PS! ILMA PILTIDETA, MIS SEE KORD ON 87% KOGU MELUST. HILJEM SIIS. KUI INTERNET TEEB IMESID.
Emad, isad, emade isad, isade emad, emade emad, isade emad, emade emade emad, isade emade isad, emade isade isad, isade isade isad, emad ja nende isad, kelledel on oma isad ja emad, vanavanavanaemad isa poolt ja vanavanavanaisad samuti isa poolt...mitte et mul igav oleks
...hommikul magan hambad laiali. Tatt suunurgast padjale tilkumas. Keegi koputab. Kopp-kopp, noh. Ja hääl küsib läbi suletud ukse ja hispaania keeles, et ega Oliver siin toas ei ole. Ma küsin, mis Oliver. Ja vastuseks saan, et Oliver Inglismaalt. Kust mujalt? Ei! Ja panen pea padjale tagasi. Peale sekundeid, turgatab, et oli tuttav hääl. Pistan pea aknast välja ja vilistan. Jack on koos kohaliku pisikese giidiga mööda küla oma sõpra otsimas. Kogemata komistas minu otsa (ega neid hotelle ja majutuskohti siin palju ei ole). Istume kohvi jooma ja hommikust einestama. Miski ime läbi leiab ka kauaotsitud Oliver oma tee sööklasse. Ja nii me oma matka läbi veede ja teede ja mägede ja orgude ja järvede ja jõgede ja lammaste ja koobaste ja lume ja jää alustame:
Minu lumivalge perse
...mägedest tagasisõiduks ootame teeserval hommikul kell seitse piimaautot. Peale kuut päeva kõrgemal kui 4000 meetrit. Tagasi Guicani külla viimased 22 kilomeetrit. Auto ja koos oma kastiga saabub. Ja meie selle kastis. Ei rohkem ega vähem kui 4 tundi - valame piima ja arvame pläskude mahutavust ja naudime vaateid, mis avanaevad ja siis sulguvad erinevates ja erinevatesse ilmakaartesse.
Ja külas me olema. Tagasi. Tänavad ja inimesed. Keskpark ja Jõulumeeleolu. Ostan minuteid, et helsitada San Gili. Tatjana hääl vastab telefonile. Ja hääle taga on Tatjana. Kes muu? Tema hääl ja tema telefon. Mul on mure, et kus Jõulud veeta ja kas olen veel oodatud selles kohas, kus tuttavaks saime?
Samal õhtul võtame Jackiga bussi (tema Bogotasse, mina San Gili, Oliver lahkus juba päevi tagasi - joostes). Ööbussi. Ja Tunjas jäävad minu jalad ja kõik mis nende otsas teist bussi ootama. Häid Jõule ja head aastavahetust! Öösel kell 3 bussijaamas, kus külmetab. Tellin pitsi kohvi ja istun ootama. Teades, et kolme tunni pärast on valge, soe, tuttav linn. Imekalli hinnaga buss, ja imeilusa jobuna mina sellesse istumas. Ei viitsi enam oodata ja nii ma liigun.
No mas estrellas en la via
..San Gilis lähen juba tuttavasse hotelli, maksan toa kahele, ostan kuuspaki ja grillitud kana, helistan ja söön kana. Täna on 24. detsember. Televiisor näitab Charlie šokolaadivabrikut. Peale kuuendat õlut olen uute järgi. Pargis. Istun pingil ja kustutan palavust. Tatjana jalutab mööda, üks kord jälle ei pea helistama ja hoian raha kokku - uus õlu. Ka tema ema, õde ja väikevend jalutavad siin. Olen kutsutud õhtusöögile koju. Selle tähistamiseks läheme Tatjanaga maleconile jalutama ja lõpetame tema järeloleva kanepi. Õhtul istume majaukse ees, tema isaga, joome õlut, ja andke andeks, aga ma ei saa midagi aru, mis ta isa mulle ütleb...
San-Gil - Chichichacaha-algo - Racira - Villa de Leyva - San Alberto
..läbitud väikene turistiring ja tagasi pereseltsis. See kord - Uus Aasta. Ja sellel korral San Albertos. Kus elavad kõik õed ja vennad ja tädid ja onud ja vanaemad ja nende omad. Kaks viimast päeva aastas veedame jões ujudes. Minu Villa de Leyva päikesepõletus hakkab tunda andma ja kolmanda päeva lõpuks kulmineerub teise astme põletusega. Arstiabi on kallis ja seega määrin peale kõike kättejuhtuvat. Ka rumm on abiks. Aga ka aaloe, näiteks. Ja vist nii see saabubki...
Ma ei kirjuta rohkem, praegu, aga selle asemel pean nüüd kalendrit, värviliste piltidega ja kõik...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar