imagination for him. Described it to Marmalade, who was still in his mouth in dark and didn´t see anything.

Well it was a bit later than dinnertime already, so the bear was waited at home to eat. So "Just me" crew went to look for him. "Eat-it, Eat-it!" they were crying in forest. Repeatedly and repeatedly. More louder and louder. But the boy never did it with his best friend although he surely trusted his imagination to tell and show him the right things all the time.

So there it was. In a tiny forest, a boy, and his only friend Marmalade. Flesh and blood and the other - sugar and some joinky-joinky thing, which is soft and most importantly edable. When boy went to the shop he always took Marmalade with him, and he carried it in his mounth. So he always had also money for sugar, as when they finished their trip to village shop, the sugar had melted around his friend. So he did it, every time, after walk from shopping or hunting, put his friend liyng on back on sugar and then turned it around. Like putting clothes on to a person. But Marmelade put sugar on.

For the nights the boy put his friend into a little box. Marmelade called it "bed", the boy put it more straightforward and called it simply bear-proof-box. Every beer in

Vee alt maa peale ja maa pealt taeva poole

Integraalarvutustehnika
..kui takso oma esimesi rattapöördeid Venetsueelamaal teeb keerame aknad alla. Mina istun ees. Nemad taga. Kuigi ka ette mahuks istuma rohkem kui kaks inimest. Tagavaatepeegel tuletab mulle meelde, et asjad on tegelikkuses kaugemal kui nad seda paistavad. Taksojuht pakub mulle uusi plätusid osta. Keeldun viisakalt. Takso teeb oma parempöörde Méridasse suundumiseks. Kurvil vilksavad mööda gallonisuurused veenõud kuid täidetud mootorikütsega. Naised, mehed, lapsed auto aeglustamisel meie kõrval jooksmas. Taksojuht mõtleb ja peale sekundeid pikkust analüüsi peatub. Ostab 8 liitrit bensiini - "Siis on kindlam", sõnab.
Venetsueelas makab 50 liitrit autobensiini eesti rahasse ümber arvestatult 10 krooni. Ja jaamad, kus juhid kütusevajadust rahuldavad, ei ole iseteenindusega. Kõik korraldatakse sinu eest. Ja paagi eest ulatatakse läbi allakeeratud akna 5 bolívari. Enne kui takso bussijaama keerab, jääb sellest puudu pool tundi. Seisame ristmikul ja enam ei liigu. Juht jookseb, hoiab pead kätega, siis kasutab käsi vehkimiseks ja siis tuleb tagasihoidliku naeratusega tagasi istmele. "Võtke siit teine takso!" Maksame kokklepitust vähem ja peatame juba järgmise, mis viib meid ööbussi ootama ja selles külmetama.

Autod on vähemalt 30 liitrit sajale imevad. Kunagi USAst välja saadetud. Aastakümneid tagasi. Aga 30 liitrit ei paina siin kedagi - kui kütus on odavam kui vesi.

Kõik koos on tihedam kui sentimeetriste vahedega
..et Venetsueelas jalga valgeks saada, selleks tulin. Pico Bolívari otsa ronida. Giidi kinnitusel jääb see küll veidi alla 5 kilomeetri. Ei ole murest murtud. Või motivatsioonist puudu. Koos sakslasega alustame rallit viieks päevaks:Kuni lõpuks saan kaugele rahvuskangelasele kõrge mäe tipus õlale patsutada.Ja peale seda alla tulla.

Kuhu Shenkenberg nii kauaks jääb?

Keha Sul katab suhkur. Lutsutades läigid - siledalt. Näppude vahel kleebid. Ja talla all oled kole. Fuck you, Marmelaad!
..päev algab Kiritimati saarel. Olen -04:30 UTC ajatsoonis. Kui Meridas on kell 19:00 pühapäeval, siis sellel saarel on esmaspäev ja 13:30. Chathami saarel on ka esmaspäev, aga kell on 13:15. Kodus, Pärnus, on pime ja inimesed magavad algavaks tööpäevaks. Sussid aknalaual. Saksamaal tuleb Püha Nikolaus juba 8 päeva pärast lastele kingitusi tooma. Teda saadab musta riietatud oncel Krampus, kettide ja piitsaga. Vaatidest tilgub tilk tilga haaval glögi. Õlu on Münchenis müügil taas ka purgis. Aga keegi seda väga ei osta. Pudel on eelistatum. Prügimäele on alla pandud kilematt ja prügist täis mäe otsa sõidavad suurte kummidega masinad. Võib põleda? Siis saadavad kajakakisa vilkurisireenid. Vesi kustutusmasinatesse pumbatakse merest ja läbi prügi ja maa imbub see tagasi. Samal ajal Volfburgi õllesaalis kolksuvad kannud ja läbi tihedate habemete ajavad mehed külajutte. Ja naer. Hõisked ja laul. Aasta vanemaks saanud tite ema korrutab endale tervisliku toitumise vajadust. Aastaid hiljem ei tunne ta oma poega enam ära. Kui ta harva külas käib. Kodus? Pisarad. Ta on ikkagi veel poisi ema. Isegi kui selleks kuluvad pisarad. Saalis lüüakse õllekannud uuesti kokku. Läbi halli habeme, mille küljes ripub vahtu, hüüab mehehääl: "Teeme veel ühe aasta viimase ringi!". Kõik nõustuvad. Räägivad. Röögivad? Keegi nendest on laua all ja unes. Teine togib teda jalaga ja kuna kael on kangeks jäänud, teeb kaks pearingi. Ta naaber sai just ja Jõuludeks naiselt uue tunnistuse, mis kinnitab nende armastust. Veel ja viimast korda. Uuel aastal nad lahutavad. Ja kogu nende 12 aastane elu kirjutatakse prügikasti.

