neljapäev, detsember 10, 2009

Lehmapilgud

Ohtlik reisikaaslane
..mitte, et ma ise oleksin vähem ohtlik kellelegi teisele. Vahel. Lihtsalt see keegi teine võib olla ohtlik minule. Aeg-ajalt. Ja mitte pahatahtlikult või teadlikult, vaid pigem naiivsusest ja mina-tean-ja-olen-ja oskan-egoismist. Tutvu Lesteriga (võib kutsuda ka Santiago, Chester, Steven jne.). 23-aastane Washingtoni osariigi kodanik. Oma asju Venetsueelas ajamas ja tööd otsimas. Inglise ja! hispaania keele õpetajana. Teen talle kohe selgeks, et mina temaga hispaania keeles ei räägi - "Ei meeldi su põhja-ameerika aktsent ja ei räägi! Tahad, siis sa räägi, mina mitte."

2,5-0,5 jääb meie maletulemuseks ja lähme jäätsit sööma. Maailmas on ainult üks maailma kõige suurem jäätisepood. Siin see asub - Meridas. Üle 800 erineva maitse. Täna, kuna ei ole nädalavahetus, saadaval ligi 100. Maitsen peekoni ja juustu; sibula; riisi; kõrvitsa; rummi; õlu; tutty-frutty; ja midagi mille tähendust ma täpselt ei tea ja ka maitse järgi ei suuda tuvastada. Paneme kokku retsepti - pizzajäätise-õlujäätise-jäätisejäätise-jäätis. Neli ühes. Kuidas neli, eks arvuta!

Kulutame 15 bolivari taksosõidule kinosaali. Vaatama filmi 2012. On pühapäev ja kino on rahvast täis. Ja on pühapäev ning piletid on välja müüdud. Kahtlemata on ameeriklasel plaan ja ta hakkab 3 dollari asemel (pileti maksumus kassast) möödujatele 5 dollarit pileti eest pakkuma. Kinno lähevad valdava enamusena noored inimesed - paarid. Ma küsin, kas ta tõesti arvab, et keegi tema ette käpuli langeb ja teda pakutava 2 lisadollari eest taevani tänab ning lahkelt oma pileti müüb. Ta vastab, et see on normaalne, USAs kogu aeg tehakse nii kui on toimumas miski suur kontsert või jalgpallimatš. (jah, see on tõesti sama asi). "Sa arvad, et saad kõike oma dollaritega osta - alati". Küsin kas ta ei taha taksot tagasi hostelisse võtta. Ei! Ma ei tulnud siia selleks, et filmi mitte näha. Tema jonnakusest ja oma jonnakusega hakkan õhtul kell 10 läbi linna hosteli poole astuma. Takso on üksi võttes liiga kallis. Ta hoiatab, et pole ehk kõige targem tegu nii moodi üksi astuma hakata. Mis mul üle jääb? (kunagi hiljem selgub, et vaatamata j22nud film on yks maailma halvimaid yldse - mida?)

Tagasi Tomimaal
..Santa Marta jälle. Taas Kolumbia. Perse all rannaliiv ja käes rummipudel. Vestluskaaslaseks vanasõber Tom ja tema sukeldumisõpilane. Istume Taganga rannas, veidi hiljem poe ees. Oleme teise pudeliga poole peal kui Tom minema kaob. Muidu ei oleks sellest midagi, aga pidin tema juures ööbima ja ilma temata ei tea teda leida, või tema kodu. Õnneks on veel pool pudelit alles. Ja kõrval sagivad kohalikud kunstnikud omi pudeleid kasutades. Ja kõigi ühise koostööna saame kõik pudelid tühjaks. Tähistamaks elukaunist progressi suundume tänavaidpidi eemal asuvasse öölokaali, kus ma oma tantsusamme õhtu seksikaimale tüdrukule tutvustan. Lõpuks on neid rohkem ja pidu ei mahu mu põue ära. Ja lõpuks saabuvad nende kunstnikest poiss-sõbrad ning olen edasiseks üksi jäetud. Vaatan veel korra tantsupõrandat lähemalt kui tarvis ehk pilgutan vastu seda oma silmi ja siis on aeg minna. Magama!?

Hommikul on mul igati põhjust arvata, et aoeuööl mind rööviti.

..kui apteek müüb mobiiltelefonide kõrval ka Coca-Colat..
..muidu ei ole Santa Martas enam midagi uudist. Ravimid, mobiiltelefoni ja Coca-Cola saab ikka apteegist soetada, t2navad on J6ulukirevad ja kui sajab vihma tuleb tee yletuseks kanuu rentida, v6i palja jalu puhta kanna- ja p2katooga. Aga mul on nyyd uued pl2tud ja need teevad haiget kui k6ndida, nii siis on eelistatud mitte midagi.

Andrew (k6ik nimed minu blogis ei ole muudetud, kuid v6ivad olla kohandatud) m6tleb v2lja. Peale hommikust kanepisuitsu hostelitoas. Ja nii me hakkame v2lja m6tlema kuni t2naval ei ole enam 36 kraadi sooja ja p2ike vaid 31 kraadi ja taevas ookuu. Palav igal juhul. Ja ma m6tesin ka vahepeal v2lja, et homme liigun edasi.

Minu matkatud teed
..saabun varahommikul San Gili. Öö oli ööbussis. Pooleldi magatud. Seetõttu on ka uus päev pooleldi raisus. Magad ja ei maga. Hommikul (järgmise päeva algustähis) võtan bussi naaberkülla, kus pidavat ilus olema. Naaberkülast jalutan mööda idüllilist kivirada selle küla naaberkülla, kus aeg seisab, vaid tuul teeb häält ja harvad haamrilöögid kuskil kuuris või hoovis. Keskpargis vaikuses siestat pidavad külahärrad. Murul lamades ja magades. Kui muuseumiuks on lukus, siis ei tähenda see seda, et too suletud oleks. 5 minutit läheb aega, et ennast platsilt üles ajada ja külalisele uks avada. Kui tuleb välja, et pilet on liiga kallis, suletakse uks tabaga, ja asetatakse oma ahter taas rohulapile, teiste kõrvale. Külaelu läbi sõidan tagasi kastiauto kastis, kus kohalik vanahärra mulle mittemõistetavas hispaania keeles juttu räägib ja vahetpidamata ja mina vastan "sí, sí, ooooo, sí, mas o menos, sí, sí, que bueno!".

Bringing future farer second-by-second
..ekstreemspordilinn - paragliding jne. Odav, n2iteks 300 krooni. Mis t2psemalt? Ei uurinud kunagi. Ekstreemspordiks v6ib ka nimetada Copa del Burro, mida korraldavad kohalikud jalgpallihuvilised asfaldilisel m2nguplatsil. Osav6tuks on igal yhel korraldatud kilekott peediga v6i arstirohumaitselise Aguardientega. M2ng v6ib alata ja kesta igal 6htul. Kuni pyhad on l2bi ja 6pilased tagasi kooli v6i toolised tagasi toole suunduvad. V6itjal taskud t2is borro. San Gil. Ja selle keskpark.

Nii, t2naoine kepp oli napilt, aga kindlalt legitiimsuse piirides - ytleb David hommikuomletiampsude vahele
..hosteliuksel on v2ljav6te Kolumbia seaduseparagrahvist. Ju see panigi Davidit nii k6vasti muretsema. "David! Kas kontrollisid passi v6i dokumenti ka?" Ja tal oli ja on t6si taga:"Muidugi, kui ta WCsse l2ks, viskasin pilgu peale, kindel 18 - aasta ja paari kuu p2rast." Peale hommikusooki on h2rral asjad pakitud ja valmis teele asuma. K2epigistused ja hiljem n2eb. "Kurat, mulle San Gil tegelikult meeldis! Tsau!"

