Lähenev Austraalia
Mul ei ole pilti Nässust, minu rahakoti vahel on vanemate pulmapilt
..persse see! Cartagena on osutumas kalliks. Mitte alkoholi, narkootikumide, litside või elumajutuse pärast. Lihtsalt pidude pärast. Jah, persse. Aeg on raisata aega bussisõiduga ja aeg on hoida raha kokku superkorralikkusega. CSin endale öömaja Barrancillas. Ameeriklase juures. Aastaid on mul 27. Ja uuel aastal saab ka minul üks uus aasta lisaks. Aga mitte jaanuaris ega esimesel, vaid märtsis ja eelviimasel. Mida? Johnny, või mis ta nimi on, hakkab mulle vastu meeldimist juba esimestest minutitest (esmakordne taoline CS kogemus. Luban, endale muidugi, et enam ameeriklaste juures ei peatu). Mehel on ilus - kui tagasihoidlikult öelda - naine, kes mind ka vastu võtab. Lohakalt, ehk seksikalt riides ja kolumbialane. Üritan mõelda ja kaasamõelda sellest, mida ta mulle räägib. Üritan esitada küsimusi ja uusi ja uusi ja teemakohaseid. Ja vastata tema omadele. Või kui see ei õnnestu ja mõtted mujale uitavad, siis katsun käsi püksitaskuis hoida ja igati normaalne olla. Ja välja näha. Kui see ainult õnnestuks. Parem istun maha ja küsin kuidas linna jalgallivõistkonnal läheb. Ja kus siis täpsemalt Shakira sündis.
Eelviimane osa elik reede
Mul ei ole pilti Nässust, minu rahakoti vahel on vanemate pulmapilt
..persse see! Cartagena on osutumas kalliks. Mitte alkoholi, narkootikumide, litside või elumajutuse pärast. Lihtsalt pidude pärast. Jah, persse. Aeg on raisata aega bussisõiduga ja aeg on hoida raha kokku superkorralikkusega. CSin endale öömaja Barrancillas. Ameeriklase juures. Aastaid on mul 27. Ja uuel aastal saab ka minul üks uus aasta lisaks. Aga mitte jaanuaris ega esimesel, vaid märtsis ja eelviimasel. Mida? Johnny, või mis ta nimi on, hakkab mulle vastu meeldimist juba esimestest minutitest (esmakordne taoline CS kogemus. Luban, endale muidugi, et enam ameeriklaste juures ei peatu). Mehel on ilus - kui tagasihoidlikult öelda - naine, kes mind ka vastu võtab. Lohakalt, ehk seksikalt riides ja kolumbialane. Üritan mõelda ja kaasamõelda sellest, mida ta mulle räägib. Üritan esitada küsimusi ja uusi ja uusi ja teemakohaseid. Ja vastata tema omadele. Või kui see ei õnnestu ja mõtted mujale uitavad, siis katsun käsi püksitaskuis hoida ja igati normaalne olla. Ja välja näha. Kui see ainult õnnestuks. Parem istun maha ja küsin kuidas linna jalgallivõistkonnal läheb. Ja kus siis täpsemalt Shakira sündis.Kaks päeva. Õhtusöögil soovin einestajatele Mr. Johnny korteris "Buen provecho!" (kirjapilt võib vastavalt grammatikareeglitele muutuda, aga tähendus mitte) ja härra vaatab mind suurte silmadega. Vabandust! Kui sa (varesekürb) oled elanud poolteist aastat Kolumbias, siis vähemalt "Head isu!" võiksid osata öelda. Või on sul 37-aastasel 21-aastase kolumbiannapidajal pidevalt keel vagiina vahel, ja kõrvad veetlevate reitega suletud, seega keeleõpe (hispaania) välistatud. Ainus põhjus miks ma seda CS külalislahkust talun. Ja neid on kaks. "La".
I just met the almost nicest girl in ever. But she fucked another.
..hiljem saabun alles esmakordselt Santa Martasse. Peale tunnniajast rahasäästvat asfaldimatka asun ennast sissemajutama hotellis Miramar. Kus peatub Tom. Too on Soomest ja esmakordselt kohtusime Nicaraaguapäevil. Ootan teda ja teda ootab õlu. Nagu kokkulepitud (Tom ei ole juba 12 päeva tilkagi joonud, seda hakkab ta mulle kurtma juba kohe kui saabub ja minu jalgade kohal oleval laual Aquilapudelit näeb).
Tomi lood algavad alati sellega kuidas ta kuhulegi minnes või kuskil olles või kuskilt tulles või lihtsalt olles kedagi keppis. Ja minuga juttu alustades on ta masenduses - "Kurat, ma pole kaks kuud keppi saanud!"