Happy all the time ehk kiri kellegi pojalt ja vennalt
«Когда-то вы меня почтили вашею доверенностью. Может быть, вы меня совсем теперь позабыли. Как это так случилось, что я к вам пишу? Я не знаю; но у меня явилось неудержимое желание напомнить вам о себе, и именно вам. Сколько раз вы все три бывали мне очень нужны, но из всех трех я видел одну только вас. Вы мне нужны, очень нужны. Мне нечего писать вам о себе, нечего рассказывать. Я и не хотел того; мне ужасно бы желалось, чтобы вы были счастливы. Счастливы ли вы? Вот это только я и хотел вам сказать.

Ваш брат кн. Л. Мышкин»

Suhkrust riided, paljas keha, kummist pind, ära viskamiseks ja magusa kaotamiseks - Fuck you, Marmelaad!
..www.lonelyplanetcalculator.com
viis päeva järjest pasta ja tomatikaste, 2 tundi päevas elektrikatkestus
kogemata tagumikupuudutus öises baaris, kahest-kuni-üheksa kõrreni pang kokteiliga ja kusest märjad jalatallad
vaadates kilomeeter alla kuristikku - miks ma seda teen, võiksin praegu baarileti ääres õlut juua või kui on hommik, siis mõnusasti ja voodis magada
5007 meetrit..

Soovitused eakatele juhtidele

Rannal tehtud käekõverused
..üritan hommikul rannas tervisejooksu teha. Aga keeldun. Olen nüüd Tayrona rahvuspargis, mis asub tunni aja kaugusel Santa Marta linnast ja rannast. Olen seadnud oma telgi öövalmidusse ja olen asetanud ennast liivale lugema. Seljaga päikese poole ja siis seljata ehk kõhuga. Püha põlemisehirmus lõpetan enne päikeseloojangut. Vaatan diiselgeneraatorenergial töötavast televiisorist õhtused uudised ja lõpetan päeva telgis.

Öö osutub kõigeks muuks kui mitte tormiseks. Telk kaldub maapinnaga paralleelseks. Vihma sajab nii telgist väljas kui ka telgikatte all. Hommikuks on päike jälle väljas ja päikese ees ei ole enam varje - palmipuud on ennast maha asetanud. On ka üks, mis lühema tee saavutusel langetas ennast maja otsa. Oma raskusega pressis läbi seinade, ikkagi puudutab maad. Veel püsti jäänud oksad ning toikad, millede vahele on asetatud pesunöör, on täis kuivamiseks mõeldud riideid, telke, magamiskotte, saapaid, toidukorve, koduloomi. 10 minutit hiljem on kõik kuiv. Palmipoolsaarel käib haamrikolksimine, mis tundide pärast taastab ööle eelnenud olukorra.

Pallett
..laagrisse on tulnud peale juba olevate kolm kolumbia tüdrukut. Kaks neist meenutavad emahülgekarusid, kelle keha on kontekstis mesitarudega, millesse nad oma pead upitavad - vabal ajal. Ma loen raamatut ja tapan sääski kui nendest kolmas, kelle liibuvaid minipükse me kõik juba enne tähele panime, minu juurde tuleb. Laines juuksed ja tõmmudest silmakoobastest välja vaatavad silmamunad, mis jälgivad räägitavast üle õla seljataha. Kui nii on kombeks!? Me lähme ujuma. Tuleb välja, et kaks minu kõrval veerevat ja kohati põrkavat tütarlast on õed, kellest üks on 17 aastane. Küsimuse peale, kes neid (kolmest) mulle kõige rohkem meeldib, hakkan naerma ja osutan ainsale iseenesetmõistetava valiku poole, kes meist meetrite kaugusel seljataga käib. Ta naerab. Ma naeran. Olles vees, ei ole kerge välja tulla. Häbi nagu hakkaks. Ja asja ei tee paremaks ka pidev märja T-särgi vaatamine. Ta tahab, et õpetaksin talle ujumist. Ma küsin, et kas ta sirgelt vaatamist ei tahaks õppida. Õnneks on mu hispaania keel neile mitte nii selge ja küsimus jääb arusaamatuks. Ta küsib, kas ma temaga täna magada ei tahaks, mille peale ma oma kaks jalga võtan, veest välja astun, püksid vahetan ja laagrisse sammun.

