Peale selle on veel olemas El Salvador

Suurlinna mudasse kaevatud teed
..siis Belizest võtan mootoriga paadi Livingstone'i. Palju lugusid sellest paigast. Ja vastakaid lugusid. Mulle see koht meeldib. Rohkem nagu Belize meenutab. Välja arvatud hinnad, mis on jälle vanal heal Guatemala tasemel. Saan muidugi ilma rohkema jututa suureks sõbraks neegerjalgratturiga, kes mulle koha (hotelli) kätte näitab. Vestame sellest ja teisest. Tunnid mööduvad. Ja mina ootan. Ootan, millal ta jõuab asjani. Ja siis paari tunni pärast ja paari õlu. Et sa siis kanepit tahad? Vaikselt naeran. Mul oli õigus. Need asjad on reisil selgeks saanud. Ja alati ma väldin selliseid kontakte. Tulemus on ju teada. Aga täna oli mul igav. Ja ta räägib inglise keelt. Mis siis ikka? On aeg sõprusega hüvasti jätta. Peaasi, et vaenlast ei saa. Poiss ju ikkagi raiskas oma aega tühja. Nägemist!

Mu lemmik koht, kus üle pika aja Guatemalas peatun, on Rio Dulce. Paat (mootoriga) viib 10 minutiga mööda jõgede harujõgesid ja nende harusid dzunglisse. Sinna, olematute tänavate, automürina, baarimelu ja naabermajadeta kohta, on ehitatud vaba, rahulik, putukatehäältega ja õhuga hostel. Päeval (järjekordse multinatsionaalse grupiga) otsime sooja vett. Mitte, et külm oleks. Või jahe. Või palav. Tapvalt kuum on päikese all. Aga kui on olemas kuumaveeallikas, mis valab oma vee otse kosest alla. Miks mitte siis veidi aega jalutada ja rohkem aega ujuda ja hüpata. Bussid vist sõidavad tagasi kuni kella neljani. Keegi avastab. Peale nelja. Asjad kokku ja tee äärde. Näpud pästi. Minu rekord hääletamisel on nüüd kuus inimest korraga. Ja õnnestub. Peatub kastiauto oma rohelise kastiga. Üle kastiääre on näha mõned pead. Kui kastiuks avatakse leiame ennast kui kellegi kodust, toast, ilma katuseta toast. Põrandal magavad tekile asetatud lapsed, traditsiooniliselt ei puudu ka võrkkiik ja purjus pereisa. Jah, loen kokku, ja jah, kakskümmend neli on meid siin. Ja mootor ütleb üles. Vanad tädid räägivad mingist filtrist. Ja korrutavad seda kogu aeg. Elukutselised nehhaanikud. Aga ainult räägivad ja kamandavad meeskompanjoone. Sõidame jälle. 500 meetrit. Nii kordub see pausidega 4 korda. Ümmardatult. Aga mitte liialdatud. Kuni mootor enam oma viiendat sõitu ei alusta. Ja õues on pime. Astume toauksest välja ja täname suguvõsa lahke küüdi eest. Ja järgmine auto viib meid tagasi koju.

Päevad ilma gringodeta on võimalikud
..Kolm korda külastasin Antiguat. Kolm kuud elasin Guatemalas. Kolm nädalat farmis. Olen kolmandat korda Cobanis. Aga peatun siin kaks ööd. Rohkem ei kannata. Peale küsimuste küsimist iseendalt. Ja vastuste ootamist. Kahtlemist, kas mõistlik vastus on olemas mu pea sees. Või pean seda veel otsima. Või mida ma üldse tahan? Mis mõttega? Olen väsinud ja täis otsustamatus ja pealehakkamatust. Väsinud turistidest ja neile iseenda kordamisest. Iseendast. Ja kui ma ennast ei korda, siis tabavad mind mõttetused, kellegi suudest, nagu parasiidist Kase blogi kommentaator. On selge, et iseenda mittekordamine võib alata alles kolmandast või neljandast päevast. Vahel varem. Aga hiljem on kõvasti sagedasem. Ja kui hiljem, siis temaga ma ei pea neid päevi vastu. Ja kui varem, siis tema läheb edasi teises suunas. Ühesõnaga - paratamatus.