-Mis mõttes, sina, ja nii kehvasti käinud ajast kui viimati nägime?
-Noh, fuck, kellegi uuega. Lendasin Panamast USAsse, kohtasin ja keppisin neid samu, keda juba varem. Siis Kanadas, sama lugu. Masendav. Venezuelast tulles, ööbussis, peaaegu, aga kuna naisel olid päevad lõppes kogu amelemine ainult suhuvõtmisega. Fuck, keppida tahaks. Kelner! Üks õlu palun!
-Ma tulen kohe tagasi!
-Ma tulen kohe tagasi!
Olen tagasi ja koos rummiga.
Mina, Tom, Iirimaa, Jaapan läheme tantsima uksesse ja teistest ma ei tea. Ja kui Tom ja mr. Keegi-Kohalik saadavad mind valge läbipaistva allpesuga tüdrukuga tantsima oskan ma vaid keskmise näpuga neid aidata. "Ärge pressige (hispaania keeles), vittu (soome keeles), ma oleks ju ise (inglise keeles). Tom - olen loll nagu kanajalg (eesti keeles)." Ja kui mu teel naeratab Jaapan, siis tantsupõrand on järgmine. Ja rand. Ja öised tänavamüüad. Ja rannaliival magajad. Ja 2,3 meremiili kaugusel olev saar sinise valgusega valgustatud majakaga, ja nende kahe - sinine valgus ja saar (või minu ja Jaapani) - taha vajuv kollane kuu. Minu suul on tema suu ja olgem klišee, aga ei loe miski muu. Ja päike tuleb liiga vara. Sa tead seda isegi. Ja väga hästi. Ma tean. Hommikuga saab alguse päev ja siis hakkavad bussid sõitma ja siis hakkame me tundma vajadust voodi järgi ja nagu peaks kõik lõppema; nagu peaks olema see minu süles istumine hommikuks saanud õhtu viimane istumine; nagu tähistaks esimene päikesekiir kõike mittekordasaamist; nagu peataks peatuv buss ka midagi enamat, ja ta nagu saadaks teele midagi rohkemat kui rataste alt lenduvad lombipiisad; ja nagu see lehvitus ei oleks viimane, sest "Sind näeksin ma hea meelega uuesti!". Kõik see ma korrutan kahe käega üksteise vastu pressides kokku ja hostelituppa astudes teatan Tomile: "How did you go? I just had a near-fuck experience!"
Mina, Tom, Iirimaa, Jaapan läheme tantsima uksesse ja teistest ma ei tea. Ja kui Tom ja mr. Keegi-Kohalik saadavad mind valge läbipaistva allpesuga tüdrukuga tantsima oskan ma vaid keskmise näpuga neid aidata. "Ärge pressige (hispaania keeles), vittu (soome keeles), ma oleks ju ise (inglise keeles). Tom - olen loll nagu kanajalg (eesti keeles)." Ja kui mu teel naeratab Jaapan, siis tantsupõrand on järgmine. Ja rand. Ja öised tänavamüüad. Ja rannaliival magajad. Ja 2,3 meremiili kaugusel olev saar sinise valgusega valgustatud majakaga, ja nende kahe - sinine valgus ja saar (või minu ja Jaapani) - taha vajuv kollane kuu. Minu suul on tema suu ja olgem klišee, aga ei loe miski muu. Ja päike tuleb liiga vara. Sa tead seda isegi. Ja väga hästi. Ma tean. Hommikuga saab alguse päev ja siis hakkavad bussid sõitma ja siis hakkame me tundma vajadust voodi järgi ja nagu peaks kõik lõppema; nagu peaks olema see minu süles istumine hommikuks saanud õhtu viimane istumine; nagu tähistaks esimene päikesekiir kõike mittekordasaamist; nagu peataks peatuv buss ka midagi enamat, ja ta nagu saadaks teele midagi rohkemat kui rataste alt lenduvad lombipiisad; ja nagu see lehvitus ei oleks viimane, sest "Sind näeksin ma hea meelega uuesti!". Kõik see ma korrutan kahe käega üksteise vastu pressides kokku ja hostelituppa astudes teatan Tomile: "How did you go? I just had a near-fuck experience!"
Kui ma ükskord teada ja aru sain, et mustkuntsnikud oma päevikut pidades kõik kodeerivad, siis võtsin ka kasutsele oma kodeerimisoskused
..meie plaan lähipäevil on võtta ette kuuepäevane jalgsimatk Kadunud Linna ja tagasi. Kokku viis ööd. Aga enne on laupäev. Ja rand:
..meie plaan lähipäevil on võtta ette kuuepäevane jalgsimatk Kadunud Linna ja tagasi. Kokku viis ööd. Aga enne on laupäev. Ja rand:
- Marko, you know what really irritates me the most with these monuments?