Vahel on mul tunne, et minu otsus on k6ige 6igem yldse, aga ei j6ua seda 2ra kahetseda
..eelmise aasta J6ulup2evad veetsin USA piiride sees. Ja ka uue aasta. J6ulud olid lumega ja nii peab see saama ka sellel korral. Mul on otsus tehtud ja n2dala p2rast plaanis kolida Guicani, kust l2bi m2giste radade lund otsima minna. Aga enne on veel n2dal aega raskeks matkaks valmistuda San Gilis.

Kui kolm hommikut enne lahkumist Kristina mulle ettepaneku J6ulud koos veeta teeb, keeldun ma pikemalt m6tlemata. Eiga. Ma tean kuhu ma l2hen ja seal on kylm. Ma ei tahaks, et ta 2ra kylmub, kyll aga soovin teda n2ha veel. Uue Aasta? Jah. Ma l2hen siis Villa de Leyvisse, ja Sinu suurema v6i v2iksema soovi korral oled ka oodatud. Jaaga.

Kaks veel olemata hommikut San Gili odavates hotellides. Ja kiirtoidurestoranide peldikutes. Ja ma tean kui palju raskemaks see mulle mu 2raoleku teeb. Ja kui moodapritsivamaks kehavedelike erituse. Aga yhel 6htul seisame avatud bussiukse ees ja teeme viimase piibu. Et bussis6it rahulikumalt kulgeks.

Nyyd me istume m2gede ees, vahel, k6rval, peal ja tunnistame k6ike olnut vaikuses
..m6ni tund tagasi (tegelikult p2evapoolik tagasi) j6udsin Guicani. Varahommikuses valguses kylmetab. Soetasin pargipileti m2gedesse. V6tsin hotellitoa ja magasin. Keskp2evap2ikese all k6rvetab. Kuni p2ike loojub ja on aeg j2lle kindad k2tte panna.

Hotell on vaatega keskpargile, kus p2ev l2bi on vali muusika m2nginud; t2navatel jooksevad karjades lapsed, ajavad taga kaltsudesse riietatud pyhadekolle, kes mitte ilma hirmutamata maiustusi jagavad; kaks kvartalit all on sygav org vaatega kilomeetrite kaugusel asuvatele m2ekobaratele; h2rrad hoiavad sooja villast valmistatud tekkmantliga; j2rgmisest kallakust yles viivale t2navale joonistatakse Neitsi Maarja; ja nagu ikka on k6igil k2es 6llepudelid. Peale uinakut 2rkan voodist jalgadele ja vaatan alla pargile ja selle taga olevatele m2gedele. Ma ei n2e midagi, ainult kolme kuubi-ruubikut. Yhel v2rvid paigas ja kahel teisel segi aetud. Kui ma praegu nad m2e poole viskaks, ei tabaks ma kaugemale kui kirikutorn. Ootan homseni. Ja siis ylehomseni. Et siis neid m2gede vahel veeretada...

PS. kooriviisiga - Aa-aa-aa-aaaa-aaaaaaaa, h2id J6ule, Sulle!

reede, detsember 04, 2009

So there it was. In a tiny forest, a boy, and his only friend Marmalade. Flesh and blood and the other - sugar and some joinky-joinky thing, which is soft and most importantly edable. When boy went to the shop he always took Marmalade with him, and he carried it in his mounth. So he always had also money for sugar, as when they finished their trip to village shop, the sugar had melted around his friend. So he did it, every time, after walk from shopping or hunting, put his friend liyng on back on sugar and then turned it around. Like putting clothes on to a person. But Marmelade put sugar on.

For the nights the boy put his friend into a little box. Marmelade called it "bed", the boy put it more straightforward and called it simply bear-proof-box. There were 4 bears in that same forest. Tomas, Venus, Kaia and Krampus-Krumpus. Half of them male, half female - that way the forest made more sense and mr. Nature liked also to keep everything in balance. "All 4" - they called themselves, only Tomas liked to call them "Just me". "All 4" or "Just me" members all knew that Marmelade was out of their reach and nobody could touch it. Although it smelled good and probably tasted also the same. Every day they watched the boy playing with his friend and were jelous. Felt the sweet taste of marmalade in their mouth. The smell was the best only at 5 meters away from the boy when he held the Marmalade in his mouth. The bear could go grazy then (but they never did). So day by day they lived there, in theyr little forest. Boy happy, the bears not so much, because besides the Marmalade they also had to deal with hunters and that was a ugly business. Tomas liked it the most, but others hated it. One day, as it always happens, when life is too correct and easy to tolerate, came one another bear, the uncle of Venus. And things started to go wrong. Or one thing more precisely.

As uncle didn´t have any idea about the Secret Rules of other beers about not eating the Marmalade as they considered it to bring bad luck - eating it. And thought it to be safer with the boy. But the thing is that the oncles name was Eat-it. Everybody knew him from previous stories and from more far away forests that their neighbouring forests. Everybody were his friend, so they never put Mr. in front of his name. They called him just Eat-it. It was a good costume to call besides themselves with Mr. or Ms., like hey, you mr. Tomas or hey, you, miss Venus and so on. But with oncle just Eat-it. So there it was, the forest, the boy, Marmalade (boys friend), 4 bears + 1 more bear and there was a lake with cristal blue water about 2 kilometerst from boys home, but this is unimportant and doesn´t play any role in that story. So the uncle saw the boy running in forest. The boy had never seen a bear before, just heard some weird sounds, but never seen it. He thought the sounds to be his well developed imagination which can produce all sorts of things like flying animals with wings, and even crazier at times flying metal bodys high abouve his head, and at times his imagination made up things like green and tidy and fresh-aired and healthy forest. So he was running, the bear saw him, now they gor closer and the boy started to saw the bear also. "What a imagination I have today", he said to the Marmalade. She agreed as she didn´t see the bear, she was in boys mouth. The boy and the bear got closer till one could touch eatsc other. The boy felt the soft furs of bear. Hugged it. And laughed. He was happy. He trusted his imagination to put together the best ever imagination for him. Described it to Marmalade, who was still in his mouth in dark and didn´t see anything.

Well it was a bit later than dinnertime already, so the bear was waited at home to eat. So "Just me" crew went to look for him. "Eat-it, Eat-it!" they were crying in forest. Repeatedly and repeatedly. More louder and louder. But the boy never did it with his best friend although he surely trusted his imagination to tell and show him the right things all the time.
So there it was. In a tiny forest, a boy, and his only friend Marmalade. Flesh and blood and the other - sugar and some joinky-joinky thing, which is soft and most importantly edable. When boy went to the shop he always took Marmalade with him, and he carried it in his mounth. So he always had also money for sugar, as when they finished their trip to village shop, the sugar had melted around his friend. So he did it, every time, after walk from shopping or hunting, put his friend liyng on back on sugar and then turned it around. Like putting clothes on to a person. But Marmelade put sugar on.

For the nights the boy put his friend into a little box. Marmelade called it "bed", the boy put it more straightforward and called it simply bear-proof-box. Every beer in

esmaspäev, november 30, 2009

Vee alt maa peale ja maa pealt taeva poole

Integraalarvutustehnika
..kui takso oma esimesi rattapöördeid Venetsueelamaal teeb keerame aknad alla. Mina istun ees. Nemad taga. Kuigi ka ette mahuks istuma rohkem kui kaks inimest. Tagavaatepeegel tuletab mulle meelde, et asjad on tegelikkuses kaugemal kui nad seda paistavad. Taksojuht pakub mulle uusi plätusid osta. Keeldun viisakalt. Takso teeb oma parempöörde Méridasse suundumiseks. Kurvil vilksavad mööda gallonisuurused veenõud kuid täidetud mootorikütsega. Naised, mehed, lapsed auto aeglustamisel meie kõrval jooksmas. Taksojuht mõtleb ja peale sekundeid pikkust analüüsi peatub. Ostab 8 liitrit bensiini - "Siis on kindlam", sõnab.
Venetsueelas makab 50 liitrit autobensiini eesti rahasse ümber arvestatult 10 krooni. Ja jaamad, kus juhid kütusevajadust rahuldavad, ei ole iseteenindusega. Kõik korraldatakse sinu eest. Ja paagi eest ulatatakse läbi allakeeratud akna 5 bolívari. Enne kui takso bussijaama keerab, jääb sellest puudu pool tundi. Seisame ristmikul ja enam ei liigu. Juht jookseb, hoiab pead kätega, siis kasutab käsi vehkimiseks ja siis tuleb tagasihoidliku naeratusega tagasi istmele. "Võtke siit teine takso!" Maksame kokklepitust vähem ja peatame juba järgmise, mis viib meid ööbussi ootama ja selles külmetama.

Autod on vähemalt 30 liitrit sajale imevad. Kunagi USAst välja saadetud. Aastakümneid tagasi. Aga 30 liitrit ei paina siin kedagi - kui kütus on odavam kui vesi.

Kõik koos on tihedam kui sentimeetriste vahedega
..et Venetsueelas jalga valgeks saada, selleks tulin. Pico Bolívari otsa ronida. Giidi kinnitusel jääb see küll veidi alla 5 kilomeetri. Ei ole murest murtud. Või motivatsioonist puudu. Koos sakslasega alustame rallit viieks päevaks:Kuni lõpuks saan kaugele rahvuskangelasele kõrge mäe tipus õlale patsutada.Ja peale seda alla tulla.

Kuhu Shenkenberg nii kauaks jääb?

Keha Sul katab suhkur. Lutsutades läigid - siledalt. Näppude vahel kleebid. Ja talla all oled kole. Fuck you, Marmelaad!
..päev algab Kiritimati saarel. Olen -04:30 UTC ajatsoonis. Kui Meridas on kell 19:00 pühapäeval, siis sellel saarel on esmaspäev ja 13:30. Chathami saarel on ka esmaspäev, aga kell on 13:15. Kodus, Pärnus, on pime ja inimesed magavad algavaks tööpäevaks. Sussid aknalaual. Saksamaal tuleb Püha Nikolaus juba 8 päeva pärast lastele kingitusi tooma. Teda saadab musta riietatud oncel Krampus, kettide ja piitsaga. Vaatidest tilgub tilk tilga haaval glögi. Õlu on Münchenis müügil taas ka purgis. Aga keegi seda väga ei osta. Pudel on eelistatum. Prügimäele on alla pandud kilematt ja prügist täis mäe otsa sõidavad suurte kummidega masinad. Võib põleda? Siis saadavad kajakakisa vilkurisireenid. Vesi kustutusmasinatesse pumbatakse merest ja läbi prügi ja maa imbub see tagasi. Samal ajal Volfburgi õllesaalis kolksuvad kannud ja läbi tihedate habemete ajavad mehed külajutte. Ja naer. Hõisked ja laul. Aasta vanemaks saanud tite ema korrutab endale tervisliku toitumise vajadust. Aastaid hiljem ei tunne ta oma poega enam ära. Kui ta harva külas käib. Kodus? Pisarad. Ta on ikkagi veel poisi ema. Isegi kui selleks kuluvad pisarad. Saalis lüüakse õllekannud uuesti kokku. Läbi halli habeme, mille küljes ripub vahtu, hüüab mehehääl: "Teeme veel ühe aasta viimase ringi!". Kõik nõustuvad. Räägivad. Röögivad? Keegi nendest on laua all ja unes. Teine togib teda jalaga ja kuna kael on kangeks jäänud, teeb kaks pearingi. Ta naaber sai just ja Jõuludeks naiselt uue tunnistuse, mis kinnitab nende armastust. Veel ja viimast korda. Uuel aastal nad lahutavad. Ja kogu nende 12 aastane elu kirjutatakse prügikasti.

Happy all the time ehk kiri kellegi pojalt ja vennalt
«Когда-то вы меня почтили вашею доверенностью. Может быть, вы меня совсем теперь позабыли. Как это так случилось, что я к вам пишу? Я не знаю; но у меня явилось неудержимое желание напомнить вам о себе, и именно вам. Сколько раз вы все три бывали мне очень нужны, но из всех трех я видел одну только вас. Вы мне нужны, очень нужны. Мне нечего писать вам о себе, нечего рассказывать. Я и не хотел того; мне ужасно бы желалось, чтобы вы были счастливы. Счастливы ли вы? Вот это только я и хотел вам сказать.
Ваш брат кн. Л. Мышкин»

Suhkrust riided, paljas keha, kummist pind, ära viskamiseks ja magusa kaotamiseks - Fuck you, Marmelaad!
..www.lonelyplanetcalculator.com
viis päeva järjest pasta ja tomatikaste, 2 tundi päevas elektrikatkestus
kogemata tagumikupuudutus öises baaris, kahest-kuni-üheksa kõrreni pang kokteiliga ja kusest märjad jalatallad
vaadates kilomeeter alla kuristikku - miks ma seda teen, võiksin praegu baarileti ääres õlut juua või kui on hommik, siis mõnusasti ja voodis magada
5007 meetrit..

neljapäev, november 19, 2009

Soovitused eakatele juhtidele

Rannal tehtud käekõverused
..üritan hommikul rannas tervisejooksu teha. Aga keeldun. Olen nüüd Tayrona rahvuspargis, mis asub tunni aja kaugusel Santa Marta linnast ja rannast. Olen seadnud oma telgi öövalmidusse ja olen asetanud ennast liivale lugema. Seljaga päikese poole ja siis seljata ehk kõhuga. Püha põlemisehirmus lõpetan enne päikeseloojangut. Vaatan diiselgeneraatorenergial töötavast televiisorist õhtused uudised ja lõpetan päeva telgis.

Öö osutub kõigeks muuks kui mitte tormiseks. Telk kaldub maapinnaga paralleelseks. Vihma sajab nii telgist väljas kui ka telgikatte all. Hommikuks on päike jälle väljas ja päikese ees ei ole enam varje - palmipuud on ennast maha asetanud. On ka üks, mis lühema tee saavutusel langetas ennast maja otsa. Oma raskusega pressis läbi seinade, ikkagi puudutab maad. Veel püsti jäänud oksad ning toikad, millede vahele on asetatud pesunöör, on täis kuivamiseks mõeldud riideid, telke, magamiskotte, saapaid, toidukorve, koduloomi. 10 minutit hiljem on kõik kuiv. Palmipoolsaarel käib haamrikolksimine, mis tundide pärast taastab ööle eelnenud olukorra.