Väravast sisse astudes on sõbrad hispaaniast juba saabunud. Ja üks Argentiinast. Kohtusime nendega Santa Martas ühel järjekordsetel tantsupõrandakeerutustel. Ash võttis argentiinlanna ja hõõrus seda mulle seni nina alla kuni me mõlemad erinevat teed läksime. Bastard! Täna on argentiinlane siin ja meil on plaan koos Venezueelasse saabuda. Igati abiks ja turvalisem ja veatum. Waldo keerutab juba esimest jointi. Taustal läheb liibuvate pükste ja punase märja T-särgivõistluse võitnud kaugelti-mitte-enam-neitsi nurgatagusesse tuppa vanamehe jäigastunud peenist vagiina vahele või suhu võtma. Tagasi tulles vaatab ta häbelikult minu poole, nagu ennast milleski süüdi tundes. Ma vaatan mõistvalt, justkui "Ma saan aru, see on Sinu töö." ja saadan ta silmadega dušši alla. Nana ja Waldo on ametis minu reisjuhi täiustamisega, kuna nemad on minu suunda jäävad riigid juba läbinud. Tekivad Ecuador, lisanduvad vaatamist väärt kohad Kolumbiasse ja tekib Peruu. Lauda istub ennast pesnud ja kasinud tüdruk, naeratab, küsib, kust Waldo ja Yasmina pärit on - hispaaniast. Ja suur on tüdruku üllatus kui nad räägivad perfektset hispaania keelt. "Kust te nii hästi hispaania keelt rääkima õppisite?". Yasmina vaatab mulle muiates otsa "Hispaanias räägitaksegi hispaania keelt."
-Aaaaaaa!- vastab. Sest hoolimata tahaks ma talle pai teha, minu väike ilus märja särgiga litsitüdruk.

Sport
..me veedame päeva rannas kookospähkliga jalgpalli mängides. Vigastuste ja paranemistega. Ja päikeseparastusega oma õlgadel. Magame üle ühe järgmise öö ning peale hommikusööki, läbi džungli ja veetuse, seisame Pueblito varemetel. 47 minutit varem leidsime oma peade kohal ronimas, hüppamas, närimas, tagaajamas 11 ahvi, kelledest uudishimulikumad saba rõngas ümber puuoksa meie poole käsi hõõrusid. Vanadest aegadest külavaremetel ei esine ahvid ega sabad rõngas laiskloomad (kui neil on sabad) või kameeleonid oma sinise värvi ja kollase kõhualusega vaid kunstnik-X. Istub üksi oma soojal kivil ja hallil, närib vanade kommete kohaselt kokalehti merekarbipuruga ja naeratab oma mustade hambavahedega läbi klaasi, mis paneb ta olema teiselpool maailmas oma esiisade ja -onudega. Ka ei puudu kõik need mustrid, mida toodavad puuoksad, -lehed, -marjad, -õied teda ümbritseval verandal. Ja mööduvate turistide hääled korrutavad talle kindlalt kui omas maailmas ta on kui küsimusele, kas see tee viib tagasi randa? vastab ta jaatavalt ja saadab üksiolijad suure maantee suunas kilomeetreid eemal rannast.

Waldo võtab ta kunstikoti ja uurib ehteid. X veeretab oma pilku näppudel, mis veeretavad täisnaturaalökoloogilise kanepisuitsu. Suits käib käest kätte ja uus ring. Waldo õpetab kuidas käevõru keskmeks oleva kivi ümber miskit, mis kivi enda sees hoiab, teha. Joon viimase tilga vett. Ja kell kolm ja rohkem kui kolm minutit lahkume tagasi randa. Teel möödume inimestest, keda X raskele valele rännakule ei saatnud ja kelledest vähemalt 100% -l on oma lugu. Ja nende selle nädala lugu lõpeb tänase pühapäevaga, millal nad tagasi koju saabuvad, käe koduloomale panevad, seda paitamiseks liigutavad (kätt?) ja mõtlevad, et homme oleks targem tund aega enne tööleminekut ärgata.

Kes tuuleklaasi kinni pani?
..hispanjardid kolivad tagasi Tagangasse oma blogi kirjutama, viskit loputama ja tantsu raputama. Istun ristteel üle tee asuvasse bussi, kust teisel pool teed läbi seisva bussi akende paistavad lehvitavad käed ja Adios! hüüdvad näod. Mina võidan! Minu buss alustab esimesena. Suunaks ületee bussi tagurdamissuund. Bussijuht näeb ette ja nii minu elu järgmised vähemalt 73 minutit, kuni mägedest saavad künkad ja veel väiksemad künkad vajuvad maaga tasa, jäävadki lebama. Igas suunas. Laiutav maa. Kohati vasakul käel ookean. Laguun. Esiklaasil piisad ja tagaistmel tissi imev laps.

15 minutit peale bussist mahatulekut olen rannas, kus ei paista olevat telkimiskohta. Bussijuht nii ütles, et on! Lähen vasakule. 50-50 võimalus, et just seal pool ja sellest piisab - poolest. Läbi põlvedeni pruuni vee meetreid eemal mereveest, ja seljataga ameeriklast, kes telklaagri aitab leida. Sääsetõrjevahend on otsas. Siis riided selga, mis katavad varbast kaelani ja sõrmeotsteni keskel. Vaikne päev? Või ookean. Pimedas, juba peale ettevalmistustöid, istume härra Johniga pinkidel ja tema nimetab seda Amarrilloks (võin eksida) - raske saada kaup. Kuni sõrmeotsa põletab ja ma suitsu maha pillan. Ja juba üle tunni räägib John oma viisapikendamisvõimalustest ja kuidas see kõik uue sõjani viia võib. Luban talle, et kui ta lahingus otsa saab kirjutan tast raamatu ja selles ei ole 5%-gi tõde. Ta tänab mind ja mina teda ja algab head ööd.

