Esimene päevBrian sõidutab mind Whitney matkaraja algusesse. Parkimisplatsil seisab vaid üks auto. Tundub, et ma pole mägedes pärsi üksi. Jätan Brianiga nägemist ja hakkan liikuma.
Portaalis tipuni on raja pikkuseks ca. 15 km. Täna ma tippu ei jõua ja ei ole ka põhjust, sest aega mul tippu ronimiseks on. Ka ilmaennustus kuulutab kurja algavaks ööks - mingit sorti tormihakatis.
Veidi rohkem kui tunnike kõndimist ja mulle astub vastu neljane seltskond. Kõigil hirmtõsised näod peas. Nende tõus ei lõppenud seekord tipuga kuna üleval laagris üllatas neid 160 km/h kihutav tormituul. Üks neist mainib, et hea siia alla jõuda, me ei jõudnud tulles telkigi kokku panna. Kui seltskond on möödas, tuleb mul endale tunnistada, et siiski olen mägedes üksi.
Peale järgmist tundi jõuan Lone Pine'i järveni, mis ka paljude kohalike postkaartide peal ilutseb. Praegu on see paksu jääkihi all ja praksub kurjakuulutavalt. Otsustan, et tänaseks aitab ja rohkem kõrgemale ei tõuse - paistab ka paras koht olevat, kus tormi eest varjus püsida. Päikese järgi on kell alles veidi pärast pealelõunat. Panen telgi püsti, söön, vaatan veidi ümbruses ringi ja siis magamiskotti, et enne uinumist veidi lugeda.
Vaevaliselt läheb pimedaks ning selle saabudes poeb hirm nahavahele. Karu see ehk ei ole (kuigi rangerid hoiatasid, et tänavuse lumeta talvega karud veel ei maga), aga keegi luusib telgi ümber. Kuulan, endal süda taob 154 korda minutis. Ära ka ei lähe. Muudkui jõlgub. Vähemalt toit ei ole telgis kaasas ja on karukindlas karbis 100 m eemal. Ei tea kas väsimusest või suurest tahtmisest, aga vaatamata tundmatule metselukale suudan lõpuks uinuda.
Teine päev
Talvised matkad on tülikad kuna päevavalgust jätkub väheseks. Kella viie ajal õhtul kaob päike mägede taha ja juba pool tundi hiljem on kottpime. Väljas ei ole midagi teha, ainus viis aega mööda saata on telgis sooja magamiskoti vahel lugedes.
11 tundi järjest magada on ikka ilmselgelt liiast. Ootan juba varahommikul valguse saabumist, et hommikust süüa ja edasi astuma hakata. Toimetused tehtud, kott selga ja rajale. Üles poole jõudes lööb äkitselt raju külm tuuleiil silmist pimedaks. Olen hetkel jõudnud kahe kämpingplatsi vahele (merepinnast ca. 3500m). Kiusatus on suur, et veidi tagasi minna ja leida telgile koht madalamal kõrgusel. See selleks, otsutan siiski edasi minna ja paigutada ennast viimasesse kämpingusse enne tippu.
Kohale jõudes jään korra üllatusest seisma, kohe esimesel platsil on telk püsti. Või siis õigemini mitte väga püsti vaid kuidagi ära vajunud. Telgi ümber kõiksugu kraami alustades toidumoonast, priimusest ja lõpetades riideesemetega. Inimesi ei ole. Ehk läksid päevaks tippu ja tulevad õhtul tagasi.
Laager asub kivisel tasandikul. Siin seal on näha varasemate matkajate poolt kividest ehitatud tuulevarje. Paljud neist lund täis sadanud. Leian endale ühe suure kivi, mille varju telk üles panna. Päris varju siin kohas leida on nähtavasti võimatu. Eks homme vaatan ümbruskonnas ringi ja kui võimalik, leian parema koha. Praegu söön õhtust, lükkan telgiümbruse lumest puhtaks, vaatan ümbruses ringi ja kaen ka ümberaedseid, et ehk on tagasi tulnud.
Naabrite telgi juurde jõudes ja asja veidi uurides, tuleb meelde vastutulijate sõnad, et ei jõudnud telkigi kokku panna. Nähtavasti põgenesid nad siit väga suure hooga. Tuhlan tuule poolt ümber puhutud telgis ringi. Leian endale käimiskepid, lumesaapad ja magamiskoti, kogu see kraam võib marjaks ära kuluda.
Tuul hakkab tõusma, poen kiiresti magamiskotti. Jääveepudel jalgade vahele, et hommikuks oleks veidi vett toidutegemiseks. Mine tea, mis tuul teeb ja tormiga lund sulatada ei õnnestu.
24 tundi
Kell on umbes 8 õhtul kui tuul telgikatte lahti kisub ja seda minema viia üritab. Igal juhul on lood nüüd nii, et kui varem sadas ainult väljas lund, siis nüüd on ka telgis sees lumesadu. Soojapesu väel ronin välja, et olukorda natuke parandada. Hetkeks on asi parem, aga mõni minut ja sama olukord tagasi. Õnneks on mul tänasesk ööks kaks magamiskotti ja nende vahel pikutades on tõesti soe. Mis sest, et lumetase telgis iga minutiga järjest tõuseb. Aega hommikuni on veel rohkem kui 9 tundi ja tuul näitab üha enam oma võimeid. Teen plaani, et kella 6st ronin telgist välja, panen oma kupatuse kokku ja liigun alla. Misiganes ilm selleks ajaks teinud on.
Kell on 5 kui olen sunnitud telgist välja minema kuna ei mahu sinna koos lumega enam ära. Näpud külmast kanged pakin asjad kokku - nii palju kui võimalik lumest puhtaks, kaart ja kompass välja, lumesaapad jalga ning teele. Maksimaalne nägemisulatus kipub olema nii 5 ja 10 meetri vahel. Tuldud rajast ei ole enam jälgegi. Toetudes puhtalt sisetundele ja mingile suunatajule hakkan liikuma. Rabeledes tuisu ja lumega, mis kohati kipub üle meetri sügavune olema, kaotan ühe lumesaapa. Ja võimatu on seda ka enam üles leida. Saabas on küll suur ja peaks nähtava oleme, aga mis sa teed. Lasen ühega edasi, kuid see on rohkem koormaks ja seega loobun ka sellest. Edasi ilma saabasteta minna olen pidevalt nabast saati lumes. Üks hetk koguni kaelani lumes ja ega polegi siis väga lihtne ennast seljakotiga sealt välja rabeleda.
Ma ei tea kui palju ma tegelikult mööda õiget rada liikusin, aga 6 tunni möödudes jõuan tuttavasse paika. Kohta, kus üles minekuks kulus veidi enam kui 2 tundi. Vot siis alla on lihtsam minna kui üles. Siit edasi alla on veel kuskil pool maad enne kui portaalini jõuan. Kavatsen täna veel päris alla minna, et seal veidi soemas riided kuivatada ja eks siis edasi paistab kuhu ja kuidas.
24 tunni möödudes ajast kui tuul oma halvemat külge näitama hakkas, olen jõudnud alla - arvatavasti surmväsinud. Korrastan varustust, vahetan riided ja lähen telkimiskohta otsima.
Madalamatel mägedes matkates möödub neli päeva ja ilm ei kavatse paremaks minna. Tipud on pidevalt pilves ja tugev tuul möirgab kõrgustes. Sean sammud Briani poole, et tutvuda lähima aja ilmaennustusega - kas on veel mõtet proovida üles minna?
