Vistas exclusivas

Veatu
..kole, vitamiinivaene, ma võin ka unetuses vaeveldes ennast paremini tunda, vürtsitu, pereema-põlletasku-tühi, fuckin´ USA tänav tõmbenumbriks ja nagu alati, seebivesi.

Nagu oodata oli magan esimese öö pealinnas televiisoritoas diivanil. Siia jõudes sain bussis tuttavaks prantslasega. Ja hiljem prantslase sõbraga. Ka prantslane. Inglise keel ei saanud meie suhtlusvahendiks. Nemad ei räägi seda. Selle asemel pursime kogu õhtu baaris, järgmise õhtu baaris, ülejärgmise hommiku tänavatel hispaania keelt. Ega nemadki profid pole. Saame üllatavalt hästi hakkama. Baarides paremini kui hommikupäikese all tänaval bussijaamu otsides.

Eile õhtul läksime sööma. Taksoga. Minu puhul erand. Pealinnavõlud ja eriti veel siin, Hondurases. Kus iga yks inimene t2navakividel n2itab takso poole. Kui 6htul kusalegi minna soovid. Ilma taksota, siis soovitakse ainult palju 6nne ja hyvasti. Veetsime tunnikese mooda peat2navat restoranist restorani. Kallis. Yksikud kohad, mis on v22rt sisseastumist. Mujal. Yksteise k6rval ja j2rel ja otsas ehivad vihmast m2rga avenyyd McDonalds, KFC, Starbucks, BurgerKing jne. Ja t6esti - ja nii edasi ja nii edasi. Maailma suurimate kiirtoidurestoranide ja prygikohtade v2ljapanek Hondurase pealinnas. V2ljapanekut on v6imalik kylastada iga p2ev alates avamisest kuni sulgemiseni.

Kokkuv6ttes. J2ime n2lga. Hommik, t2na, tuli suure hommikusoogiga.

Ooteaeg
Linn v22rt kylastamist. Peatumist. Ja ymbruse avastamist. Linn, mille t2navad ei ole asfalteeritud. Praegu, vihmaperioodil, astud mudas. Teed teed, et 2ravooluga mitte kaasa minna. Hiljem, suvel, teritad silmi, et l2bi tolmumyyri n2ha. J2rjekordne kaootiline pyhap2evane turg, kus linnat2navad muutuvad vahek2ikudeks turukioskide vahel. Kust leiad k6ik vajamineva. Ja mis veel parem, konsumeerimiseks, leiad ka k6ik mittevajaliku. Ahju otsa, pimedasse kapinurka v6i keldrisse m2danema, v6i kingituseks.

Saan oma pisikesest nohuh2dast yle ja s6idan bussiga. Gracias (a Dios). Sellest linnast edasi, l6una poole, jalutan. Tapvalt palav on muidugi. Sombrero on abiks p2ikesevarju pakkumisel. Ja vesi janu kustutamisel.

Telgin m2ejalamil j6ekaldal. T2na saab veel j6evett juua. Ilma muretsemata. Hommikul t2idan pudelid veega ja alustan ronimist. 6 tundi hiljem j6uan telkima. Ahvide keskel puude all. Nemad on puude otsas. V6tan ette veel viimase teejupi tippu. 3 tundi p6hiliselt otse j2rsakust yles. K2ed ja jalad. K2tega juurikatest ja jalgadega juurikatel. Kuni olen kohal. Cerro las Minas. Kaamerapatarei on muidugi tyhi. Kylmast oost. Soendan seda taskus. Istun puude vahel, (maailma parim kypsis ja kondentspiim k2es) ja vaatan alla, Horvaatia peale. Kaugemal on vist ka juba Salvador.

Kaks presidenti korraga
..pyhap2eva hommikul 2rgates, Copanis, 10 kilomeetrit Guatemalast, ei ole hostelis elektrit. L2hen t2navale, et hommikumahl osta. Ui, ui ui kui hea on pirnimahl. Hecho en El Salvador. Mmmmm, juhuuuuuuuu! Hommik, ja ma joon oma mahla. Kylm mahl palava hommikuga on hea. Ootan tunnikese ja elektrit ei ole. Ei taha praegu kylma dussi v6tta. Ootan veel. L2hen t2navale, et veel yks hommikumahl osta. Pirnimahl. Plekkpurgis. Mmmm, keele viib alla. Mahl ei ole enam nii kylm. L2hen tagasi hostelisse, et dussi alla minna. V6tan kylma dussi. Peale pesu l2hen alla fuajeesse, et internetti kasutada. Tuleb meelde, et elektrit ei ole. Kysin hotellipidaja k2est millal on oodata. Elektrit. Tagasi. Valitsus lylitas elektri v2lja. Kogu riigis. Terves Hondurases. Ka kommunikatsioon on h2iritud. Mobiiltelefoniga ei saa helistada kohalikel numbritel. Yhendriikidesse helistada saab. Seda teada saades helistab Brittany koju, Atlantasse, Georgia. Ja on yllatunud kui ema ta peale hysteeriliselt karjuma hakkab - mida sa teed seal Hondurases, tule kohe tagasi koju, T2NA!, v6ta esimene buss (ainult me ei tea veel, et bussid ei s6ida) ja s6ida, v2lja sealt. Me ei saa keegi t2pselt aru, et mis taga nii v2ga viga on.