Para seguir aprendiendo
..kohtume Riohacha bussijaamas. Hommikul. Või nagu kokkulepitud:

Hola!
Es muy dificil (con tilde en la segunda i ) para (no hace falta poner la palabra para; esta demas) hallar un lugar para (un lugar CON internet) internet en (sin EN, directamente EL domingo) el domingo, pero finalmente se puedes (finalmente se PUDO, en pasado; o en presente, se PUEDE). Pues, estoy en Riochachachaha ahora y podemos encontrarnos mañana en LA (en Argentina siempre le dijimos LA, pero observe que en muchos otros lugares lo llaman masculino, EL terminal) terminal de autobuses. Voy a estar allá a las nueve en la mañana. Si llegas mas tarde (poco o pocito (pocito es el diminutivo de POZO; tu quieres decir POQUITO. La C con la I suena como SI, por ejempli CIELO). ), estaré esperando, pero hasta las doce :), entonces me voy.

Pues, buen viaje y nos vemos. Mis ¡holas! (o tambien, podes decir MIS SALUDOS) a LOS otros chicos tambien, creo que no voy a ver a ellos. (verlos)

Hasta mañana!
MT

Lehitsen raamatulehti ja mõtlen, et eile vihmasajus muutusid tänavad jälle jõgedeks. Ja paljajalu oli parem. Minu plätud hakkavad juba otsa saama. Ja kanuurent vist on Amazonases, džunglis, mitte linnas, tänavaääres majas või selle garaazis. Kell 9 ja Nana koputab õlale. Ärkan oma raamatust ja tervitame. Nähtavasti ma haisen oma pesemata riietega. Arvatavasti ta ei tunne seda. Täna peame üle piiri Venetsueelasse saama.

Absurdid
..naaberriiki pääsemiseks tuleb piirilinnast 10 dollarit maksev takso võtta. Taksod seisavad bussijaamas reas ja ootavad kliente. Nad sõidavad kui on olemas vähemalt 4 inimest. Kolmel taksol on igal ühel juba 2 olemas. Päike kuumutab ja pleegitab. Mahlane arbuus ja südame pahaks tegev viimane sigarett. Meie seljakotid on iidse Dodge pagasis ja luuk on lukus. Otsime juhi üles, et oma kotte kätte saada ja teise taksoga minna, ko-opereeruda juba olemasolevate klientidega, taksojuht jookseb me eest. Ja peidab. Kui ette jääb, siis kinnitab, et kohe, tal juba kliendid olemas. Küsime teise taksojuhi käest, et kas võime temaga tulla. Loomulikult! Mille peale algab sõda ja sõjas osalevad kõik juhid. Ma lähen tagasi oma nurka. Selgitame mööduvale korravalvurile kui absurdne olukord - absurdne jah, ei oska ta midagi muud öelda. Naeratab olukorra naeruväärsusest aru saades. Läheb edasi. Või on see tagasi kui võtta arvesse, et ta suuri ringe teeb juba mitmendat korda.

Kõik muu on organiseeritud. Pool tundi taksojuhti oodates ja lubadusi uskudes, hakkavad lubadused vett pidama ja auto meie neljaga sõidab. Passid ette ja lauale. Venetsueela pool sõidab auto 500m, peatub - passikontroll. Sõidab 500m, peatub - teie passid palun! Sõidab veel pool kilomeetrit, peatub - dokumendid. Kuni keegi ei jõua enam peatusi lugeda ja pass on pea kogu aeg käes ja käsi valmis seda aknast välja ulatama. Kas te kannate dollareid? Ei. Mida siis? Venetsueela Bolivare. Kui palju? Ei tea täpselt, 150. Ja dollareid ei ole? Ei. Tulge palun autost välja, ja näidake oma pagas ette! Taksojuht teeb käte ja jalgadega rahulolematuid, kuid vaoshoitud selgitusi, et see ei ole mitte esimene kontroll ja asjal ei ole nii palju mõtet, backpackeritel ei ole palju. Minuteid hiljem ja asjade seljakotti tagasi pressimist - võite minna! Kõik on alles. Ja algavad jälle passikontrollid.

Ööbuss Šveitsi
..varbad poolikutes plätudes külmetavad ja mööduvad 12 tunni pikkuses ajas piirilt Meridasse, kust algab, algas juba ookeanipiirilt, tõus kuni vaid meetreid puudu viie kilomeetri kõrgusele. Aga enne on tarvis ennast täis juua? Uuest õllemaitsest, Venetsueela omast. Ma ei tee seda ja ootan päeva, millal saab kraami selga ja alustada. Õpin hispaania keelt, näen superõudusunenägu kuidas tagasi Eestis olema pean, ja seriaali head lõpposa ehk Vol. 2-te, kuidas tegemata jäänud Aasia alustatud saab.

LP: "Big trips on small budget" - literally, I say!

