Vale müüdud ja vale ostetudVastupidiselt plaanile osta üks praamipilet ja ujutada ennast ühele looduslikest maailmaimedest – Ometepe saar Nicaragua järvel. Hmmmm... . Sõidutan ennast bussiga liivale. Sest kui Sa mäletad, kohtasin üht sakslast Leoni hostelis. Uus kohtumine toimub Granadas. Minu saabumise hommikul. Saabumisest saab kohe ka lahkumine. Kanabussiga. Ja kui juba rääkida kokkusattumustest, siis bussi peal on ka USA paar. Hmmmm... . Aga otsus on tehtud. Ja leitud ka vabandus. Miks ma siis ei saa sõita saarele nädalaks puhkama. Hmmmm... . Mul ei ole raha ja raha saabub homme ja saarel ei ole pangaautomaati ja ma pean ootama homseni kohas, kus neil on ATM ja ma teen seda San Juanis. Sakslasega. Hmmmm.... . Vale müüdud ja vale ostetud. Teretulemast kollasele liivale sinise ookeani kaldal.
Alustasin kokkusattumustega. Aga veel ei lõpeta. Kui soovid!?
San Juan on koht surfaritele, kes seisavad oma sekundid lainetel, mis mulle tunduvatena, ei ole väga surfaritele. Rohkem lainetes mängijatele. Ja seda me teeme. Võitleme lainetega. Ja räägime surfaritega. Ma arvasin, et minu inglise keel on täiesti asjalik. Kohates surfareid ja vesteldes nendega - hoopis teine maailm. Hoopis teine keel. Ja kehakeel aitab siin ainult lainel seistes. Hetkel kui surfomeeter ohtlikule punasele osutab, leiame teise koha. Ainult meie. Või tegelikult mitte. Meie, liiv, vesi ja kõdistavad krabipojad. Ja naba tilgub laineharjadest. Ja liival lamada - saan teha seda ainult kõhuli.
San Juani vaiksed linnatänavad (vaiksed ei ole nad ainult mereäärsete baaride läheduses) lõhnavad marihuaanaaurudest. Ja meie mitte väga kogemata maitseme neid ka. Homme on kolmapäev ja siis kõik puhkavad. Ja ülehomme on neljapäev. Aga see ei ole oluline, sest kolmapäev, neljapäev, reede, jne., esmaspäev, teisipäev on ka puhkepäevad. Pidu. Soolase ookeani ääres. Pidu pilvise taeva all. Pidu rannaliival siblivate krabidega. Pidu kuni päike oma nägu näitama hakkab. Pidu kuni voodi tundub liiga pehme või kuni tõus on vallutanud rannaliiva kuni esimeste hotellideni.
Istume ainsas baaris linnas, kus peale meie ei ole ühtegi teist inimest. Baarman muidugi. Ja tema abiline köögis. Tänaval oma käsitööoskusi müüvad kuntsnikud. Igal ühel oma lugu. Teeme omavahel nende elulood selgeks ja peale viimast õlut läheme fakte kontrollima. Peab paika või ei pea – ei ole oluline. Ja kõrvale vaadates näen tuttavat nägu/nägusid. Bram Hollandist. Tom Soomest. Ma tean, et see ei ole võimalik ja pilgutan kaks korda silmi. Nemad seda ei tee ja tulevad. Tantsides või on see hüpates ja kallistades. Üksteist. Ja meie õhtust saab nagu see oleks meie viimane õhtu koos. Nagu. Aga me ei oska ega tea teada midagi kokkusattumustest. Kuudepikkuse reisi jooksul ainult aimame. (mitte kellelgi meist ei ole Lonely Planetit – ma arvan, et see on oluline fakt siin märkimiseks).
Eesti kultuur ja eesti ajalugu ja eesti kombed saavad rahvale tutvustatud. Koos hollandi omadega. Nagu meil ikka Eestis kombeks tuleb tütarlapse esmakordsel kohtumisel teda tagumikule suudelda ja siis ''Tere!'' öelda. Või kuidas see oligi. Aga Sa tead ise täpsemini. Ja kui tantsupõrandal tundub, et neiu jalad on liiga kuumaks läinud, siis tuleb ta pikali aidata ja oma kehaga tema peal olles kustutamist alustada. Lõpuks saab turvamehele küll ja oleme tagasi, kus alustasime. Tänaval. Muret me ei tuune. Baare on küll. Ja kultuurivariatsioone jagub. Teretulemast meie kodumaadesse!
Järgmine riik triiki täis
Nagu ma oleksin siin esimest korda. Jah olen. Costa Rica (Tamarindo). Disneyland. Rand. Ja Disneyland. Ja iisraelased. Me kõik teame ja kõik tunneme neid. Ja me kõik vihkame neid. Võibolla mitte nende maal. Võibolla. Aga me vihkame. Reisi ja Są tead! Ja mitte ainult nemad, aga jälle surfarid. Ja põhjaameeriklased. Ja mina olen siin. Fuck! Kaks päeva ja päike on mu nahal nagu lambipeegeldus MC Donaldi peldiku peeglil. Millessegi ennast unustada on rand, tuttav ookean ja bikiinide all olevad pringid. Hmmmm... .