Veel on tänavaid ja maju ja kohti, ja veel on olematut, ja meeldimatut, ja seeditavat tänavatoitu
..Maja põleb ja saab suitsuks ja tuhaks, sitt keeb, auto signaalitab, foor on roheline ja siis punane ja vilgub, mäest alla sõitev buss, rool paremale vasakule, kaas põhja ja pidur maha ning käik sisse, raha liigub taskust poodi ja muutub toiduks, või liigub magamiskohta ja muutub toaks ja voodiks ja vaatega aknaks ja põrandaks ja linadeks ja WC-potiks ja dushiks. Kõik on pidurdamatu. Kaasakiskuv. Asendamatu. Painduv, aga tagasipaindumatu. Või kui, siis vetruv. Vana kiiktool. Karussellis või tammistes või oli see Rakveres. Pehme ja mugav. Vaikselt. Päevade, tundide, minutite kaupa. Pudeneb polsterdus sellel istudes ja kiikudes tasapisi alt välja. Kiikuda saab ikka. Tänapäevani. Aga pole enam pehme. Ega polsterdus pole sellepärast kadunud. Ma mõtlen. On olemas. Ainult et teistes kohtades. Aga samal ajal. Ja ruum on sama. Lihtsalt koht ruumis on muutunud.

Asukoht: Internetikohvik, Santa Ana, El Salvador, Kesk-Ameerika. Olen jälle teel ja tunnistajaks sadadele metsaraietele ja massilistele põletamistele - slash-and-burn. Süüa on ju vaja. Ja ega toit rahakotis ei kasva.

PS. Tervitan siinkohal oma kauaaegseid sõpru Ema ja Isa.

Kui kaua kestab yks sigarett? Sama kaua kui pudel 6lut (me r22gime minevikus muidugi)

Unwanted in my bed - you are

..ja siis ei olegi enam midagi m6istlikku teha ega olla ega minna. Ainult yks maailm. Me oleme nii v6i naa yks maailm. K6ik koos. Yheskoos. Eilsest saab t2na ja samamoodi satume homsesse. Ainus erinevus on see, et n2iteks eile olin mina Belizes. Ja p2evi varem magasin Tikali varemetel, et s22sta v22rtuslikke rahapabereid. Kuni pumppyssiga turvamees seisis mu k6rval ja ka parema tahtmise juures ei tahtnud temaga vaielda. K6ik see meeskond aeti v2lja. Aga me ei j2ta jonni. Nii satume junglisse. Siis on kompassi vaja. Aga teel tagasi kompassi j2rgi l6petame pisikses restoranis. Arutame j2rgmist rynnakuplaani ja v2rskendame ennast jahedate jookidega. J2rgmine hommik 2rkame. Tikali varemetel. Turvamees seismas aseme k6rval...

Millal inimene 6ppima hakkab. T2na.

Senisest tulemisest ja kauaolemisest

..jajah, ja sa m6tled. Ei j2ta jonni. Ja ei ole jonni ka kuhugile j2tta. V6i oli see kuhulegi. Oled tagasi Guatemalas ja tagasi reisil. Enne seda telkisid Belize junglis. Ja matkasid l2bi radade. Ja j6id v2rsket vett otse j6est. Mis voolab v2lja m2est. Lendasid meetrite k6rguselt tabavalt koses2ngi. Ja veel kord. Kuni olid liiga v2sinud, et veel yles ronida. Ja hypata. Kuni k6ik liigub, liigud ka sina. Ja v6ibolla, et isegi kiiremini kui tahaksid. Tee on ju ikkagi pikk. Aga peatuda on tore. Ja veel toredam on olla kuskil, kus sind ei oodata. Siis saab tagurpidi saltosid hypata. Ja teeselda, et k6ik on korras. Et k6ik on v2hem korras kui ideaalis. Aga ideaalist ei olda enam kaugel. Neelatan. Korra veel. Siis neelatad sina. Naerame. Viipame moodujale. Teretulemast Guatemalasse. Tagasi Guatemalasse. Ylem6istuse kallid olid moodunud p2evad.

Mikrofonist, aga teises suunas
..ma ei ole vist kunagi oelnud oma vennale (v6i oele), et ma neid armastan. T2pselt selliste s6nadega. Ja tydruks6brale, nii et ma seda m6tleks, vaid korra. Tallinnas. Koos p2evalilledega. Millised enne seisid tunnikese auto tagaistmel. Olin elevil. Jah. Kindlasti. Ja probleemidega. Ja sellegipoolest me pillume s6nu. Ja ma j2in oma p2evalilledega yksi. Peale sellist ylestunnistust. Mida sa veel tahad teha, oelda, m6elda ja eesti keelt osata.