- I really don`t know!
- They fucking always have to have these too big legs, I don't know why. Fucks!
Hiljem, aga samal päeval. Uks. Põrand. Tantsupõrand. Seelik. Mini. Aaa, jah. Halloween. Seekord ei ole austraalialane enam lähenemas. On siin. Minu kõrval. Ja dormitorio ukse ette on ehitatud barrakkid, et juhuslikud toaelenikud juhuslikult sisse astuda ei tohiks. Barrikaadid peavad. Tunde. Kuid tundide möödudes sulgetakse kõikvõimalikud baarid ja inimesed hakkavad kodude poole liikuma. Nii leiab Iirimaa ennast oma hosteliuksetagant. Ei ole lukus, aga ei ole ka lahti. Kohmerdades ja kolistades ja kriipides ja kraapides põrandal ja põrandat saab uks avatud ning käsikäes uut öömaja otsima mindud. See kord paneme panuse tüdruku hostelile. Tuleb vaid enesekindlalt ja valjult omavahel rääkides uksest sisse astuda, et öökordnikule paistaks kõik korras olevat - need inimesed peatuvad siin. Leiame nurgadiivani ja läbi oma unenägude leiame me ennast algavas päevas. Uus päev tähendab "Head aega!".
Tänane päev ei ole midagi muud kui ootamatu kui Tomoko mind hostelifuajees tervitab. Sind ma ootasingi! Ma just ärkasin ja selline üllatus. "Kas Jõulud on juba käes, Sa pidi ju mitte tagasi tulema?" Ta naerab oma Jaapani naeru, võtab käe ja me lähme. Poodi õlut ostma. Rannapromenaadile seda jooma. Juues merd vaatama ja merd vaadates silmi sulgema. Liival magama ja ennast liiva alla kaevama, et sääskedel nahale ligipääsu raskendada. Korraks uinuma kuhjatud liivapadjal. Tänavaprožektorivalgus otse silmas ja selle vastas veel hüppavad lained.
Tänane päev ei ole midagi muud kui ootamatu kui Tomoko mind hostelifuajees tervitab. Sind ma ootasingi! Ma just ärkasin ja selline üllatus. "Kas Jõulud on juba käes, Sa pidi ju mitte tagasi tulema?" Ta naerab oma Jaapani naeru, võtab käe ja me lähme. Poodi õlut ostma. Rannapromenaadile seda jooma. Juues merd vaatama ja merd vaadates silmi sulgema. Liival magama ja ennast liiva alla kaevama, et sääskedel nahale ligipääsu raskendada. Korraks uinuma kuhjatud liivapadjal. Tänavaprožektorivalgus otse silmas ja selle vastas veel hüppavad lained.
Wish you all the healthy food you can eat and hopefully we meet then there somewhere!
ehk O.s.A. üks
..hommikul kell 10 istume bussi, mis viib meid lähemale Ciudad Peridale. Sellest veel lähemal kohast on kolm päeva matka, et jõuda muistsete varemeteni.ehk O.s.A. üks
Esmaspäeval algab esimene osa. 3-tunnine matk laagripaika. Ma maksin 250 dollarit selle kõige eest. Ja nüüd lastakse vaid 3 tundi kõndida. Aga see eest vähemalt 15 tundi magada. Võrkkiiges. Peale esimest ööd võrkkiiges hakkan tegema plaani oma majast, kus magatakse võrkkiiges. Ja teisel korrusel, millel ei ole põrandat. Seega - köök ja WC on hea kui asuvad esimesele korrusele. Kõik muu käib köitega laest alla. Ja kui ülakorrus on valgustatud, saab valgustatud ka alumine. Ainus vahe on selles, et alumine on varjudega. Sõbrad, kui te külla tulete, parem oleks kui teile meeldivad varjud.