Kell 12 ja minuteid tuleb elekter tagasi. Istume k6ik kaares televiisori ymber. S6naraamatud k2es.

Honduurasel on peale s6jav2elist riigipooret kaks presidenti. President ajati oosel yles, pandi lennuki peale ja s6idutati Costa Ricasse. Kui ta l6puks t2ielikult yles 2rkas, oli uus president ennast juba ametisse vannutanud. M6lemad on valitsevad riigipead. Aga m6lemad ei arva, et m6lemad korraga valitsevad. V2ljaaetud riigipea tuleb ylehomme oma riiki tagasi. Seniajani kavatsen mina hotelliterasseil toituda ja 6htusest komandaditunnist kinni pidada. Bussiga oleks niigi raske liikuda. Sest bussid ei s6ida. Sillad on t2is autokumme. Leegiga. S6jav2gi oma relvadega. Turvalisust ja rahu pakkumas.

Dilemmad on, et USA ja Venezuela yhes paadis keelduvad uut presidenti tunnistamast (mitte ykski riik pole tunnistanud riigipoorde legitiimsust). Venezuela n2eb riigipoorde taga USA tegevust ja plaani ja organiseerimist. USA (nagu sadadel varasematel sarnastel olukordadel) v2idab vastupidist. Me teame t6de, aga CNN ei lase sellel kuidagi k6lada. Ja sellep2rast maailm ei saagi j2lle t6de teadma. USA ja Venezuela (ja teised demokraatlikud valitsused) soovitavad demokraatia huvides vana presidenti taas ametisse astumist. USA jaoks ei ole vana president aksepteeritav. Tema valitsemine on USA jaoks kui Castro Kuubal v6i Chavez Venezuelas. Vana president viidi minema kuna ta soovis rahvah22letust teemal muuta konstitutsioon selliselt, et presidenti ametiaeg ei piirdu vaid yhe tsykliga. V2idetavalt oleks p6hiseaduse muutmine hetkel seadusevastane. Selle ja palju muu korruptsiooni p2rast ei toeta enamus honduuraslastest tema tagasitulekut.

Kohalikud elanikud ei soovi vana presidendi tagasitulekut, kohalikud inimesed ei aksepteeri s6jalisel viisil v6imule seatud valitsust.

USA ei toeta Zelaya vaateid absoluutselt (vana president), USA toetab (s6nadega) Zelaya tagasi ametisse m22ramist.

Chavez viitab oma armeele, mis v6ib Hondurases abik olla.

Ma ei hooli jumalatest, aga nemad ei armasta mind.

Elektrijõed pilvemustas taevas
..San Franciscost saab lahkuda paadiga. Ja praamiga. Lahkun praamiga, millel on üks auto, selle reisijad ja mina. Eile õhtul ronisin pisikese mäe otsa, et välku pildistada. (Muidugi) hakkas üleval oodates vihma sadama. Aga pisikese puu all sain pisut varju. Ja vaatasin üle järve kuidas teisel pool pidevalt sähvatas. Kord poolitati taevas kaheks horisontaalselt, kord vertikaalselt. Elektrijõed pilvemustas taevas. Nüüd sõidan sinna - teisele poole. Loomulikult viib tee tagasi, kus juba olnud olen. Suchitoto. Ilus rahulik linnake. Tuttav hostel. Tuttav majaperenaine, kellega veedame õhtu jutustades. Et salvadoreñod on tegelikult loomad ja kõik roppused tulevad päevavalgele. Tuttavad moskiitod. Öösel. Ei lase magada. Pole ka moskiitovõrku. Panen puhuri tööle. Veidi aitab.

Ja järgime hommik. Lähen San Vicente'sse. Miks? Pean ma endalt küsima järgmisel hommikul. Aga ma tean vastust. Oli plaan samanimelist vulkaani külastada, aga ootamatu ümbermõtlemisotsus keeras plaani pahuksi. San Vincente on ootamatult mõtetu koht. Hetkel. Minu jaoks. Kui siia jõuan. Peale veedetud tundi, ei näe ma enam põhjust, miks ma tahaks selle vulkaani otsa ronida. Vulkaan, mille tipus järjekordne mobiilimastiderivi ja sõjaväebarrakid. Oma reisijuhist loen hotellinime. Odavaim linnas. Teen kaks tiiru päripäeva ümber kvartali, kus hotell asuma peaks. Küsin inimeste käest. Teen veel kaks ringi. Seekord vastupäevaringi. Ei ole olemas. Elanikud ei tea. Kirjad uste kohal ei seleta. Astun restoraniuksest sisse. Otsusan veel viimast korda küsida.

Jah, hotell oli olemas, ja siinsamas restorani kohal. Enam ei ole. Kaks aastat juba ei ole. Aga kui sa tuba soovid, siis 12$ ja saad ühe. Lähen koos peremehega tuba vaatama. Kapid, riided, DVD-d ja CD-d, ja kogu ruum on kellegi kola täis. Ahah. Ma otsustan jääda. Peremees kutsub perenaise välja. Üheskoos nad toimetavad kümme ja pool minutit. Ja kui järgmine kord tuppa astun, ei tunne seda äragi. Puhas tuba, voodi, kirjutuslaud ja kirjutuslaual kann jääveega. Voodi kõrval toolil WC-paberirull ja seep. Kirju voodikate. Klaasakna asemel aukudega sein. Disain.