Siis tuleb neegritydruk ja ytleb, et v6id v6tta mind misiganes suunast tahad. Kas ma tahan? V6i parem poolitan oma matzeetaga kookose ja joon seda. Aga tema on pealetykkiv. Ei anna j2rgi. Mis suunast siis? Kust aga soovid. Ma soovin sind 100 km kauguselt ja isegi siis tagant. See j2tab mind rahule. Istun j2lle yksi ja ootan, et keegi teeks veel huvitavama pakkumise v6i et ei annaks nii kergesti j2rgi.

V6i ma peaks kirjutama oma reisist?

PS. Pyhendusega Jutale.

Paavst ei ole ka nii rumal kui parasiidist Kase blogi kommentaator

Peegeldus jäätunud veel.

Ütlen, ütled, ütleb, ütleme, ütlevad, ütleme, et elu on liiga lühike, et seda kiiresti läbida. Lähen täna mäetippu. Tagasi ei vaata. Mul ei ole tarvis tagasi minna. Aga muidu kui ikka looduses matkata, tasub iga natukese aja tagant seljataha vaadata. Siis on teed tagasi lihtsam leida. Ja ega siin ei saagi väga ümber pöörata. Rada on hobuste jaoks liiga kitsas. Pool teest läbin hobuse seljas ja pool nende ees. Sest tee on liiga järsk. Ja hobuse seljas olles järsakust alla libiseda ei taha. Guatemaltecad on ikka mõtlematud küll. Hobustest möödudes peavad nad, niisama nalja pärast, äkilise vile lahti laskma. Saaks ikka kõht kõveras naerda küll kui hobune mäeveerel vaikselt all oleva oru poole kukub, libiseb, veereb. San Diago teeb õnneks vaid väikese äkilise sammu ja seda õiges suunas. Edasi käin juba matšeeta käes. Aitab teie rumalatest naljadest.

Mäe otsas väike külakool on täna suletud. 1. mai ja rahvupüha. Pole lapsi palliplatsil. Pole lapsi läbi kooliakna õue vaatamas. Lapsed on juba teist nädalat põldudel saaki korjamas. Pooled külakoolidest on suletud juba rohkem kui nädal. Nii see elu on. Saagikoristusajal ei ole mingit õppimist. Koos vanemate ja vanavanematega, kogu perekond, tomatiistanduses. Põlluäärsed varjualused muutuvad pisikesteks müügiputkadeks. Müüakse Coca-Colat, krõpse, pop-corni ja muud tervislikku toiduvalikut. Rasket tööd tehes kulub marjaks ära. Ja kui ükskord tundide möödudes on aeg õhtule minna, jätame maha prahihunniku. Kogu selle vihma ja tuulega on see hommikuks kadunud. Miks vaevata end prügimajandusega. Nagu võluväel, uue päeva koidikul, pole eilsest siinviibimisest mingit jälge. Alustame uuesti. Iga päev. Saagikoristusajal. Iga aasta. Kaks korda aastas.

Hobused nüüd puu külge nööritud. Võtan võileiva. Parim võileib üldse. Kogu maailmas. Peale tunde ratsutamist ja käimist. Hobuste jaoks parim roheline rohi üldse. Istume. Mina kännu otsas. Me kõik – mäe otsas. Nii kaugele kui näen vahelduvad mäed orgudega. Ja jälle mäed. Kuskil eemal. Lääne pool tõusevad üksteise kõrvalt viis suitsupilve. Farmerid põletavad saagikoristusest järelejäänud kilematerjali. Nii palju on nad õppinud, et kile peal uus külv vilja ei kanna. Mulda külvata on efektiivsem. Selleks tuleb enne vana kile ära põletada. Seemned mulda. Uus kile peale.