Ehk OSA kaks
..ma ei oleks kunagi uskunud, et minust ei saa teedeehitusinseneri. Olin sellele ju nii lähedal. Sisseastujatest esimesel kohal, nelja täispunktiga järgmisest ees. Aga siis tuli sõjavägi ja mind hakkas kamandama Ivo, ja ma kirjutasin esseeid kuidas ma seda kõike vihkan ja kõigi päid sõja ajal puruks laskma hakkan. Eesotsas Ivo omaga. Aga mitte seljatagant. KaksSilma-KaheSilmaga. Aga ühe kuuliga. Ja mitte minus. Metsas mulle meeldis. Kuidas me Ermoga kogu vanemate jao maha lasime. Nemad olid vaenlased ja see oli meie ülesanne. Läksime oma jaost lahku ja peitsime ennast vanade elektrikilbikappide sisse, ootasime. Mitte kaua kuni vaenlased meid nägemata ja seda üritamatagi meist mööda jooksid. Ma kujutasin ette, et nad on venelased. Nende eesotas oli Paulus, kes meid päevi hiljem uputada üritas. Ja lihtsalt jooksime me nende seljataga kuni nad väikese künka taha varju heitsid. Nad ei teadnud, et ees olev küngas tagant kaitset ei paku. "Lask, lask, valang, valang" nad langesid. Öösel kolmekordses hoones valvet pidades tuli peale sitahäda. Kuna tegemist oli sõjaolukorraga, siis
olid loomulikult kõik sisse- ja väljapääsud ööseks suletud. Ei jäänud muud üle kui kahe käega aknaraamidest tuge otsida ja perse aknast uppis välja kahest alumisest korrusest mööda lasta. Hommikul kaevas Ivo ja tema jagu samas kohas kaitsekraavi. Ma astusin ligi ja küsisin, et mis siin küll haiseb nii räigelt, sitt või mis? Sõjaväe lõppedes astusin kooli, et saada arvuti- ja süsteemitehnikuks. Ma ei teadnud, mis see endast kujutab. Kui teada sain, astusin uuesti sisse, et saada telekommunikatsiooniinseneriks. Ei teadnud täpselt, mida ka see tähendab. Suvevaheaegadel töötasin teedeehitajana.
olid loomulikult kõik sisse- ja väljapääsud ööseks suletud. Ei jäänud muud üle kui kahe käega aknaraamidest tuge otsida ja perse aknast uppis välja kahest alumisest korrusest mööda lasta. Hommikul kaevas Ivo ja tema jagu samas kohas kaitsekraavi. Ma astusin ligi ja küsisin, et mis siin küll haiseb nii räigelt, sitt või mis? Sõjaväe lõppedes astusin kooli, et saada arvuti- ja süsteemitehnikuks. Ma ei teadnud, mis see endast kujutab. Kui teada sain, astusin uuesti sisse, et saada telekommunikatsiooniinseneriks. Ei teadnud täpselt, mida ka see tähendab. Suvevaheaegadel töötasin teedeehitajana.Teise päeva keskpäeval teen isikliku rekordi. Hüppan kaheksa meetri kõrguselt puu otsast vette. Öösel magan oma järgmised 15 tundi võrkkiiges. Matk oli järjekordsed kolm tundi.
Kkolmmmm
..üle seitsme väikese oja. Üheksa korda üle jõe - jalad vees ja põlved ja kube ja sageli ka rind. Ja kolmanda päeva lõpus ootab meid 2000 trepiasted iidsete esivanemate poolt rajatud Kadunud Linna. Meie jaoks on astmed võistlus. Ash, Tom ja Marko. Valmis olla ja LÄKS! Ash hakkab jooksma. Me Tomiga vaatame üksteisele otsa ja karjume naerma. "Hästi, Ash, väga hea, jätka samas vaimus!". Umbes 26 trepiastme pärast oleme Ashil kannul. Ta ei jookse enam. Me teeme vihjeid, mis ta meid mööda laskma paneb. Küsime, et kas hoiab jaksu lõpuspurdiks. Tom naerab. Peale umbes 67 astet ei naera keegi. Ähib. Ja ma ka. Ashist ei tea, vist jookseb. Peale umbes veel 257 ma Tomi enam ei näe. Jõuan linna ja istun kivile, et puhata. Aega on ja Tomi veel ei paista. Võistlus lõpeb aga kämpingus, kuhu on veel umbes 1 kolmanik minna. Ta tuleb. Sööstan viimastest treppidest üles, küsin sõduritelt kus kämping asub ja lähen sinna. Tom teine. Käime dušši all ja vahetame riided. Ashi ikka veel ei paista. 10 minutit hiljem ikka veel mitte. Tuleb hoopis meie giid - meid otsima. "Kuulge, me ei peatu siin, meie oleme teises laagris." Laagrisse jõudes istub Ash juba rahulolevalt ees ja muigab - "Ma võtsin tee peal pilte, väikesed pausid, rääkisin sõduritega ja blää-blää-bläää, ja ikka
võitsin või mis!?". Tom viskab talle märja soki näkku.