Öö. Paneb mind igatsema. Igatsema tuba, millel oleks kõik augud mingil viisil suletud. Või võimalus neid sulgeda. Kogu tuba on sääski täis. Kirjuline voodikate on ka ainus, mis asemele seatud. Avastan, et sellega asi lõpeb. Teki all ei ole enam midagi. Linatu. Ja selle teki all on liiga palav magada. Üritan. Sügelen. Vähkren. Higistan teki all. Ja sügelen teki alt väljas. Lisan endale otsa sääsemürki. Higistan selle vähese ajaga maha. Peale pikka pausi tuppastumishetke ja praeguse hetke vahel tõusen üles. Närvis. Nende peale, kes ennast mu auklikust aknast sisse toimetavad (ja kukkede, kes väljas kiremist alustavad, ja autode, mis ööpimeduses mööda tänavaid väitsma peavad, ja majaelanike, kelle televiisor liiga kõvasti peab mängima, ja ventilaatori, mis ei suuda piisavalt kiireid ringe sooritada, ja selle sama ventilaatori, mis on liiga kaugel, et mind tuulutada, peale). Üksteise järel. Ja üheskoos. Vahetpidamata. Hoolimata kui palju langenuid juba voodi kõrval maas lamab. Võtan teki ja sillutan selle üle aknaesise. Kui muidu ei jää, siis liimiga. Uueks tekiks rebin endale duššikardina ümber. Peale viimaste tuppajäänute kahe peo vahel kõrvaldamist olen üksi. Ja magan. Ma magan.

Püssitorud ja tussuaugud
..hommikud algavad alati uute ideede ja mõtetega. Viimased kaks on alati otsapidi vastupidised õhtuste plaanidega. Ja hommik o n õhtust targem. Hommikud on kuidagi selged. Täis tahtmist ja teadmist. Täis unise pea selgust. Ükski raamat ei ole targem kui hommikune mõttesähvatus. Sellepärast on Lonely Planet ammu enne päikesetõusu juba kotipõhja pugenud. Ja kotisuuga suletud. Siiski teen igal õhtul valmis, igaks juhuks, ka plaani B. Sest plaan A selgub alati hommikuvalguses. Ehas. Või peale eha. Aga kindlasti ennelõunal. Enne lõunat.

Nii ka täna. Kui avastan, et San Vincenti linnaga samanimeline vulkaan San Vincent jääb ronimata. Selle tippu käimata. Pole hullu. Olen juba El Salvadori kõrgeima tipu otsas käinud. Sellega on primaarne missioon täidetud. Mul on missioon. Mitte niisama ei uita pea õlgadelt maas ja silmad laes mööda maid ringi.

Bussivahetus San Miguel´s. Sõidan Perquini. Põhja pool. Mägedes. Jahe, värske õhk. Mitte palju inimesi. Pisikesed külad. Vanad ja samal ajal uued. Vanad, sest need külad olid ammu olemas. Enne kui ma sündisin juba. Ja veel varem kui mu vanemad sündisid. Või Sinu vanemad. Uued, sest kodusõja ajal pommitati need maatasa. Ja enamus elanikke tapeti. Kas siis tänaval, plazal, kirikus või kodudes. Pole oluline. Imikud visati taeva poole ja sõdurid alustasid nende kuulidega augustamist. Paljud viidi ka mäe otsa. Naised. Vägistamiseks. Mida kõike neile sisse topiti. Ja siis tapeti. Ja künkast alla. Vaatame kuuliaukudega varemeid. Kaks maja. Nenede ümber on nüüd juba uued majad ja hooned. Ja kirik on uus. Tagasiteel on buss täis hip-hopi ja reggeatoni. Ja kõik on korras. 20 aastat hiljem. Popkultuur ja Coca-Cola. Ja USA lipuvärvides bussi laealune. Selle sama riigi lipp, kes kakskümmend aastat tagasi toetas sinu, kallis salvadoreño, kodu põletamist ja sinu ema automaaditoruga vägistamist, ehib sinu koduesist ja hoovitagust.

Electronic Arts
..ühel hommikul lahkub hotellinaaber rootslane. Hea hotell on. Sääsevaba. Ja samal ajal saab läbi seinaaukude jälgida, mis flikka teisel pool seina toimetab. Väga ei taha piiluda. Piinlik on. Aga pole midagi häbeneda. Piilun ikkagi. Korduvalt. Ja peale tema lahkumist ootan oma bussi. Väljumisega järgmisel päeval. Täna hommik tõi kaasa uudise, et Perquinist veel ei lahku. Ei lähe tagasi lõunasse ja randadesse. Sõidan selle asemel otse üle piiri Hondurasesse. Buss tuleb homme. Homme hommik ei ole tänahommikusest targem. Ja õhtul ma enam plaane tegema ei vaevu. Mängin selle asemel arvutis koos kohalike poistega arvutimänge - N4Speed, Grand Theft Auto, Call of Duty, FIFA09 jne. Põnev. Ja automaatne. Ja kui midagi valesti läheb, siis saab restartida. Ja raskusastet levelite läbimiseks saab ise määrata. Ja kui tead salasõna, võid olla surematu või autoga vee peal sõita. Kui reeglitega virtuaalreaalsusest väheks jääb. Ja kui politseinik ei meeldi, siis võid teda haamri või kolfikepiga peksta või UZIga maha lasta. Ajas saab reisida. Lõpetan õhtu Teises Maailmasõjas Staliningradi varemetel natsisõdureid kuulipilduriga tulistades. Olen punaarmeelane.

Tagasi voodis olen Marko ja El Salvadoris. Sääski ei ole. Kodusõda lõppes enne minu sündi. II MS veel varem enne mu sündi. Voodi kõrval veepudel kraaniveega. Keegi ei tapa kõrvalhoovis või tänaval politseinikku. Ainult kass mäub. Ja poisid mängivad kohviku ees ruudulise laua peal kabet. Läbi aknaprao paistab kuuvalgus. Heledam kui ümbritsev pimedus. Raamatul on 461 lehekülge. Mul on veel 356 jäänud. 355, 354, 353, 352, 351, 350, 349, 348, 347, 346, 345, 344, 343, 342, 341, 340. Ilus ümmargune number. Ja algab peatükk 5. Järgmine peatükk. Ideaalne. Uinun magama.

Mees, naine ja masin
..Perquinis on El Salvadori kuulus muuseum. Sõjamuuseum. Ma ei ole muuseumisõber ja ei külasta neid tihti. Tazumalis viimati. 2 nädalat tagasi. Ja enne seda....ei mäleta millal. Mehhiko Citys ehk. Suur ja võimas Antropoloogiamuuseum. Huvitav oli. Ja nüüd oskan veidi rohkem keelt ka, et väljapanekutest aru saada. Lonely Planet annab märku, et peab-külastama muuseumiga on tegemist. Näeb revolutsionääride punkreid ja mürsuauke saab uudistada ja erinevad relvad. Õhtune plaan on, et katsun homme varakult ärgata ja muuseumi minna. Kogu hommikupooliku seal veeta. Lugeda ja uurida ja katsuda ja ette kujutada ja giidiga jutustada ja siis minema jalutada. Bussi peale. Bussi peal saab siis meenutada ja ette kujutada kui vaikselt mägede vahel kulgen. Kogu sõjategevus toimus siin samas mägede vahel ja otsas.

Kell on 13 ja minuteid peale. Nii palju minuteid peale, et kell on peaaegu 14:00. Buss pidi tulema kell 13:00. Olin juba mures. Buss ei tulegi. Kohalikud aga kinnitasid ja veidi trippimas vanahärra kinnitab praegugi, et küll tuleb. Tulebki. Veidi enne kella kahte ja null-nulli. Tortillad peos taat keerab pätsid tagurpidi teise pihku ja ulatab vabanenud käe. Surume kätt. Tänan teda seltsiks olemise eest ja informatsiooni (80% sellest läks minu jaoks kaduma - keelebarjäär, s.t. tema keele, tema pehme keele).

Istun bussis ja mõtlen, et küll on kahju, et muuseumi ei läinud. Selle asemel, oma suureks uhkuseks, lõpetasin Call of Duty vene kampaania keskmise raskusastmega. Lohutan veel ennast sellega, et pole mingi suur muuseumisõber. Vahetan kotis raamatute järjekorda. Uueks pealmiseks raamatuks saab LP Honduras. El Salvador & Nicaragua jääb kotipõhjas Nicaragua osa ootama. Samal ajal kulgeb buss ülesmäge. Veidi kiiremini kui vanaproua teeääres. Oma kompsudega. Talle järgneb puuriit õlgadel vanahärra. Ja nii need kolm: mees, naine ja masin; läheneme piirile. Mina, juht ja kaasreisijad oleme diiselkütusega masin.

Enam dollariga Coca-Colat ei osta
..rahulik piiriületus. Piirihoonestusega alal. Ühe mäe otsas ja teiste mägede vahel. Valged majad ilma uste ja akendeta. Ainus, millel on uks. Ja mille uks veel vaevu ees seisab, aga lukus on. On WC. 0.25$ tasust raputan oma taskutest välja viimased 0.15$. Sellest õnneks piisab ja vesi potis värvub kollasemaks. Alustab värvumist vasemast äärest. Tumekollaseks. Vajan vett. Välja astudes sajab vihma. Nii umbes 30 sekundiga see muutus. Taevas suutis kinni hoida sama kaua kui mina. Hoov. Kaks põlvekõrgust sinisetriipulist väravat. Tundub nagu teine maailm. Arhiivi ajalooannaalides raamaturiiulil või kassetil videomagnetofonis. Meenutab Ukraina kunagist piiriületust. Dimensioonidega. Ainult, et siin dimensioonid puuduvad. Selletõttu on ka lihtsam. Olen ainus, kelle käest passi küsitakse. Selle nad ka saavad. Ja probleemideta tagastavad. 3$ olen vaesem. Sellest pole midagi. Joon 3 õlut vähem. Kus iganes siis täna olema satun. Joon vähemalt kolm õlut vähem kui muidu jooksin. Üks õlu maksab 1$. Baaris. Igati õiglane. Poes ei tea. Pole poes käinud. Ja miks käia poes kui toit on tänavalt ja õlu baarist. Õiglane igati.

Astun bussist maha Marcalas. Esimene linn Hondurases. Puuduvad tänavanimed. Päris tõsiselt. Postkontor töötab. Mingi süsteemiga, mida mina ei tea ja ei saagi teada. Veel. Võibolla kunagi hiljem. Kui postkontor annab välja oma aastaaruande annaalidesse panekuks ja oma süsteemi avalikustab. Ma loodan, et nad ei avalikusta. 2 kvartalit põhjasuunas ja 1 idasuunas ja olen hotellis. Kohalik raha ei ole enam dollar. On lempira. Lempira oli nagu meie Tasuja Jaanus. Ainult, et meie Tasuja ei ole meie raha ja Tasuja pilt ei kata üheselise rahatähe ühte külge. Ja teisel pool oleks siis Jüriöö ülestõus. Ja Lempira langes nagu meie Jaanuski vabaduse eest võideldes. Poes saan endale nii Lempiraga, Cabañaga kui teiste tähtsate tegelaste piltidega rahatähti. Suure Venna dollari vastu. Kulutamiseks. Voodi eest maksmiseks ja toidu ostmiseks. Ostangi juba oma esimese Hondurase raha eest magusaid küpsiseid. Ja pirnimahla. Pirnimahla joon iga päev. Nii hea. Hommikul ja õhtul ja vahel ka päeval. Oh-ho-hooo. Juhuuuuuu! Ja hahahaaaaaa! Vot nii. Paneb uus riik tembutama.

Maksan sada kaheksakümmend lempirat voodi ja toa ja televiisori ja vannitoa eest ja lähen magama. Magan rahulikult, sest ma veel ei tea, et kahe päeva pärast sõidan Hondurase pealinna kaarti ostma, ja kohtan kahte prantslast, ja et üks neist norskab ja sellepärast pean ma televiisoritoas magama, sest peldikupaberirullid, millega teda visata, saavad ka otsa, ja pealinnas Tegucigalpas ostan oma pika Coca-Cola vaba ajaloo esimese Coca-Cola ja karistuseks hakkan endale karistust välja m6tlema.

PS. Siinsed ilmastikutingimused panevad mind tervisi saatma perekond Savidele Karusselli. Et see titt siis ikka vait oleks ja kuskile nurka ei märgaks või ei punnitaks kangida. Ja peale Marko nime selgeksõpetamist võite alustada "issi" või "emme" õpetamisega. "Issi" tuleb vist ikka ennem. Õigus!? Ja käige teda ikka õues jooksutamas ka, muidu muutub kurjaks.

Seitse silda, bituumenitänavad, ja pruunid kosed

Koerad, hiinlased, poldid ja sõjad on kõik asjad, mida saab loendada, aga muus mõttes ei ole neil midagi ühist...El Salvador on see riik, mis on turisminduseks loodud. Turistid aga hoiavad eemale. "Hiljutine" kodus6da? G2ngid? Ebastabiilne poliitiline olukord? Kukesupp v6i kanajalg! Tegelikult on asi hoopis hullem. Loodus on roheline. Inimesed siirate naeratustega. Abivalmid. Ilma tagam6tteta. Koolibuss ajab t2navad suitsust mustaks. Ja majaseinad on t2is kirevaid naiivseid lapsejoonistusi. El Salvadori k6ige k6rgema tipu otsa saab autoga s6ita. Ja seal olevat vaadet varjab telekommunikatsioonirajatis mobiilimast. Päris vulkaan, mis viimati purskas paar aastat tagasi ja mille ääre peal nüüd kõndida saab. 6% mis riigi originaalmetsast tänaseks säilinud oma paljude matkaradadega. Rannad, millest ma ei tea veel midagi. Ja siis kõik see..

Verevärv ja vesivärv
..kolm päeva istun vanglas. Ja seda kõike pruunikasroheliste seinte vahel. Esimesel päeval saadan koju emale kirja. Kõik on korras. On selle nimi. Vangla internetikohvikus istudes. Ja juues vanglakohvi, mille sisse uustulnukate puhul pissitakse. Olen uustulnukas. Ja valge. Ainult käsivarred on päikesest veidi pruunid. Aga dušši alla minnes välgub valge perse - pilgumagnet. Vedelseep ja lukkukäivad duššikabiinid. Vangla peldiku seinale on nelja erineva pastakaga kirjutatud: "Kui sul jalg maas, siis käid jala / kui sul käsi maas, siis käid käna / kui sul till peos, siis peksad ona". Kõik on korras. Söögi üle ei saa kurta. Sest ma ei söö seda. Uni on hea. Päeval. Kui kõik on väljas jalutamas. Öösel ei julge. Naaber võib tulla. Istun ukse ees ja valvan lukku. Kogu öö. Kuni sireenini, mis märgib äratust. Siis peale hommikukohvi, segamini segastest emotsioonides, uinun magama.Näen und. Alati. Iga kord. Teisel päeval nägin unes tüdrukut. Pikad juuksed (blondid või brünetid - ei mäleta), ideaalile lähedane keha või rohkem kui ideaalne, juttu ei mäleta (aga kindlasti midagi asjalikku), prillid ja kolm erinevat seelikut, mis suvalistel hetkedel vahetuvad. Käime väljas. Paar korda. Kinos vist, ja pargis jalutamas (minu koeraga), ja haigete laste koolis, ühel õhtul lõpetame tema juures. Küünal põleb äratuskella kõrval ja ma lähen peldikusse. Minutiseier on täpselt tunniseieriga kohakuti. Ootan ära millal ka sekundiseier nendega kohakuti tiksub. Ideaalne. Lähen WCsse. Läbi koridori. Mis tegelikult on vist Karusselli koridor. Enne remonti. Veiko tuhlab lae all kapis. Vanaisa Albert istub pingi peal. Ahju ees. Ja sätib roobiga tuld. Kui peldikuukse sulgen, siis Veiko leiab midagi. Kindlasti midagi põnevat. Mis kellelegi korda ei lähe. Kui ma peldikuukse avan seisab tüdruk alasti peegli ees. Seljaga peegli poole. Mis sa mu kehast arvad? Ideaalne, vastan. Seda ta vist ootaski, sest üksteise kaisus liigume magamistoa poole. Sinna, kus on küünal ja äratuskell. Teel möödume raudteejaamast. Ta peatub korra ja ostab pileti. Ta on alati Egiptusesse tahtnud minna. Ma ütlen, rongiga Egiptusesse ei saa. Ta vastab, lähemale ikka. Veel jäävad teele kirik, mida kuskil Mehhikos nägin; Tallinna maantee ristmik, kus rohelist tuld ootame ja kui see ei tule, otsustame silla ületada; all sinine vesi ja kaldaäärsed täis palme ja olemegi voodis. 3, 2, 1 ja sekundiseier tiksub teistega jälle kohakuti. Ideaalne. Ja äratuskell käivitub.

Kell on viis hommikul. Telginaabri mobiil heliseb. Linnud väljas laulavad. Mitte kuked. Kuked kirevad öö läbi. Kas nad ka eelmise sajandi alguses keset ööd kiremist alustasid. Või on maailm alles hiljuti segi pööranud. Ka kukkede maailm. Praegu laulavad aga muud linnud. Oleme nii kõrgel kui kõrgele El Salvadoris minna saab. Peale hommikusööki astume korra läbi ka Hondurasest. Piiri tähistab piirikivi. Olen liiga väsinud magamata ööst..100 ja rohkem kirjutamata reeglit
..peale Santa Ana vulkaani sõidan Tacubasse. Pisike küla. Kaks ööd Iisraellasega. Ühel varahommikult tõstame pead üle põõsaste ja vaatame päikesest ära. Lääne poole. Sinna, kuhu tundide pärast päike loojub. Meie ees. 40 kilomeetrit meie ees on metsi ja mägesid. Ja nende taga valged laineharjad. Paistmas siia. Kilomeetrite kaugusele. Vaikse ookeani vesi. Ja siis ujume. Aga mitte ookeanis. Lähemal. Kosejalamil basseinis. Tagasiteel sajab vihma. Miks mitte ka seda siia lisada!?

Järgmisel hommikul alustame koos. Tunnistan talle, et mulle käib närvidele tema uimerdamine. Dušš tund ja 25 minutit, koti pakkimine 2 tundi, riietumine - veel kogu kestust ei tea, aga hetkel käib 23 minut. Vähemalt olen aus. Istun kiiktoolis ja ootan. Kolm parti kõnnivad reas must mööda. Nokad pärani, ohu korral valmis hammustama. Räägin üleaia naaberseaga veidi möllijuttu.

El Salvadori kanabussis on muusika nii vali, et konduktor ei kuule, kuhu me minna soovime. Ja alati on nii. Lõpuks siiski kuuleb. Suchitoto. Koht, kus teen tutvust pupusadega. Rahvustoit. Järgmistel päevadel sööme ennast pupusadeks. Ise oleme õnnelikud ja naerame selle üle. Õhtul filosofeerime mitte millegi asjaliku üle. Aga see on juba järgmisel õhtul ja La Palmas. Siia saabudes sadas jälle vihma. Mitte nagu lusikaga kallates. Rohkem nagu oavarrest. Ja siis ei jäänudki muud üle (kui majavaht oma teed läks ja hotelli meie käsutusse jättis) kui paar pupusat veel ja pidu võis alata. Mingil hetkel avastame selles hotellis asuva hambaarsti. Õnneliku naeratusega hammas ukse kohal ja lahtiolekuajad. Piilume läbi klaasi, kas arst on hetkel kohal. Ei. Arvatavasti tuleb öösel. Siis kui me magame. Puuriga. Või suruõhuhaamriga. Paneme ukse lukku ja teki alla. Oleme vaiksed. Ja naerame kui vaiksed me need viimased sekundid olla suutsime. Ja siis veel teooriaid kuni ma magan.
Vol. 2
..El Pital. Nii lihtne või raske kui ise soovid. Matk üles oli kergem, aga öö üleval oli raske. Kivikõva ja külm. Märg. Iisrael magas minu magamiskotis. Mina võtsin tema fliisi üll. Džentelman. Veidi samme ja oleme tagasi turvalises ja vinguses kanabussis, mis sõidab San Salvadori. Aga mina nii kaugele ei sõida. Ja tema ka mitte. Mina El Amayo peatusesse. Ja tema Aquilarese peateusesse. El Salvadoris on kõik kõigele lähedal. Tund aega bussisõitu on rohkem kui küll. Kui läheb üle tunni võid ennast kogemata ühest kolmest naaberriigist avastada. Temaga vahetan aadresse ja bussis läheme lahku. Nädal. Täis uimerdamist. Ja täis ilusaid mälestusi.Lambikülad ja lemmiklambad
..mis oleks kui külastaks väikseid külasid. Äkki avastan ennast paradiisist. Sellepärast Iisraeliga lahku läksingi. Tal oli piiriks aeg. Ei ole aega jännata kuskil võpsikus tikuga tuld taga ajades.

Peale ööd haisvas (aga ventilaatoriga) hotellitoas sõidan külla. Aga mitte külla koju vanematele või vennale või ülikooliprofessorile vaid lambikülla. San Francisco. San Francisco Lempa. Paradiis. Jah, nii see on. Esimene asi, mida ma sihitult mööda tänavat kulgedes näen ja mis mind kõnniteele astuma sunnib. Lehmakari. Jookseb. Minu poole. Üks loomadest tuleb kiirel sammul. Udar loksub paremale vasakule. Ja piima lendab. Väike salvadoreño püüab seda avatud suuga. Ja saab oma janu kustutatud. Nägu naerul. Õnneks pole vaja palju. Nisajagu värsket piima.

Ja ma mõtlen, et kui ma ei oleks siin, siis ma võibolla mõtleksin koertest, hiinlastest, poltidest või sõdadest. Ja muretseksin endale mingisuguse uue asja. Asjad. Näiteks kaks uut ketsi, sest praegused kaks poolituvad homme, järgmist ujumiskohta otsides, kolmeks. Või siis üks poolitub. Teine on veidi tervem. Ja ma jätan nad (mis kandsid mind Hiinas, Siberis, Põhja- ja Kesk-Ameerikas) esimesse prügikasti. Ja ma pean tagasitee paljajalu kõndima. Aga kõik on korras. Ega miski pole siis asendamatu. Praegu paistab päike, aga tunni pärast juba sajab, ja siis tuleb jälle päike või enne tuleb öö ja siis uuesti päike.

Mehitamata lennuki maabumiskatse

Imperialismi 6ppetund

..kes Kesk-Ameerikas kord reisinud teab kanabussi. Ja kanabuss see on, kus juhi peakohale on kirjutatud "Watch your step. All America!". Kohalikud inimesed aga millegip2rast ei v6ta 6ppust ega n6uannet kuulda. Nii on j2tkuvalt McDonaldsi M-d k6rgumas iga suurema linna t2navate kohal ja iga v2iksemgi kyla kustutab oma janu valge-kiri-punasel-paberil joogi abil.

Hommikud algavad siin tavaliselt kukke kiremisega

..majutan ennast hommikul bussi istuma. Otse ameeriklase k6rvale. V2ljas on veel pime. K6ik on vihmast m2rg. Ja v2rske. Mina tean, et tema on viimane valge, keda j2rgmiste p2evade jooksul n2en. Tema teab ka. Sellep2rast on meil midagi yhist. Ta oskab 80 keeles oelda kuidas ta mind armastab. Eesti keel nende hulgas. Praegu ehk kuuekymnes keeles tuleks paugupealt. Lasen tal proovida. Kuskil kahekymnenda juures uinun magama. Armastus n2ol.

Avan silmad. V2ljas on valge. 6hk vaikselt juba l2mbe. Linnat2navad suitsu t2is. Ja aeg bussist maha minna. J2rgmine buss. Ja peale j2rgmist bussi kallistame. Lubame j2lle n2ha kuskil Hondurases. Hetkel aga Salvadori. Mul ei ole tema mailiaadressi ja temal ei ole minu. Mul on hea meel. Kui juba 20nda juures magama j2in.

Veeteed ja autoteed ja lennuteed ja peensusteni lihvitud aristokraatide 6hupaleed

..ja mida teen mina. Magan Santa Ana hotellitoa kahe seina vahel. Kaks ylej22nud seina on rohkem nagu kardinad. Papist kardinad. Vineerpapist, aukudega. Kui ventilaatori toole panen hakkavad need 66tsuma. Sellep2rast masinat maksimumi keerata ei saa. Siis pean hiljem kahe toa eest maksma. Kui seina enam ei ole. Lylitan puhuri number kahe peale. Medium. Ja prussakad n2rivad ennast seinast l2bi (v6i tulid nad l2bi ukse?). Ja minu kilekotist. Kuni j6uavad p2hkliteni. Mina vaatan samal ajal S6pru ja soon teisi p2hkleid, mille olemasolust prussakad veel ei tea. Ja mina ei tea veel prussakate olemasolust. Aga k6ik l6ppeb 6nnelikumalt kui maav2rinas majarusude alla j22da v6i olla taksojuht ja kuul p2he saada v6i olla pisike laps ja j22da endast palju suurema (nagu hiiglase mudelauto) rekka alla. Aga see k6ik juba samal ajal Hondurases. Mina puhkan veel El Salvadori k6rguvate vulkaanide vahel.

Puulusikaga vastu pead kui muidu meelde ei j22

..t2na tuleb targasti tegutseda. Reisijuhti mul enam ei ole. M2letan, et keegi mainis vulkaani. Selle sees saab ujuda. V6i kui ei saa, siis on seal v2hemalt vesi. Ja vesiliiv. Huvitav igal juhul. Ronin juba paar tunnikest. Ja nagu keegi ytles, ytlen ka mina praegu: "K6ik on k6nnitav kui sul on aega.". K6ndimine k6ndimiseks. Viimased kolm kilomeetrit s6idan autokastis. Nii. Kohal. Selle vulkaani kraater on vaid yks mets. Pettumus. Siiski ei maksa atra p6llule seada ja kyndma j22da. L2hedal on veel kaks vulkaani. Ja muidugi on tarvis giidi. Nagu juba tavaks saanud.

Veedan oo telgis ja 2rkan vara, et giidi v2ltida. Aga v2ravas ootab valvur. ¡Hola! ¿Cómo está? Quiero subir. No tengo denero para guía. Bueno, ja nii ma astun. Varajases v2rskes 6hus. Plaaniga otse vulkaanist yle minna. V2idavad, et teiselt poolt saab mooda rada alla.

Vaatamata millele iganes hakkab kraatri 22rele j6udes k6he. Udu, ja sygavus, ja teadmatus, ja petlik distants kuhu iganes vaatad. Hakkan ymber 22re k2ima. L6petan selle tegevuse 2 tundi hiljem. Kraater on vist suurem kui P2rnu linn. Ja iga sammu j2rel vaade muutub trastiliselt. Jah, just, trastiliselt. Udu ja pilved ja p2ike ja valgus ja varjud ja v2rvid. K6ik muutuvad. Ja pea k2ib ringi ja naeran, et peale pettumust saan midagi sellist. Igat senti v22rt. Ja veel rohkem igat maksmata senti v22rt.

Alustan laskumist. Tean suunda, aga rada ei leia. Ehitan siis raja. Vaikselt mooda oja22rt. Kohati on j2rsk laskumine liiga suur. Katsun leida tee laugemale alale. Ja kaugemale k6rgest 22rest. Samal ajal 10 meetrit eemal on libe muda, lahtine kruus ja 6rnad taimev2etid. Minu tee viib sinna. Mujal on liiga tihe v6sa. Ja k2ed niigi juba okastekriimustustest veritsevad. Kohati. Ja hiljem. 10 meetrit hiljem. Hakkavad lahtised kivitykid m2rja muda peal jalge all liikuma. Haaran ettejuhtuvatest taimedest, aga viimased on liiga v2etid, et raskust kannatada. Nyyd edasi enam mitte palju. Kuskil 3 sekundit. Ja 5 meetrit allpool. Ripun. Seljas seljakott ja kaelas veepudel. Yhes k2es ettejuhtunud oksaraas ja teine k2si toetub m2eseinast v2ljaulatuvale kivile. Kohendan ka jalgealust. Yhele jalale tuge ei leia. Kukkuda ei taha. Kulub kuskil pool tundi, gramme soola, ja liitreid vett. Ja olen tagasi seal, kus 5 meetrit tagasi alustasin. Istun ja m6tlen. Ajan jalgades v2rinat taga. Vaatan yle 22re. Ja siis seljataha. Ja soovin, et mul oleks matsheetaa. Soovin v2ga.

Kergenduses nagu laps, kelle pahandust vanemad ei m2rganud, lendan l2bi 6hu pisikesse rohelisse j6ebasseini. Seljataga v2rin ja k6hklus koos kahtlusega. Sihtkoht teada, olen tagasi alguses. Ja trussikud on m2rjad.

Pehmemast pehmem ja kirjumast kirjuim

..PS-id

-El Salvadori t2navapilt (ja maantepilt) ei erine Guatemala omast: keset t2navaid lamavad koerad (auklikud, kondised, paistes ja verised); suu-ammuli-tee-22res-passivad j6mpsikad auklikute s2rkidega; emad ja nende emad pea peal toidu-, vee- ja pesukraam; baarinurkadel ja munakividel uinuvad pereisad; koolimundris koolilapsed

-El Salvadoris kui maksta 10$ rahat2hega, siis jooksevad k6ik pead-jalad laiali ringi ja otsivad vahetusraha. Ja nii saab v2iksemates kohtades tasuta telkida ja syya. Kui 6nnestub omandada 100 $-ne hakkan elama priilt. Ja teen ainult vahetuskaupa

-El Salvadoris esineb linnapildis n2htus nimetusega prygikast ja bussis6idu eest antake pilet. Peale s6itu saab paberist pileti bussist v2ljudes prygikasti visata

-Ja bussid ei kihuta nagu me k6ik Guatemalast tulnud harjunud oleme. Ja sellep2rast on bussis ka peale amerikaniseerumishoiatussildi ka silt "Mas vale perder un minuto en la vida, que la vida en un minuto"

-El Salvadori tydrukud on sama ilusad ja ilusate naeratustega nagu guatemaltecad. Ja kui ma ytlen, et minu nimi on Marko, siis nad, nad naeratavad ja ytlevad "Mucho gusto, Marcos!" ja ma ei ytle enam, et minu nimi ei ole Marcos. Naeratan ka