Lähenev AustraaliaMul ei ole pilti Nässust, minu rahakoti vahel on vanemate pulmapilt
..persse see! Cartagena on osutumas kalliks. Mitte alkoholi, narkootikumide, litside või elumajutuse pärast. Lihtsalt pidude pärast. Jah, persse. Aeg on raisata aega bussisõiduga ja aeg on hoida raha kokku superkorralikkusega. CSin endale öömaja Barrancillas. Ameeriklase juures. Aastaid on mul 27. Ja uuel aastal saab ka minul üks uus aasta lisaks. Aga mitte jaanuaris ega esimesel, vaid märtsis ja eelviimasel. Mida? Johnny, või mis ta nimi on, hakkab mulle vastu meeldimist juba esimestest minutitest (esmakordne taoline CS kogemus. Luban, endale muidugi, et enam ameeriklaste juures ei peatu). Mehel on ilus - kui tagasihoidlikult öelda - naine, kes mind ka vastu võtab. Lohakalt, ehk seksikalt riides ja kolumbialane. Üritan mõelda ja kaasamõelda sellest, mida ta mulle räägib. Üritan esitada küsimusi ja uusi ja uusi ja teemakohaseid. Ja vastata tema omadele. Või kui see ei õnnestu ja mõtted mujale uitavad, siis katsun käsi püksitaskuis hoida ja igati normaalne olla. Ja välja näha. Kui see ainult õnnestuks. Parem istun maha ja küsin kuidas linna jalgallivõistkonnal läheb. Ja kus siis täpsemalt Shakira sündis.

Kaks päeva. Õhtusöögil soovin einestajatele Mr. Johnny korteris "Buen provecho!" (kirjapilt võib vastavalt grammatikareeglitele muutuda, aga tähendus mitte) ja härra vaatab mind suurte silmadega. Vabandust! Kui sa (varesekürb) oled elanud poolteist aastat Kolumbias, siis vähemalt "Head isu!" võiksid osata öelda. Või on sul 37-aastasel 21-aastase kolumbiannapidajal pidevalt keel vagiina vahel, ja kõrvad veetlevate reitega suletud, seega keeleõpe (hispaania) välistatud. Ainus põhjus miks ma seda CS külalislahkust talun. Ja neid on kaks. "La".

I just met the almost nicest girl in ever. But she fucked another.

..hiljem saabun alles esmakordselt Santa Martasse. Peale tunnniajast rahasäästvat asfaldimatka asun ennast sissemajutama hotellis Miramar. Kus peatub Tom. Too on Soomest ja esmakordselt kohtusime Nicaraaguapäevil. Ootan teda ja teda ootab õlu. Nagu kokkulepitud (Tom ei ole juba 12 päeva tilkagi joonud, seda hakkab ta mulle kurtma juba kohe kui saabub ja minu jalgade kohal oleval laual Aquilapudelit näeb).

Tomi lood algavad alati sellega kuidas ta kuhulegi minnes või kuskil olles või kuskilt tulles või lihtsalt olles kedagi keppis. Ja minuga juttu alustades on ta masenduses - "Kurat, ma pole kaks kuud keppi saanud!"

-Mis mõttes, sina, ja nii kehvasti käinud ajast kui viimati nägime?

-Noh, fuck, kellegi uuega. Lendasin Panamast USAsse, kohtasin ja keppisin neid samu, keda juba varem. Siis Kanadas, sama lugu. Masendav. Venezuelast tulles, ööbussis, peaaegu, aga kuna naisel olid päevad lõppes kogu amelemine ainult suhuvõtmisega. Fuck, keppida tahaks. Kelner! Üks õlu palun!
-Ma tulen kohe tagasi!

Olen tagasi ja koos rummiga.

Mina, Tom, Iirimaa, Jaapan läheme tantsima uksesse ja teistest ma ei tea. Ja kui Tom ja mr. Keegi-Kohalik saadavad mind valge läbipaistva allpesuga tüdrukuga tantsima oskan ma vaid keskmise näpuga neid aidata. "Ärge pressige (hispaania keeles), vittu (soome keeles), ma oleks ju ise (inglise keeles). Tom - olen loll nagu kanajalg (eesti keeles)." Ja kui mu teel naeratab Jaapan, siis tantsupõrand on järgmine. Ja rand. Ja öised tänavamüüad. Ja rannaliival magajad. Ja 2,3 meremiili kaugusel olev saar sinise valgusega valgustatud majakaga, ja nende kahe - sinine valgus ja saar (või minu ja Jaapani) - taha vajuv kollane kuu. Minu suul on tema suu ja olgem klišee, aga ei loe miski muu. Ja päike tuleb liiga vara. Sa tead seda isegi. Ja väga hästi. Ma tean. Hommikuga saab alguse päev ja siis hakkavad bussid sõitma ja siis hakkame me tundma vajadust voodi järgi ja nagu peaks kõik lõppema; nagu peaks olema see minu süles istumine hommikuks saanud õhtu viimane istumine; nagu tähistaks esimene päikesekiir kõike mittekordasaamist; nagu peataks peatuv buss ka midagi enamat, ja ta nagu saadaks teele midagi rohkemat kui rataste alt lenduvad lombipiisad; ja nagu see lehvitus ei oleks viimane, sest "Sind näeksin ma hea meelega uuesti!". Kõik see ma korrutan kahe käega üksteise vastu pressides kokku ja hostelituppa astudes teatan Tomile: "How did you go? I just had a near-fuck experience!"

Kui ma ükskord teada ja aru sain, et mustkuntsnikud oma päevikut pidades kõik kodeerivad, siis võtsin ka kasutsele oma kodeerimisoskused
..meie plaan lähipäevil on võtta ette kuuepäevane jalgsimatk Kadunud Linna ja tagasi. Kokku viis ööd. Aga enne on laupäev. Ja rand:

- Marko, you know what really irritates me the most with these monuments?

- I really don`t know!

- They fucking always have to have these too big legs, I don't know why. Fucks!

Hiljem, aga samal päeval. Uks. Põrand. Tantsupõrand. Seelik. Mini. Aaa, jah. Halloween. Seekord ei ole austraalialane enam lähenemas. On siin. Minu kõrval. Ja dormitorio ukse ette on ehitatud barrakkid, et juhuslikud toaelenikud juhuslikult sisse astuda ei tohiks. Barrikaadid peavad. Tunde. Kuid tundide möödudes sulgetakse kõikvõimalikud baarid ja inimesed hakkavad kodude poole liikuma. Nii leiab Iirimaa ennast oma hosteliuksetagant. Ei ole lukus, aga ei ole ka lahti. Kohmerdades ja kolistades ja kriipides ja kraapides põrandal ja põrandat saab uks avatud ning käsikäes uut öömaja otsima mindud. See kord paneme panuse tüdruku hostelile. Tuleb vaid enesekindlalt ja valjult omavahel rääkides uksest sisse astuda, et öökordnikule paistaks kõik korras olevat - need inimesed peatuvad siin. Leiame nurgadiivani ja läbi oma unenägude leiame me ennast algavas päevas. Uus päev tähendab "Head aega!".

Tänane päev ei ole midagi muud kui ootamatu kui Tomoko mind hostelifuajees tervitab. Sind ma ootasingi! Ma just ärkasin ja selline üllatus. "Kas Jõulud on juba käes, Sa pidi ju mitte tagasi tulema?" Ta naerab oma Jaapani naeru, võtab käe ja me lähme. Poodi õlut ostma. Rannapromenaadile seda jooma. Juues merd vaatama ja merd vaadates silmi sulgema. Liival magama ja ennast liiva alla kaevama, et sääskedel nahale ligipääsu raskendada. Korraks uinuma kuhjatud liivapadjal. Tänavaprožektorivalgus otse silmas ja selle vastas veel hüppavad lained.

Wish you all the healthy food you can eat and hopefully we meet then there somewhere!

ehk O.s.A. üks

..hommikul kell 10 istume bussi, mis viib meid lähemale Ciudad Peridale. Sellest veel lähemal kohast on kolm päeva matka, et jõuda muistsete varemeteni.

Esmaspäeval algab esimene osa. 3-tunnine matk laagripaika. Ma maksin 250 dollarit selle kõige eest. Ja nüüd lastakse vaid 3 tundi kõndida. Aga see eest vähemalt 15 tundi magada. Võrkkiiges. Peale esimest ööd võrkkiiges hakkan tegema plaani oma majast, kus magatakse võrkkiiges. Ja teisel korrusel, millel ei ole põrandat. Seega - köök ja WC on hea kui asuvad esimesele korrusele. Kõik muu käib köitega laest alla. Ja kui ülakorrus on valgustatud, saab valgustatud ka alumine. Ainus vahe on selles, et alumine on varjudega. Sõbrad, kui te külla tulete, parem oleks kui teile meeldivad varjud.

Ehk OSA kaks

..ma ei oleks kunagi uskunud, et minust ei saa teedeehitusinseneri. Olin sellele ju nii lähedal. Sisseastujatest esimesel kohal, nelja täispunktiga järgmisest ees. Aga siis tuli sõjavägi ja mind hakkas kamandama Ivo, ja ma kirjutasin esseeid kuidas ma seda kõike vihkan ja kõigi päid sõja ajal puruks laskma hakkan. Eesotsas Ivo omaga. Aga mitte seljatagant. KaksSilma-KaheSilmaga. Aga ühe kuuliga. Ja mitte minus. Metsas mulle meeldis. Kuidas me Ermoga kogu vanemate jao maha lasime. Nemad olid vaenlased ja see oli meie ülesanne. Läksime oma jaost lahku ja peitsime ennast vanade elektrikilbikappide sisse, ootasime. Mitte kaua kuni vaenlased meid nägemata ja seda üritamatagi meist mööda jooksid. Ma kujutasin ette, et nad on venelased. Nende eesotas oli Paulus, kes meid päevi hiljem uputada üritas. Ja lihtsalt jooksime me nende seljataga kuni nad väikese künka taha varju heitsid. Nad ei teadnud, et ees olev küngas tagant kaitset ei paku. "Lask, lask, valang, valang" nad langesid. Öösel kolmekordses hoones valvet pidades tuli peale sitahäda. Kuna tegemist oli sõjaolukorraga, siis olid loomulikult kõik sisse- ja väljapääsud ööseks suletud. Ei jäänud muud üle kui kahe käega aknaraamidest tuge otsida ja perse aknast uppis välja kahest alumisest korrusest mööda lasta. Hommikul kaevas Ivo ja tema jagu samas kohas kaitsekraavi. Ma astusin ligi ja küsisin, et mis siin küll haiseb nii räigelt, sitt või mis? Sõjaväe lõppedes astusin kooli, et saada arvuti- ja süsteemitehnikuks. Ma ei teadnud, mis see endast kujutab. Kui teada sain, astusin uuesti sisse, et saada telekommunikatsiooniinseneriks. Ei teadnud täpselt, mida ka see tähendab. Suvevaheaegadel töötasin teedeehitajana.

Teise päeva keskpäeval teen isikliku rekordi. Hüppan kaheksa meetri kõrguselt puu otsast vette. Öösel magan oma järgmised 15 tundi võrkkiiges. Matk oli järjekordsed kolm tundi.

Kkolmmmm
..üle seitsme väikese oja. Üheksa korda üle jõe - jalad vees ja põlved ja kube ja sageli ka rind. Ja kolmanda päeva lõpus ootab meid 2000 trepiasted iidsete esivanemate poolt rajatud Kadunud Linna. Meie jaoks on astmed võistlus. Ash, Tom ja Marko. Valmis olla ja LÄKS! Ash hakkab jooksma. Me Tomiga vaatame üksteisele otsa ja karjume naerma. "Hästi, Ash, väga hea, jätka samas vaimus!". Umbes 26 trepiastme pärast oleme Ashil kannul. Ta ei jookse enam. Me teeme vihjeid, mis ta meid mööda laskma paneb. Küsime, et kas hoiab jaksu lõpuspurdiks. Tom naerab. Peale umbes 67 astet ei naera keegi. Ähib. Ja ma ka. Ashist ei tea, vist jookseb. Peale umbes veel 257 ma Tomi enam ei näe. Jõuan linna ja istun kivile, et puhata. Aega on ja Tomi veel ei paista. Võistlus lõpeb aga kämpingus, kuhu on veel umbes 1 kolmanik minna. Ta tuleb. Sööstan viimastest treppidest üles, küsin sõduritelt kus kämping asub ja lähen sinna. Tom teine. Käime dušši all ja vahetame riided. Ashi ikka veel ei paista. 10 minutit hiljem ikka veel mitte. Tuleb hoopis meie giid - meid otsima. "Kuulge, me ei peatu siin, meie oleme teises laagris." Laagrisse jõudes istub Ash juba rahulolevalt ees ja muigab - "Ma võtsin tee peal pilte, väikesed pausid, rääkisin sõduritega ja blää-blää-bläää, ja ikka võitsin või mis!?". Tom viskab talle märja soki näkku.

Neljapäev
..täna on päeva lõpuks mu põlves puuk. Võtan Ashilt noa. Nuga lõikab läbi naha. Mina saan puugist lahti ja puuk ei jää ilma nahast, millesse ta oma pead puuris. Kõik rahul.

Eelviimane osa elik reede

..päev igav kui selle pikkuseks on venitatud 3 tundi matka. Jälle. Tuleb jälle near-death experience otsida. Uueks rekordiks saab täna 11 meetrit ja sealt alla otse vette. Tee hüppekohta on libe ja järsk. Jalad värisevad kui kohale jõuan. Kaks korda libastusin, aga sain kivist kinni ja jalad tagasi pragudesse. Ja nüüd tagasiteed ei ole. Seda teed tagasi juba ei lähe. Ja kui hüpata 11 meetri pealt siis tegelikult on aega ka lendu tunda ja midagi mõelda. Ei ole lihtsalt hüpe ja karmauhhh!, on vaheaeg vahepeal millal ei kuule midagi muud kui üks-kaks-kolm-neli-viis-kas mu keha on veel vertikaalis?.

Laagris. Tuleb mänge välja mõelda. Siin üks, mida saab mängida kõikjal, kus olemas vähemalt üks kana. Või kukk. Aga elus. Võistlejad lepivad kokku värava (näiteks kaks lauajalga). Värava eesmärk on mängu alguses olla võimalikult suur. Mängijatel on ajapiir, mis omavahel kokku lepitakse. Ja siis juba tiimitööna alustatakse kana väravasse ajamist. Kana inimese kehaosadega puudutada ei tohi. Ega ka kõrvaliste esemetega, mida inimkäsi või -jalg juhib. Kui kana väravasse toimetatud lepitakse kokku uus värav, mis on eelmisest väiksem ja seega raskema raskusastmega. JNE. Mängu lõppfaasis üritame me kana plangul käima panna ja plangu lõpus võrkkiike toimetada. Aga see on proffide rida. Jääme hätta ja laseme kana puhkama.

Lõpppäev ehk laupäev ehk kuues päev ehk tagasi Santa Martasse
..saab läbi jalgsirännak tagasi tsivilisatsiooni mitte nii algusaegadesse, aga kaugetesse siiski. Tänane tsivilisatsioon veetleb meid 2 liitri rummiga, mida me hommikust saadik plaanime ja millele eelneva külma õlu maiku me omadel suulagedel ja keeltel tunneme.

Järgmisel hommikul selgub, et kõigist orkutisõpradest on saanud lastepildid. Ja mina ei ole kuskil viga teinud. Isegi oma ametiga mitte.

Kirjulised t2navaehitised

Teised p2evad
..hakkame pihta varahommikuse sipupykstepesemisega. Kraanikausis ja pl2tud peseme puhtaks dussi all. Nyyd oleks pilti tarvis. Olemas. Pea sees. Hommikused toimetused tehtud on aeg jalgpalli vaatama hakata. Koos Manchesterist p2rit vietnamlasega ja Iisraelist p2rit iisraellasega. Liverpool v6idab 2 ja null ja me patsutame inglasele v6idur66msalt ja hoogsalt 6lale - kyll on kahju, kahju lausa, oi-oi-oi-oi kui kahju, mis seal ikka - j2rgmine kord l2heb paremini.

Kohvi joodud, l2hme randa. Et oma mitte-roostes oskusi rannav6rkpallis ja jalgpallis proovida. Rannajoon on vist pikem kui meremiile ja pyhap2eva puhul rahvast paksult t2is. Inimesed istumas Aguila-kollaste rannavarjude all samakollasest Aguila-pudelist 6lut ryypamas. Kellel ongi oma kartongpappplaat kaasas ja see lauaks yles loodud, siis see on pudelilasu all lookas, aga keegi ei paista pahandavat, sest k6ike orgeniseeriv pereisa on pehmel kuumal rannaliival unenatukesega pihta saanud. Meie pilgud peatuvad bikiinidel ja nende all ja yles-alla hyppavatel rinnapaaridel, mis mooda rannaliiva jooksevad, seljatagust vaadet j2lgides liiguvad k6igi silmad kui yhes rytmis parem-vasak-parem-vasak.

Leiame platsid pallide m2ngimiseks. Carlos ytleb, et see on pohmaka parim relv. Algul ei usu, aga peale tunde kosun ja siis usun. V6i oli see kaks purki 6lut? V6i pigem prinkis tagumiku ja esisega kolumblanna, kes vastasplatsil palli taga ajab - higistab ja liivaga m22rdub ja selle ka kenasti oma kehalt maha raputab.

Tagasi vanalinna, mis asub rannast oma tundide pikkuse jalgsitee kaugusel, tuleb mul hirmus sitah2da peale. No kohe jube, et kohe tuleb pyksi. Hakkame Carlosega analyysima, mida me eelnevatel p2evadel s6ime ja mis seda p6hjustab. Ta naerab mu yle, et see pole toidust. Ma olevat maininud, et ka Kolumbias v6ib vabalt kraanivett juua ja probleeme ei ole. Ja siis seda ka teinud. Eile. Jah, oli kyll sedasi. Ja juba siis ta naeris, et t2nane peo6htu j22b mul kyll lyhikeseks. Aga ei, hakkas hoopis j2rgmise p2eva pealel6unal. Faktid on kyll veenvad, aga ma ei taha seda uskuda. Hoian sitta kinni ja l2hme kiirel sammul tankla suunas, mis asub l2hedal, aga mis tuleb veel l2hemale liiga aeglaselt. Peeretan. 6nneks ei juhtu midagi. Carlos ainult naerab k6rval. Muidugi tahaks talle virutada ja s6imata, aga pyksid t2is ei oleks v2ga mugav ilusatel v2rvilistel vanalinnat2navatel ringi k2ia. Muidugi ookean on vaid paarikymne meetri kaugusel ja pole varem seda stiili kasutanud - et ookeanivette. Kord s6jav2es lasin kolmandalt korruselt maja ette pisut vedelat, aga siis oli ookean veelgi kaugemal. Kilomeetreid. Ja kymneid isegi. L6puks on Esso. Oma arusaamistele ja veendumustele kindlaks j22des v6tan sita l6ppedes kraanist vett ja joon selle Carlose n2hes 2ra. Ja kuni t2naseni ei ole mul enam probleeme olnud. M.O.T.T.

Seened - pilvik, puravik, k2rbseseen, sinikas ja mustikas
..6htul on pidu bussis avatud baariga. Alguses ei ole baari, aga baar tuleb ja siis ei ole sellel enam l6ppu. La chiva - nii kutsutakse seda bussi, kus k2ega yle 22re inimesi peale kutsutakse ja WCsse aidatakse. WC asub peatuste l2hedal asuvates poodides v6i paleedes v6i kindlustes, mis piraatide kaitseks ehitatud.

Myyri peal on noormees laiskloomabeebiga syles. Kui v6tad looma ja teed pilti, siis maksad veidi tippi loomapidajale. Myyri peal on naisterahvas inimbeebiga syles. Last sylle v6tta ei saa, kyll aga saab tippi anda, et lapsekesele ehk syya muretsetaks. Kes on 6htukangelane?

Hetkel on kell 3:33 pealel6unal, Barranquilla
..mudavulkaan on 10 meetri k6rgune, kuid selle sees asuv muda ulatub sygavuseni yle 2000 meetri. Ujume. Muda sees mudased. Pea ees ei julge hypata, sest nad v2idavad, et v6idki nii j22da - pea ees sygavusse vaatama, sest ei tea ega n2e ymber keerata. Mis siis ikka. Muda sees p2ikese k2es. Enne tulekut s6ime kylas minuteid eemal kahekymne krooni eest supi, kalaprae terve suure grillitud kalaga ja j6ime magusa mahla. K6ige selle headust ja kvantiteeti arvestades parim ja odavaim eine kuni t2naseni. Peale muda mahapesu vulkaani22rses j2rves, alustame tagasi s6itu peobussis. Mis on siis yks-teist yletavad. Yks on kirjum kui teine ja teine on valjum kui esimene. Peaasi, et bussijuhil ventilaator pea kohal on. Ventilaatori abiga oleme tagasi kodus.

Mis juhtub kui profesionaalidega narkolaua taha istuda
.."Mis sa arvad micropointist?" - "Ma ei tea, ei ole nagu minu tyyp"
Tsiteerides iisraelli ja tuginedes n2htule, siis t6epoolest - "Narkotsi on Cartagenas lihtsam hankida kui takso peale saada", ja takso on siin linnas v2hemalt iga 3 auto. Kollane masin. M6ne paneb liikuma valge asi, mis dollarit l2bistab. V6i roheline lill, mis paberit pruunistab ja ninast v2ljub, v6i suust. Mulle aitab ja l2hen magama, et lasta yhel p2eval lihtsalt kulgeda ja siis liikuda p6hja. Veel rohkem p6hja. Nii p6hja kui L6una-Ameerikas minna annab.