Neljapäev
..täna on päeva lõpuks mu põlves puuk. Võtan Ashilt noa. Nuga lõikab läbi naha. Mina saan puugist lahti ja puuk ei jää ilma nahast, millesse ta oma pead puuris. Kõik rahul.
Kkolmmmm
..üle seitsme väikese oja. Üheksa korda üle jõe - jalad vees ja põlved ja kube ja sageli ka rind. Ja kolmanda päeva lõpus ootab meid 2000 trepiasted iidsete esivanemate poolt rajatud Kadunud Linna. Meie jaoks on astmed võistlus. Ash, Tom ja Marko. Valmis olla ja LÄKS! Ash hakkab jooksma. Me Tomiga vaatame üksteisele otsa ja karjume naerma. "Hästi, Ash, väga hea, jätka samas vaimus!". Umbes 26 trepiastme pärast oleme Ashil kannul. Ta ei jookse enam. Me teeme vihjeid, mis ta meid mööda laskma paneb. Küsime, et kas hoiab jaksu lõpuspurdiks. Tom naerab. Peale umbes 67 astet ei naera keegi. Ähib. Ja ma ka. Ashist ei tea, vist jookseb. Peale umbes veel 257 ma Tomi enam ei näe. Jõuan linna ja istun kivile, et puhata. Aega on ja Tomi veel ei paista. Võistlus lõpeb aga kämpingus, kuhu on veel umbes 1 kolmanik minna. Ta tuleb. Sööstan viimastest treppidest üles, küsin sõduritelt kus kämping asub ja lähen sinna. Tom teine. Käime dušši all ja vahetame riided. Ashi ikka veel ei paista. 10 minutit hiljem ikka veel mitte. Tuleb hoopis meie giid - meid otsima. "Kuulge, me ei peatu siin, meie oleme teises laagris." Laagrisse jõudes istub Ash juba rahulolevalt ees ja muigab - "Ma võtsin tee peal pilte, väikesed pausid, rääkisin sõduritega ja blää-blää-bläää, ja ikka
võitsin või mis!?". Tom viskab talle märja soki näkku.Neljapäev
..täna on päeva lõpuks mu põlves puuk. Võtan Ashilt noa. Nuga lõikab läbi naha. Mina saan puugist lahti ja puuk ei jää ilma nahast, millesse ta oma pead puuris. Kõik rahul.
Eelviimane osa elik reede
..päev igav kui selle pikkuseks on venitatud 3 tundi matka. Jälle. Tuleb jälle near-death experience otsida. Uueks rekordiks saab täna 11 meetrit ja sealt alla otse vette. Tee hüppekohta on libe ja järsk. Jalad värisevad kui kohale jõuan. Kaks korda libastusin, aga sain kivist kinni ja jalad tagasi pragudesse. Ja nüüd tagasiteed ei ole. Seda teed tagasi juba ei lähe. Ja kui hüpata 11 meetri pealt siis tegelikult on aega ka lendu tunda ja midagi mõelda. Ei ole lihtsalt hüpe ja karmauhhh!, on vaheaeg vahepeal millal ei kuule midagi muud kui üks-kaks-kolm-neli-viis-kas mu keha on veel vertikaalis?.
Laagris. Tuleb mänge välja mõelda. Siin üks, mida saab mängida kõikjal, kus olemas vähemalt üks kana. Või kukk. Aga elus. Võistlejad lepivad kokku värava (näiteks kaks lauajalga). Värava eesmärk on mängu alguses olla võimalikult suur. Mängijatel on ajapiir, mis omavahel kokku lepitakse. Ja siis juba tiimitööna alustatakse kana väravasse ajamist. Kana inimese kehaosadega puudutada ei tohi. Ega ka kõrvaliste esemetega, mida inimkäsi või -jalg juhib. Kui kana väravasse toimetatud lepitakse kokku uus värav, mis on eelmisest väiksem ja seega raskema raskusastmega. JNE. Mängu lõppfaasis üritame me kana plangul käima panna ja plangu lõpus võrkkiike toimetada. Aga see on proffide rida. Jääme hätta ja laseme
kana puhkama.
kana puhkama.Lõpppäev ehk laupäev ehk kuues päev ehk tagasi Santa Martasse
..saab läbi jalgsirännak tagasi tsivilisatsiooni mitte nii algusaegadesse, aga kaugetesse siiski. Tänane tsivilisatsioon veetleb meid 2 liitri rummiga, mida me hommikust saadik plaanime ja millele eelneva külma õlu maiku me omadel suulagedel ja keeltel tunneme.
Järgmisel hommikul selgub, et kõigist orkutisõpradest on saanud lastepildid. Ja mina ei ole kuskil viga teinud. Isegi oma ametiga mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar