Kalamari ja veri

Aanusevalu
..nüüd on neli või rohkem päeva möödas ajast kui me Medellini bussijaamas hüvasti jätsime. Peale mida ma tagasi hotelli ja siis linna põhjaosas asuvasse terminali läksin, pileti ostsin ja see näpus 5 tundi mööda saatsin. Ikka veel kõhuvaludes ja potivahet jooksmas. Peale kümmet tundi ööbussis ja sihtkohta jõudes avastasin, et WC on nii varahommikul veel suletud. Kükitades ja paigal tammudes, minut ja minut veetsin, kuni paradiisiuksed avanesid ja ma kergendatult ohates ennast taas potile sättisin. Istusin seni kuni lahkus järgmine buss. Ja jõudsin San Agustini. Kive vaatama. Aga juba kolm päeva ei ole ühtegi kivi. On vaid hostelituba ja selle peldik. Kuidas see algas?

Kalane vesi kõhuõõnsustes
..kõik algas Tolus - peorattalinn Kariibimere ääres. Kui ma pahaaimamatult kraanivett jõin. Veetsime päeva rannas ligunedes ja aguardientet rüübates.

Olen lainete vahel ja lasen ennast kukkuda. Vastu edasi pressivat lainet ja selle vahtu. Silmad taeva poole vaatamas, leban veel. Leian ennast ühe talumaja aias. Aed ulatub sama kaugele ja võimalik, et veel kaugemalegi, kui silmapiir. Silmapiiril asub lõpp. Siin, minu ees, kasvab punase õiega õitsev lill. Ja siis avastan, et lill on ennast välja upitanud anusest maha lastud lehmasitast. Mul hakkab tunda andma ja ilma seletust andmata jooksen üle lainete tagasi rannale, kraabin oma asjad kokku ja (jooksta ei kannata) kiirsammul hotelli.

Suletud uste taga veedan ilma hullema kartuseta oma esimese peldikusessiooni. Teine peale poolt tundi. Ja nii kõhuvaludega kuni 3 päeva. Nendele järgnevad päevad peldikut otsides ja nende läheduses ennast turvaliselt tundes. Aja möödudes ja asjade mitte paranemist täheldades annan järgi ka oma põikpäisusele ja külastan apteeki. Ja üllatus, aga asjad hakkavad paranema ja veri muutub tagasi sitaks. Aga siiski, terve selle protsessi lõppu pole seni, peale nelja nädalat, veel näha. Loodame!

Medellin
..see linn oma metroo, priiskavate kirikute, purskkaevude, lõbutüdrukute, ostukeskuste, ülikoolilinnakute, ilusate silmade, kaunite nägude, ja veerevate ratastega saab kohaks, kus mind ja mu sitahäda üksi, omaette, jäetakse. Bussijaamas..

San Agustín
..kirikukellad. Neli erinevat heli. Esimene ja teine 20 kill-kolli, kolmas 25, järgmine 25 ning siis läbisegi lugematuid kordi. Küsin käruga mööda jalutavalt härralt kohvi. 300 pesot tema kätte ja süütan sigareti. Kirikukellad löövad. Selle - kiriku - uks on avatud. Vist kõigile. Viimast korda astusin läbi kirikuukse 5 aastat tagasi. Täna näen sinna sisenemas teisi. Hiinas olles võisin alati kindel olla, et kui WC vajadus tekib, siis McDonaldis on see olemas - 100%, alati. Ja see on ka ainus, milleks ma McDonaldsit kasutanud olen. Kirik võtab vastu uued 4 külalist. Päike on juba mägede taha vajunud ja nüüd ehib Jeebusehoonet lillakas-sinine valgus, mis peegeldub tee äärde pargitud autole. Autolt tagasi kirikule ei peegeldu. Rooli taga on keskealine vuntside ja kaabuga härra. Enne ärasõitu teeb ta käega risti ja suudleb oma pöialt. Nurga taha pöörates kaotab masin oma sinaka läike. Jääb vaid puhas valge. Kamp teismelisi, pargi keskel, avavad värskelt toodud õlupudelid ja kanepipiip liigub soovijate vahel risti-rästi käest-kätte. Kirikuavadest kostub muusikat, ja laulu. Nii tasast, et vali baarimuusika selle endasse neelab ning reggeatoniks muudab. Inimesed, kes seda siiski kuulata soovivad, astuvad üha suurenevates gruppides mitme inimkeha kõrgusest peauksest sisse. Ja sinna nad istuvad, pead maa poole kallutatud. Otsides midagi altpoolt. Ühel lokaalikülastajal saab paukuvast muusikast küll, kallutab pudeli põhjani tühjaks, loksutab veel viimased tilgad tänavale, müts pähe ja pühakoja poole. Enne sisenemist müts peast. Peale empanadat ja õlu mõtlen, et kas ka kirikutes on ühiskasutatavad peldikud?

Nüüd hakkab pimedaks minema juba tund aega hiljem
..ühel hommikul kui ameeriklane, hispaanlane ja pool-brasiillanna oma hobustel hostelist minema ratsutasid, saab ka meil kahel sakslasel ja ühel eestlasel San Agustinis olemisest küll. Ma ei pildistanudki kunagi selle küla päikeseloojangut. Saabudes oli mu kotis olnud õlipudel ennast korgist vabastanud ja kogu mu varanduse läbileotanud. Nüüd on küll asjad pestud (käsitsi), aga asjad on ikkagi õlised. Ja nii nad jäävad kui need kõik seljakotti pakin. Veel veidi kotikülgedelt endasse õli immutama. Mul on 5 päeva aega, et Kolumbiast lahkuda. Piirini on umbes 10 tunni tee. Enne piiri asub linn nimega Mocoa. Siia jõudes otsime taksojuhi abiga šaamani, kes meid nägemusteni viima peaks, ja kohaliku retsepti järgi valmistatud juurikajoogi abiga.


Kell 09:00 õhtul
..šaaman alustab enda riietamist sinisesse, kaela kuni kümme erinevavärvilist kaelakeed ning loomakihvad, huulte vahel sigarett, ja pähe suled. Majaperenaine ja tema sõbranna sisenevad üleni valgesse riietatult. Kui kaunis on üks neist! Ja riitus algab šaamanisõnadega..

Maailma keskele
..ühel sakslasel on Kolumbia viisa ületatud 36 tundi. Teisel sakslasel ei ole Kolumbiasse sisenemise viisatki. 36 tundi üleajaolemist tähendab 125$ trahvi. Viisatus võib tähendada maalt väljasaatmist, vanglat või 250$ trahvi. Peale kahte tundi läbirääkimisi ei tähenda 36 tundi hilinemist midagi ja tempel on passis. Läbirääkimiste tulemusena ollakse nõus 50$ eest viisa puudumist vältima ja sakslane on ametlikult Ekuadori sisenenud (kuigi paberite järgi mitte kunagi Kolumbiat külastanud).

TERETULEMAST EKUADOR!

KUKEPOKS