Varalangenu

Mind ümbritsevad keel ja vaikus, arusaamine ja selle tahtmine, viisakus ja selle oskamatus, pealiskaudsus ja kehasügavus
..peale aastavahatust Tatjana pere keskel ja nende kodudes. Peale tilgatuks joodud poode ja baare. Peale imemadalas jões veedetud päevi, arvatavasti uriinises vees ja ruutmeeter vett sisaldab 247 last. Üksteise otsas ja üksteise all. Ühesõnaga, peale kõike seda, sõidame Mompoxi. Jah, just. Nimi ei ütle midagi. Ja ma ei tea midagi sellest kohast. Ainus, mis mu giid selle koha kohta ütleb on, et surnuaed, Marques kirjutas mingi raamatu seal, kiiktoolid. Aga siin me oleme, peale kaheksat tundi kestnud reisi San Albertost. Vana linn ja nagu selle puhul ikka - ilusad hoonded, palju kirikuid (selles imepisikeses külas on 7 kirikut - uhket ja kõrget ja värvilist) ja turism. Peale väikest otsimist leiame ka hotelli, kus pead ja jalgu puhata. Otse keskplatsi kõrval. Ja nii me siia jääme kolmeks päevaks. Jalutama ja muuseumis naerma, minu värviraamatut värvima ja Väikest Printsi lugema, pingil ja monumendil keeli määrima, ja kõige lõpuks ka kiriku ees kuulsal momposina kiiktoolil istuma.

Minu püksilukk on katki juba mõnda aega

...jätame koeraga hüvasti (ei tea täpselt mis koer ja mis nimeline, aga armas sellegi poolest). Ja astume jälle tänavale, mis on taas kord päikesest köetud ja kütmisel. Bussis loen artiklit päikesepaneelidest. Palju energiat päike meile annab. Saksamaal pole päikest, aga nad kasutavad. Kui buss seisma jääb ja tuul lahtisest aknast enam sisse ei puhu, ei taha ma enam päikesest mõelda. Olgu see siin või Saksamaal või San Bernardi saartel.

Kruusateed ja kruusaga kaetud näod ja seljakotid autokastis. Vastu sõitmas mootorratturid maskidega. Kas keegi ka midagi näeb? Juht paistab nägevat. Kuni ta peaaegu ühe teeserval vibreeriva vanataadi äärepealt alla ajab. Miski pole enam kindel. Ka mootorihääl paistab märku andvat, et see tolmu ja kuumusesegu talle väga ei meeldi. Siis, peale seda, aitab meid kiirpaat jõe kohal, veidigi värskust ja siis jälle tagasi ratastel kuni surmväsinult Tolússe saabume. Teadmata, et meid ootab 2-tunni pikkune majutuskohaotsing.

Kõik hotellid, hostelid, hospedajed on täis. Tänavad on täis turistihorde. Tänavatel sõidavad 5 kuni 15ne-kohalised jalgrattad. Kõik varustatud lärtsuvate kõlarite ja veel rohkematega. CD-lt neisse muusikat pumpamas. Ja kui kolm sellist meis lähedalt mööduvad, igaüks oma kisamas, on see liiga palju. Loen kokku, 12 inimest rattal, käes rummipudel ja klaas ringi liikumas. Tolú on Kariibimerelinn. Rannaga. Ja ma ütlen Tatjanale, et me lõpetaks tema viimase pläru. Nii tehtud ja istun rannas. Taas laineid, mis üle merede siia randa laksuvad, vaatamas. Kuulamas. Tänaseks küll ja ma magan kolmevoodilises toas oma voodil. Keha suund on idast läände.

Bram Kuijpers is a mutual friend. Facebook Suggestion: Henk de Graaf

..vahel pole 6rna aimugi, mis toimub.

Pole elu sees perset potilistumisega siniseks saanud
..istume rannal. Ma t6usen pysti ja l2hen vette. Sukeldun ja tulen vee peale.