Astun tagasi alla orgu. Hobused minu järel. Paar korda libisime, kordamööda. Hea, et mitte üheaegselt. Mina peal ja nemad all ehk pole nii hull. Nemad peal ja mina all on halvem variant. Päike vaheldub kogu tee pilvetaguse päikesega. Vihmaga. Kell on veidi pärast pealelõunat, peale pärastlõunat ja täna on sadanud juba 5 korda. Iga vihmahoo järel kuivatab põletav päike mind veerand tunniga kuivaks. Ainult saapad jäävad. Ja liig pikaks jäänud kuumus paneb ülekeha higistama. Astume üle maisipõldude, läbi kohviistanduste, avokaadoaed, ujume üle väikse jõe, valan kaldale jõudes saabastest vee välja. Hobused ahmivad hoogsalt ja luristades vett. Väike paus enne jätkamist. Väike paus ka päikeseloojanguks ja välgu saabumiseks. Magama jäädes valgustavad öist ümbrust tähed ja firefly´d. Ja välk on võimalik ka selge taevaga.

Meeldetuletis

K6igil minu s6pradel on kaks jalga

..Mul on s6ber. Klaasist ja ta on sama t2is kui mina kui ykskord temaga l6petanud olen. Praegu vestleme. Niisama. Maast ja ilmas. Merest. Ennist just r22kisime olukorrast muistsel tsaari Venemaal. Ja orjadest ja kes orjaks sai oli priviligeeritud. V6i kes tsaari eest 25 aastaks lahingusse l2ks. Enamus neist ei teadnudki, et p22sevad vaid viie, seitsme v6i mis iganes v2hema aastaga kui seda on 25. Ilmaasjata nutt ja hala. Ja kui keegi Guantánamo vangivalvuritest v6i nende ylemustest (ehk siis yksk6ik milline ilmakodanik) istuks kinniseotult sinu ees:

-Vaata mulle silma!

-...

-Ma ytlesin "Vaata mulle silma!"

-Mkmmm, mkmmm...

-N2ed, siin, vaata nyyd!

-Ma ei saa...

-N2e, vesi - pang ja kraan, vaata mulle otsa!

-Ma ei saa...

-Lihtsalt vaata mulle silma!

-Ei, palun, ei. L6peta...

-Ma ei tee ju sulle midagi halba, lihtsalt vaata mulle silma!

-Ei, ma ei saa, ei, ei...

-Yks silm siin ja teine selle k6rval, nyyd sinu pilk selles suunas, palun!

-...

-Eks t6de ole ja raske taluda. Pane nyyd silmad kinni ja maga!

-Kaks tundi pole soovitav nyyd syya.

-Super, olengi harjunud yle p2eva sooma ja t2na on mul paastup2ev.

-Siis on hea. Kui veel probleeme on, siis helistage v6i astuge l2bi. Ette helistades on alati parem.

-Jah, nii on alati parem. N2gemist!

Astun t2navale. Ja kuigi just oli hambaarst ei n2e ma suurt midagi. Sagivad jalad. Toole, koju, trammi peale v6i kylla. Asfaldil ylek2igurada. Yle tee klaasmaja mulle vastu peegeldamas selja taga olevat viiekordset. T2navatel ja l2bi akende ei yhtegi n2gu. Aga palju pilke oodates l6unapausi vaatamas t2navasaginasse v6i sellest eemale. M6teteis restoran ja soe toit. Nagu iga p2ev. Ja nagu iga j2rgmine teisip2ev kuni suvepuhkuseni. Ja peale seda j2lle.

Istun taksosse. Otse juhi seljataha.

-Miks sul ei ole kuulikindlat klaasi juhi ja tagaistuja vahel?

-Plaanis tulistada v6i mis? Kuhu s6idame?

-Kuni j2rgmise punase foorituleni.

-Miinimumtaks on $5.

-Misiganes. L2hme.

Paari minuti p2rast j6uame punase tuleni. Inimesed astuvad ylek2igurajale. Triibuline. Juht hakkab peatuma.

-Hei, s6ber, vasakulepoore on roheline!

-Jah, vaata aga! Kuule h2rra!

-Kuulen ja kuulan.

-Peale seda ei ole enam yhtegi valgusfoori!?

-Ahah, kuskil ikka on.

-Et siis s6idan? Linnast v2ljas on topelttaks. Pean tagasi ka tulema.

-K6ik me peame raha teenima. Sina tee oma tood. Mina oma. Nemad oma. Mitte midagi ei ole Meie oma. On ainult Kellegi oma. Minu raha ei ole sinu oma. Hiljem on see sinu oma ja siis ei ole see enam minu oma. Kuni sina omakorda raha kellelegi teisele annad.

-Meil on naisega kogu vara ja raha kahe peale. Nagu sa ytled - Meie oma. Ja kui lapsed suureks kasvavad, siis on ka nende oma.

-Ahah.