Pallett
..laagrisse on tulnud peale juba olevate kolm kolumbia tüdrukut. Kaks neist meenutavad emahülgekarusid, kelle keha on kontekstis mesitarudega, millesse nad oma pead upitavad - vabal ajal. Ma loen raamatut ja tapan sääski kui nendest kolmas, kelle liibuvaid minipükse me kõik juba enne tähele panime, minu juurde tuleb. Laines juuksed ja tõmmudest silmakoobastest välja vaatavad silmamunad, mis jälgivad räägitavast üle õla seljataha. Kui nii on kombeks!? Me lähme ujuma. Tuleb välja, et kaks minu kõrval veerevat ja kohati põrkavat tütarlast on õed, kellest üks on 17 aastane. Küsimuse peale, kes neid (kolmest) mulle kõige rohkem meeldib, hakkan naerma ja osutan ainsale iseenesetmõistetava valiku poole, kes meist meetrite kaugusel seljataga käib. Ta naerab. Ma naeran. Olles vees, ei ole kerge välja tulla. Häbi nagu hakkaks. Ja asja ei tee paremaks ka pidev märja T-särgi vaatamine. Ta tahab, et õpetaksin talle ujumist. Ma küsin, et kas ta sirgelt vaatamist ei tahaks õppida. Õnneks on mu hispaania keel neile mitte nii selge ja küsimus jääb arusaamatuks. Ta küsib, kas ma temaga täna magada ei tahaks, mille peale ma oma kaks jalga võtan, veest välja astun, püksid vahetan ja laagrisse sammun.

Väravast sisse astudes on sõbrad hispaaniast juba saabunud. Ja üks Argentiinast. Kohtusime nendega Santa Martas ühel järjekordsetel tantsupõrandakeerutustel. Ash võttis argentiinlanna ja hõõrus seda mulle seni nina alla kuni me mõlemad erinevat teed läksime. Bastard! Täna on argentiinlane siin ja meil on plaan koos Venezueelasse saabuda. Igati abiks ja turvalisem ja veatum. Waldo keerutab juba esimest jointi. Taustal läheb liibuvate pükste ja punase märja T-särgivõistluse võitnud kaugelti-mitte-enam-neitsi nurgatagusesse tuppa vanamehe jäigastunud peenist vagiina vahele või suhu võtma. Tagasi tulles vaatab ta häbelikult minu poole, nagu ennast milleski süüdi tundes. Ma vaatan mõistvalt, justkui "Ma saan aru, see on Sinu töö." ja saadan ta silmadega dušši alla. Nana ja Waldo on ametis minu reisjuhi täiustamisega, kuna nemad on minu suunda jäävad riigid juba läbinud. Tekivad Ecuador, lisanduvad vaatamist väärt kohad Kolumbiasse ja tekib Peruu. Lauda istub ennast pesnud ja kasinud tüdruk, naeratab, küsib, kust Waldo ja Yasmina pärit on - hispaaniast. Ja suur on tüdruku üllatus kui nad räägivad perfektset hispaania keelt. "Kust te nii hästi hispaania keelt rääkima õppisite?". Yasmina vaatab mulle muiates otsa "Hispaanias räägitaksegi hispaania keelt."
-Aaaaaaa!- vastab. Sest hoolimata tahaks ma talle pai teha, minu väike ilus märja särgiga litsitüdruk.

Sport
..me veedame päeva rannas kookospähkliga jalgpalli mängides. Vigastuste ja paranemistega. Ja päikeseparastusega oma õlgadel. Magame üle ühe järgmise öö ning peale hommikusööki, läbi džungli ja veetuse, seisame Pueblito varemetel. 47 minutit varem leidsime oma peade kohal ronimas, hüppamas, närimas, tagaajamas 11 ahvi, kelledest uudishimulikumad saba rõngas ümber puuoksa meie poole käsi hõõrusid. Vanadest aegadest külavaremetel ei esine ahvid ega sabad rõngas laiskloomad (kui neil on sabad) või kameeleonid oma sinise värvi ja kollase kõhualusega vaid kunstnik-X. Istub üksi oma soojal kivil ja hallil, närib vanade kommete kohaselt kokalehti merekarbipuruga ja naeratab oma mustade hambavahedega läbi klaasi, mis paneb ta olema teiselpool maailmas oma esiisade ja -onudega. Ka ei puudu kõik need mustrid, mida toodavad puuoksad, -lehed, -marjad, -õied teda ümbritseval verandal. Ja mööduvate turistide hääled korrutavad talle kindlalt kui omas maailmas ta on kui küsimusele, kas see tee viib tagasi randa? vastab ta jaatavalt ja saadab üksiolijad suure maantee suunas kilomeetreid eemal rannast.

Waldo võtab ta kunstikoti ja uurib ehteid. X veeretab oma pilku näppudel, mis veeretavad täisnaturaalökoloogilise kanepisuitsu. Suits käib käest kätte ja uus ring. Waldo õpetab kuidas käevõru keskmeks oleva kivi ümber miskit, mis kivi enda sees hoiab, teha. Joon viimase tilga vett. Ja kell kolm ja rohkem kui kolm minutit lahkume tagasi randa. Teel möödume inimestest, keda X raskele valele rännakule ei saatnud ja kelledest vähemalt 100% -l on oma lugu. Ja nende selle nädala lugu lõpeb tänase pühapäevaga, millal nad tagasi koju saabuvad, käe koduloomale panevad, seda paitamiseks liigutavad (kätt?) ja mõtlevad, et homme oleks targem tund aega enne tööleminekut ärgata.

Kes tuuleklaasi kinni pani?
..hispanjardid kolivad tagasi Tagangasse oma blogi kirjutama, viskit loputama ja tantsu raputama. Istun ristteel üle tee asuvasse bussi, kust teisel pool teed läbi seisva bussi akende paistavad lehvitavad käed ja Adios! hüüdvad näod. Mina võidan! Minu buss alustab esimesena. Suunaks ületee bussi tagurdamissuund. Bussijuht näeb ette ja nii minu elu järgmised vähemalt 73 minutit, kuni mägedest saavad künkad ja veel väiksemad künkad vajuvad maaga tasa, jäävadki lebama. Igas suunas. Laiutav maa. Kohati vasakul käel ookean. Laguun. Esiklaasil piisad ja tagaistmel tissi imev laps.

15 minutit peale bussist mahatulekut olen rannas, kus ei paista olevat telkimiskohta. Bussijuht nii ütles, et on! Lähen vasakule. 50-50 võimalus, et just seal pool ja sellest piisab - poolest. Läbi põlvedeni pruuni vee meetreid eemal mereveest, ja seljataga ameeriklast, kes telklaagri aitab leida. Sääsetõrjevahend on otsas. Siis riided selga, mis katavad varbast kaelani ja sõrmeotsteni keskel. Vaikne päev? Või ookean. Pimedas, juba peale ettevalmistustöid, istume härra Johniga pinkidel ja tema nimetab seda Amarrilloks (võin eksida) - raske saada kaup. Kuni sõrmeotsa põletab ja ma suitsu maha pillan. Ja juba üle tunni räägib John oma viisapikendamisvõimalustest ja kuidas see kõik uue sõjani viia võib. Luban talle, et kui ta lahingus otsa saab kirjutan tast raamatu ja selles ei ole 5%-gi tõde. Ta tänab mind ja mina teda ja algab head ööd.

Para seguir aprendiendo
..kohtume Riohacha bussijaamas. Hommikul. Või nagu kokkulepitud:

Hola!
Es muy dificil (con tilde en la segunda i ) para (no hace falta poner la palabra para; esta demas) hallar un lugar para (un lugar CON internet) internet en (sin EN, directam
ente EL domingo) el domingo, pero finalmente se puedes (finalmente se PUDO, en pasado; o en presente, se PUEDE). Pues, estoy en Riochachachaha ahora y podemos encontrarnos mañana en LA (en Argentina siempre le dijimos LA, pero observe que en muchos otros lugares lo llaman masculino, EL terminal) terminal de autobuses. Voy a estar allá a las nueve en la mañana. Si llegas mas tarde (poco o pocito (pocito es el diminutivo de POZO; tu quieres decir POQUITO. La C con la I suena como SI, por ejempli CIELO). ), estaré esperando, pero hasta las doce :), entonces me voy.

Pues, buen viaje y nos vemos. Mis ¡holas! (o tambien, podes decir MIS SALUDOS) a LOS otros chicos tambien, creo que no voy a ver a ellos. (verlos)

Hasta mañana!
MT


Lehitsen raamatulehti ja mõtlen, et eile vihmasajus muutusid tänavad jälle jõgedeks. Ja paljajalu oli parem. Minu plätud hakkavad juba otsa saama. Ja kanuurent vist on Amazonases, džunglis, mitte linnas, tänavaääres majas või selle garaazis. Kell 9 ja Nana koputab õlale. Ärkan oma raamatust ja tervitame. Nähtavasti ma haisen oma pesemata riietega. Arvatavasti ta ei tunne seda. Täna peame üle piiri Venetsueelasse saama.

Absurdid
..naaberriiki pääsemiseks tuleb piirilinnast 10 dollarit maksev takso võtta. Taksod seisavad bussijaamas reas ja ootavad kliente. Nad sõidavad kui on olemas vähemalt 4 inimest. Kolmel taksol on igal ühel juba 2 olemas. Päike kuumutab ja pleegitab. Mahlane arbuus ja südame pahaks tegev viimane sigarett. Meie seljakotid on iidse Dodge pagasis ja luuk on lukus. Otsime juhi üles, et oma kotte kätte saada ja teise taksoga minna, ko-opereeruda juba olemasolevate klientidega, taksojuht jookseb me eest. Ja peidab. Kui ette jääb, siis kinnitab, et kohe, tal juba kliendid olemas. Küsime teise taksojuhi käest, et kas võime temaga tulla. Loomulikult! Mille peale algab sõda ja sõjas osalevad kõik juhid. Ma lähen tagasi oma nurka. Selgitame mööduvale korravalvurile kui absurdne olukord - absurdne jah, ei oska ta midagi muud öelda. Naeratab olukorra naeruväärsusest aru saades. Läheb edasi. Või on see tagasi kui võtta arvesse, et ta suuri ringe teeb juba mitmendat korda.

Kõik muu on organiseeritud. Pool tundi taksojuhti oodates ja lubadusi uskudes, hakkavad lubadused vett pidama ja auto meie neljaga sõidab. Passid ette ja lauale. Venetsueela pool sõidab auto 500m, peatub - passikontroll. Sõidab 500m, peatub - teie passid palun! Sõidab veel pool kilomeetrit, peatub - dokumendid. Kuni keegi ei jõua enam peatusi lugeda ja pass on pea kogu aeg käes ja käsi valmis seda aknast välja ulatama. Kas te kannate dollareid? Ei. Mida siis? Venetsueela Bolivare. Kui palju? Ei tea täpselt, 150. Ja dollareid ei ole? Ei. Tulge palun autost välja, ja näidake oma pagas ette! Taksojuht teeb käte ja jalgadega rahulolematuid, kuid vaoshoitud selgitusi, et see ei ole mitte esimene kontroll ja asjal ei ole nii palju mõtet, backpackeritel ei ole palju. Minuteid hiljem ja asjade seljakotti tagasi pressimist - võite minna! Kõik on alles. Ja algavad jälle passikontrollid.

Ööbuss Šveitsi
..varbad poolikutes plätudes külmetavad ja mööduvad 12 tunni pikkuses ajas piirilt Meridasse, kust algab, algas juba ookeanipiirilt, tõus kuni vaid meetreid puudu viie kilomeetri kõrgusele. Aga enne on tarvis ennast täis juua? Uuest õllemaitsest, Venetsueela omast. Ma ei tee seda ja ootan päeva, millal saab kraami selga ja alustada. Õpin hispaania keelt, näen superõudusunenägu kuidas tagasi Eestis olema pean, ja seriaali head lõpposa ehk Vol. 2-te, kuidas tegemata jäänud Aasia alustatud saab.

esmaspäev, november 09, 2009

LP: "Big trips on small budget" - literally, I say!

Lähenev AustraaliaMul ei ole pilti Nässust, minu rahakoti vahel on vanemate pulmapilt
..persse see! Cartagena on osutumas kalliks. Mitte alkoholi, narkootikumide, litside või elumajutuse pärast. Lihtsalt pidude pärast. Jah, persse. Aeg on raisata aega bussisõiduga ja aeg on hoida raha kokku superkorralikkusega. CSin endale öömaja Barrancillas. Ameeriklase juures. Aastaid on mul 27. Ja uuel aastal saab ka minul üks uus aasta lisaks. Aga mitte jaanuaris ega esimesel, vaid märtsis ja eelviimasel. Mida? Johnny, või mis ta nimi on, hakkab mulle vastu meeldimist juba esimestest minutitest (esmakordne taoline CS kogemus. Luban, endale muidugi, et enam ameeriklaste juures ei peatu). Mehel on ilus - kui tagasihoidlikult öelda - naine, kes mind ka vastu võtab. Lohakalt, ehk seksikalt riides ja kolumbialane. Üritan mõelda ja kaasamõelda sellest, mida ta mulle räägib. Üritan esitada küsimusi ja uusi ja uusi ja teemakohaseid. Ja vastata tema omadele. Või kui see ei õnnestu ja mõtted mujale uitavad, siis katsun käsi püksitaskuis hoida ja igati normaalne olla. Ja välja näha. Kui see ainult õnnestuks. Parem istun maha ja küsin kuidas linna jalgallivõistkonnal läheb. Ja kus siis täpsemalt Shakira sündis.

Kaks päeva. Õhtusöögil soovin einestajatele Mr. Johnny korteris "Buen provecho!" (kirjapilt võib vastavalt grammatikareeglitele muutuda, aga tähendus mitte) ja härra vaatab mind suurte silmadega. Vabandust! Kui sa (varesekürb) oled elanud poolteist aastat Kolumbias, siis vähemalt "Head isu!" võiksid osata öelda. Või on sul 37-aastasel 21-aastase kolumbiannapidajal pidevalt keel vagiina vahel, ja kõrvad veetlevate reitega suletud, seega keeleõpe (hispaania) välistatud. Ainus põhjus miks ma seda CS külalislahkust talun. Ja neid on kaks. "La".

I just met the almost nicest girl in ever. But she fucked another.
..hiljem saabun alles esmakordselt Santa Martasse. Peale tunnniajast rahasäästvat asfaldimatka asun ennast sissemajutama hotellis Miramar. Kus peatub Tom. Too on Soomest ja esmakordselt kohtusime Nicaraaguapäevil. Ootan teda ja teda ootab õlu. Nagu kokkulepitud (Tom ei ole juba 12 päeva tilkagi joonud, seda hakkab ta mulle kurtma juba kohe kui saabub ja minu jalgade kohal oleval laual Aquilapudelit näeb).

Tomi lood algavad alati sellega kuidas ta kuhulegi minnes või kuskil olles või kuskilt tulles või lihtsalt olles kedagi keppis. Ja minuga juttu alustades on ta masenduses - "Kurat, ma pole kaks kuud keppi saanud!"
-Mis mõttes, sina, ja nii kehvasti käinud ajast kui viimati nägime?
-Noh, fuck, kellegi uuega. Lendasin Panamast USAsse, kohtasin ja keppisin neid samu, keda juba varem. Siis Kanadas, sama lugu. Masendav. Venezuelast tulles, ööbussis, peaaegu, aga kuna naisel olid päevad lõppes kogu amelemine ainult suhuvõtmisega. Fuck, keppida tahaks. Kelner! Üks õlu palun!
-Ma tulen kohe tagasi!

Olen tagasi ja koos rummiga.

Mina, Tom, Iirimaa, Jaapan läheme tantsima uksesse ja teistest ma ei tea. Ja kui Tom ja mr. Keegi-Kohalik saadavad mind valge läbipaistva allpesuga tüdrukuga tantsima oskan ma vaid keskmise näpuga neid aidata. "Ärge pressige (hispaania keeles), vittu (soome keeles), ma oleks ju ise (inglise keeles). Tom - olen loll nagu kanajalg (eesti keeles)." Ja kui mu teel naeratab Jaapan, siis tantsupõrand on järgmine. Ja rand. Ja öised tänavamüüad. Ja rannaliival magajad. Ja 2,3 meremiili kaugusel olev saar sinise valgusega valgustatud majakaga, ja nende kahe - sinine valgus ja saar (või minu ja Jaapani) - taha vajuv kollane kuu. Minu suul on tema suu ja olgem klišee, aga ei loe miski muu. Ja päike tuleb liiga vara. Sa tead seda isegi. Ja väga hästi. Ma tean. Hommikuga saab alguse päev ja siis hakkavad bussid sõitma ja siis hakkame me tundma vajadust voodi järgi ja nagu peaks kõik lõppema; nagu peaks olema see minu süles istumine hommikuks saanud õhtu viimane istumine; nagu tähistaks esimene päikesekiir kõike mittekordasaamist; nagu peataks peatuv buss ka midagi enamat, ja ta nagu saadaks teele midagi rohkemat kui rataste alt lenduvad lombipiisad; ja nagu see lehvitus ei oleks viimane, sest "Sind näeksin ma hea meelega uuesti!". Kõik see ma korrutan kahe käega üksteise vastu pressides kokku ja hostelituppa astudes teatan Tomile: "How did you go? I just had a near-fuck experience!"

Kui ma ükskord teada ja aru sain, et mustkuntsnikud oma päevikut pidades kõik kodeerivad, siis võtsin ka kasutsele oma kodeerimisoskused
..meie plaan lähipäevil on võtta ette kuuepäevane jalgsimatk Kadunud Linna ja tagasi. Kokku viis ööd. Aga enne on laupäev. Ja rand:
- Marko, you know what really irritates me the most with these monuments?
- I really don`t know!
- They fucking always have to have these too big legs, I don't know why. Fucks!

Hiljem, aga samal päeval. Uks. Põrand. Tantsupõrand. Seelik. Mini. Aaa, jah. Halloween. Seekord ei ole austraalialane enam lähenemas. On siin. Minu kõrval. Ja dormitorio ukse ette on ehitatud barrakkid, et juhuslikud toaelenikud juhuslikult sisse astuda ei tohiks. Barrikaadid peavad. Tunde. Kuid tundide möödudes sulgetakse kõikvõimalikud baarid ja inimesed hakkavad kodude poole liikuma. Nii leiab Iirimaa ennast oma hosteliuksetagant. Ei ole lukus, aga ei ole ka lahti. Kohmerdades ja kolistades ja kriipides ja kraapides põrandal ja põrandat saab uks avatud ning käsikäes uut öömaja otsima mindud. See kord paneme panuse tüdruku hostelile. Tuleb vaid enesekindlalt ja valjult omavahel rääkides uksest sisse astuda, et öökordnikule paistaks kõik korras olevat - need inimesed peatuvad siin. Leiame nurgadiivani ja läbi oma unenägude leiame me ennast algavas päevas. Uus päev tähendab "Head aega!".

Tänane päev ei ole midagi muud kui ootamatu kui Tomoko mind hostelifuajees tervitab. Sind ma ootasingi! Ma just ärkasin ja selline üllatus. "Kas Jõulud on juba käes, Sa pidi ju mitte tagasi tulema?" Ta naerab oma Jaapani naeru, võtab käe ja me lähme. Poodi õlut ostma. Rannapromenaadile seda jooma. Juues merd vaatama ja merd vaadates silmi sulgema. Liival magama ja ennast liiva alla kaevama, et sääskedel nahale ligipääsu raskendada. Korraks uinuma kuhjatud liivapadjal. Tänavaprožektorivalgus otse silmas ja selle vastas veel hüppavad lained.

Wish you all the healthy food you can eat and hopefully we meet then there somewhere!

ehk O.s.A. üks
..hommikul kell 10 istume bussi, mis viib meid lähemale Ciudad Peridale. Sellest veel lähemal kohast on kolm päeva matka, et jõuda muistsete varemeteni.

Esmaspäeval algab esimene osa. 3-tunnine matk laagripaika. Ma maksin 250 dollarit selle kõige eest. Ja nüüd lastakse vaid 3 tundi kõndida. Aga see eest vähemalt 15 tundi magada. Võrkkiiges. Peale esimest ööd võrkkiiges hakkan tegema plaani oma majast, kus magatakse võrkkiiges. Ja teisel korrusel, millel ei ole põrandat. Seega - köök ja WC on hea kui asuvad esimesele korrusele. Kõik muu käib köitega laest alla. Ja kui ülakorrus on valgustatud, saab valgustatud ka alumine. Ainus vahe on selles, et alumine on varjudega. Sõbrad, kui te külla tulete, parem oleks kui teile meeldivad varjud.

Ehk OSA kaks
..ma ei oleks kunagi uskunud, et minust ei saa teedeehitusinseneri. Olin sellele ju nii lähedal. Sisseastujatest esimesel kohal, nelja täispunktiga järgmisest ees. Aga siis tuli sõjavägi ja mind hakkas kamandama Ivo, ja ma kirjutasin esseeid kuidas ma seda kõike vihkan ja kõigi päid sõja ajal puruks laskma hakkan. Eesotsas Ivo omaga. Aga mitte seljatagant. KaksSilma-KaheSilmaga. Aga ühe kuuliga. Ja mitte minus. Metsas mulle meeldis. Kuidas me Ermoga kogu vanemate jao maha lasime. Nemad olid vaenlased ja see oli meie ülesanne. Läksime oma jaost lahku ja peitsime ennast vanade elektrikilbikappide sisse, ootasime. Mitte kaua kuni vaenlased meid nägemata ja seda üritamatagi meist mööda jooksid. Ma kujutasin ette, et nad on venelased. Nende eesotas oli Paulus, kes meid päevi hiljem uputada üritas. Ja lihtsalt jooksime me nende seljataga kuni nad väikese künka taha varju heitsid. Nad ei teadnud, et ees olev küngas tagant kaitset ei paku. "Lask, lask, valang, valang" nad langesid. Öösel kolmekordses hoones valvet pidades tuli peale sitahäda. Kuna tegemist oli sõjaolukorraga, siis olid loomulikult kõik sisse- ja väljapääsud ööseks suletud. Ei jäänud muud üle kui kahe käega aknaraamidest tuge otsida ja perse aknast uppis välja kahest alumisest korrusest mööda lasta. Hommikul kaevas Ivo ja tema jagu samas kohas kaitsekraavi. Ma astusin ligi ja küsisin, et mis siin küll haiseb nii räigelt, sitt või mis? Sõjaväe lõppedes astusin kooli, et saada arvuti- ja süsteemitehnikuks. Ma ei teadnud, mis see endast kujutab. Kui teada sain, astusin uuesti sisse, et saada telekommunikatsiooniinseneriks. Ei teadnud täpselt, mida ka see tähendab. Suvevaheaegadel töötasin teedeehitajana.

Teise päeva keskpäeval teen isikliku rekordi. Hüppan kaheksa meetri kõrguselt puu otsast vette. Öösel magan oma järgmised 15 tundi võrkkiiges. Matk oli järjekordsed kolm tundi.

Kkolmmmm
..üle seitsme väikese oja. Üheksa korda üle jõe - jalad vees ja põlved ja kube ja sageli ka rind. Ja kolmanda päeva lõpus ootab meid 2000 trepiasted iidsete esivanemate poolt rajatud Kadunud Linna. Meie jaoks on astmed võistlus. Ash, Tom ja Marko. Valmis olla ja LÄKS! Ash hakkab jooksma. Me Tomiga vaatame üksteisele otsa ja karjume naerma. "Hästi, Ash, väga hea, jätka samas vaimus!". Umbes 26 trepiastme pärast oleme Ashil kannul. Ta ei jookse enam. Me teeme vihjeid, mis ta meid mööda laskma paneb. Küsime, et kas hoiab jaksu lõpuspurdiks. Tom naerab. Peale umbes 67 astet ei naera keegi. Ähib. Ja ma ka. Ashist ei tea, vist jookseb. Peale umbes veel 257 ma Tomi enam ei näe. Jõuan linna ja istun kivile, et puhata. Aega on ja Tomi veel ei paista. Võistlus lõpeb aga kämpingus, kuhu on veel umbes 1 kolmanik minna. Ta tuleb. Sööstan viimastest treppidest üles, küsin sõduritelt kus kämping asub ja lähen sinna. Tom teine. Käime dušši all ja vahetame riided. Ashi ikka veel ei paista. 10 minutit hiljem ikka veel mitte. Tuleb hoopis meie giid - meid otsima. "Kuulge, me ei peatu siin, meie oleme teises laagris." Laagrisse jõudes istub Ash juba rahulolevalt ees ja muigab - "Ma võtsin tee peal pilte, väikesed pausid, rääkisin sõduritega ja blää-blää-bläää, ja ikka võitsin või mis!?". Tom viskab talle märja soki näkku.

Neljapäev
..täna on päeva lõpuks mu põlves puuk. Võtan Ashilt noa. Nuga lõikab läbi naha. Mina saan puugist lahti ja puuk ei jää ilma nahast, millesse ta oma pead puuris. Kõik rahul.

Eelviimane osa elik reede
..päev igav kui selle pikkuseks on venitatud 3 tundi matka. Jälle. Tuleb jälle near-death experience otsida. Uueks rekordiks saab täna 11 meetrit ja sealt alla otse vette. Tee hüppekohta on libe ja järsk. Jalad värisevad kui kohale jõuan. Kaks korda libastusin, aga sain kivist kinni ja jalad tagasi pragudesse. Ja nüüd tagasiteed ei ole. Seda teed tagasi juba ei lähe. Ja kui hüpata 11 meetri pealt siis tegelikult on aega ka lendu tunda ja midagi mõelda. Ei ole lihtsalt hüpe ja karmauhhh!, on vaheaeg vahepeal millal ei kuule midagi muud kui üks-kaks-kolm-neli-viis-kas mu keha on veel vertikaalis?.

Laagris. Tuleb mänge välja mõelda. Siin üks, mida saab mängida kõikjal, kus olemas vähemalt üks kana. Või kukk. Aga elus. Võistlejad lepivad kokku värava (näiteks kaks lauajalga). Värava eesmärk on mängu alguses olla võimalikult suur. Mängijatel on ajapiir, mis omavahel kokku lepitakse. Ja siis juba tiimitööna alustatakse kana väravasse ajamist. Kana inimese kehaosadega puudutada ei tohi. Ega ka kõrvaliste esemetega, mida inimkäsi või -jalg juhib. Kui kana väravasse toimetatud lepitakse kokku uus värav, mis on eelmisest väiksem ja seega raskema raskusastmega. JNE. Mängu lõppfaasis üritame me kana plangul käima panna ja plangu lõpus võrkkiike toimetada. Aga see on proffide rida. Jääme hätta ja laseme kana puhkama.

Lõpppäev ehk laupäev ehk kuues päev ehk tagasi Santa Martasse
..saab läbi jalgsirännak tagasi tsivilisatsiooni mitte nii algusaegadesse, aga kaugetesse siiski. Tänane tsivilisatsioon veetleb meid 2 liitri rummiga, mida me hommikust saadik plaanime ja millele eelneva külma õlu maiku me omadel suulagedel ja keeltel tunneme.

Järgmisel hommikul selgub, et kõigist orkutisõpradest on saanud lastepildid. Ja mina ei ole kuskil viga teinud. Isegi oma ametiga mitte.

neljapäev, oktoober 29, 2009

Kirjulised t2navaehitised

Teised p2evad
..hakkame pihta varahommikuse sipupykstepesemisega. Kraanikausis ja pl2tud peseme puhtaks dussi all. Nyyd oleks pilti tarvis. Olemas. Pea sees. Hommikused toimetused tehtud on aeg jalgpalli vaatama hakata. Koos Manchesterist p2rit vietnamlasega ja Iisraelist p2rit iisraellasega. Liverpool v6idab 2 ja null ja me patsutame inglasele v6idur66msalt ja hoogsalt 6lale - kyll on kahju, kahju lausa, oi-oi-oi-oi kui kahju, mis seal ikka - j2rgmine kord l2heb paremini.

Kohvi joodud, l2hme randa. Et oma mitte-roostes oskusi rannav6rkpallis ja jalgpallis proovida. Rannajoon on vist pikem kui meremiile ja pyhap2eva puhul rahvast paksult t2is. Inimesed istumas Aguila-kollaste rannavarjude all samakollasest Aguila-pudelist 6lut ryypamas. Kellel ongi oma kartongpappplaat kaasas ja see lauaks yles loodud, siis see on pudelilasu all lookas, aga keegi ei paista pahandavat, sest k6ike orgeniseeriv pereisa on pehmel kuumal rannaliival unenatukesega pihta saanud. Meie pilgud peatuvad bikiinidel ja nende all ja yles-alla hyppavatel rinnapaaridel, mis mooda rannaliiva jooksevad, seljatagust vaadet j2lgides liiguvad k6igi silmad kui yhes rytmis parem-vasak-parem-vasak.

Leiame platsid pallide m2ngimiseks. Carlos ytleb, et see on pohmaka parim relv. Algul ei usu, aga peale tunde kosun ja siis usun. V6i oli see kaks purki 6lut? V6i pigem prinkis tagumiku ja esisega kolumblanna, kes vastasplatsil palli taga ajab - higistab ja liivaga m22rdub ja selle ka kenasti oma kehalt maha raputab.

Tagasi vanalinna, mis asub rannast oma tundide pikkuse jalgsitee kaugusel, tuleb mul hirmus sitah2da peale. No kohe jube, et kohe tuleb pyksi. Hakkame Carlosega analyysima, mida me eelnevatel p2evadel s6ime ja mis seda p6hjustab. Ta naerab mu yle, et see pole toidust. Ma olevat maininud, et ka Kolumbias v6ib vabalt kraanivett juua ja probleeme ei ole. Ja siis seda ka teinud. Eile. Jah, oli kyll sedasi. Ja juba siis ta naeris, et t2nane peo6htu j22b mul kyll lyhikeseks. Aga ei, hakkas hoopis j2rgmise p2eva pealel6unal. Faktid on kyll veenvad, aga ma ei taha seda uskuda. Hoian sitta kinni ja l2hme kiirel sammul tankla suunas, mis asub l2hedal, aga mis tuleb veel l2hemale liiga aeglaselt. Peeretan. 6nneks ei juhtu midagi. Carlos ainult naerab k6rval. Muidugi tahaks talle virutada ja s6imata, aga pyksid t2is ei oleks v2ga mugav ilusatel v2rvilistel vanalinnat2navatel ringi k2ia. Muidugi ookean on vaid paarikymne meetri kaugusel ja pole varem seda stiili kasutanud - et ookeanivette. Kord s6jav2es lasin kolmandalt korruselt maja ette pisut vedelat, aga siis oli ookean veelgi kaugemal. Kilomeetreid. Ja kymneid isegi. L6puks on Esso. Oma arusaamistele ja veendumustele kindlaks j22des v6tan sita l6ppedes kraanist vett ja joon selle Carlose n2hes 2ra. Ja kuni t2naseni ei ole mul enam probleeme olnud. M.O.T.T.

Seened - pilvik, puravik, k2rbseseen, sinikas ja mustikas
..6htul on pidu bussis avatud baariga. Alguses ei ole baari, aga baar tuleb ja siis ei ole sellel enam l6ppu. La chiva - nii kutsutakse seda bussi, kus k2ega yle 22re inimesi peale kutsutakse ja WCsse aidatakse. WC asub peatuste l2hedal asuvates poodides v6i paleedes v6i kindlustes, mis piraatide kaitseks ehitatud.

Myyri peal on noormees laiskloomabeebiga syles. Kui v6tad looma ja teed pilti, siis maksad veidi tippi loomapidajale. Myyri peal on naisterahvas inimbeebiga syles. Last sylle v6tta ei saa, kyll aga saab tippi anda, et lapsekesele ehk syya muretsetaks. Kes on 6htukangelane?

Hetkel on kell 3:33 pealel6unal, Barranquilla
..mudavulkaan on 10 meetri k6rgune, kuid selle sees asuv muda ulatub sygavuseni yle 2000 meetri. Ujume. Muda sees mudased. Pea ees ei julge hypata, sest nad v2idavad, et v6idki nii j22da - pea ees sygavusse vaatama, sest ei tea ega n2e ymber keerata. Mis siis ikka. Muda sees p2ikese k2es. Enne tulekut s6ime kylas minuteid eemal kahekymne krooni eest supi, kalaprae terve suure grillitud kalaga ja j6ime magusa mahla. K6ige selle headust ja kvantiteeti arvestades parim ja odavaim eine kuni t2naseni. Peale muda mahapesu vulkaani22rses j2rves, alustame tagasi s6itu peobussis. Mis on siis yks-teist yletavad. Yks on kirjum kui teine ja teine on valjum kui esimene. Peaasi, et bussijuhil ventilaator pea kohal on. Ventilaatori abiga oleme tagasi kodus.

Mis juhtub kui profesionaalidega narkolaua taha istuda
.."Mis sa arvad micropointist?" - "Ma ei tea, ei ole nagu minu tyyp"
Tsiteerides iisraelli ja tuginedes n2htule, siis t6epoolest - "Narkotsi on Cartagenas lihtsam hankida kui takso peale saada", ja takso on siin linnas v2hemalt iga 3 auto. Kollane masin. M6ne paneb liikuma valge asi, mis dollarit l2bistab. V6i roheline lill, mis paberit pruunistab ja ninast v2ljub, v6i suust. Mulle aitab ja l2hen magama, et lasta yhel p2eval lihtsalt kulgeda ja siis liikuda p6hja. Veel rohkem p6hja. Nii p6hja kui L6una-Ameerikas minna annab.

teisipäev, oktoober 27, 2009

Volüüm kõvemaks ja kaas põhja

Reedel veereme
..kes ei oleks sitas ujunud? Kes ei oleks baaridesse sisse mittelastud? Kes ei oleks põletada saanud? Kes ei oleks tunnistanud parimat atmosfääri ja observeerimist - inimeste observeerimist (kaasa arvatud ka turistide - prohvikarjääri alustasin juba Horvaatias)? Kes ei oleks Austraalias käinud (olgu see kasvõi vaid mõneks kultuuriminutiks)? Ja kala söönud!

Olgu, alustan otsast peale. Täitsa põhjast - Lõuna-Ameerika põhjast. Peale ühte tundi ja viite minutit ja õhtusööki lennukis - lahkun õhuruumi kaudu. Üle veede ja saarte ja päevaks on reede. Meeldib see mulle või teistele kaasreisijatele või mitte, aga lennuaparaat puutub kokku maaga pimedas ja öötundidel. Aeg on sõber leida. Aeg on taksomeetrihinda jagada. Aeg on samm ja nüüd sammub ta Kolumbias. Esialgu lennujaamas ja Carlosega. Ja portugaallane teab ka hostelit - kus on hea ja odav ja kaugus kõigest olulisest väike - paaride kvartalite kaugusel.

Esimese õhtu teresaun
..salsabaar Havana ja läikiva larfiga härra ja väljatehtud õlud. Kuni õhtust saab öö ja ööst saab hommik ja laiutame oma kehadega mööda Cartagena tänavaid. Et pildistada. Et kuulata muusikat, mis siin kunagi ei vaiki. Et vaadata värve, fassaadidel, ja graffiteid tagahoovides. Et saada silmatehtud prostituudidelt. Et valmistuda pulmadeks. Et juua jääkülma lemonaadi. Et võtta vastu päikese ülikülluslik soojus (palavus>kuumus>kõrbus). Kohalolekutunnistus:

reede, oktoober 23, 2009

Peeeeeeeeeeeretavad ka eeslid

Hommikul kell 4 nii kui nii keegi kergelt ei käi
...mõtlen, et peaks ärkama kell 4 hommikul. Sel ajal läheb juba vaikselt valgeks, ja bussid pidavat oma marsruute alustama. Oma äratuskella sain Costa Ricas Mardi abiga l6ppude l6pu lõpuks, pärast poolt aastat, täis laetud. Ja nüüd usinalt seda kasutan ja äratust edasi lükkan. 10 minutit. Ja siis veel 10 ja veel ja 10 veel. Kuni kell on 5 varahommikul. Teen ennast voodist välja ja akna alla. Õues on kottpime. Ja ületee bussipeatuses on vähemalt 23 inimest oma järjekorda ootamas. Kontrollin kellaaega, kuigi ka pimedus väidab selle õige olevat. Ikkagi ei suuda mõista miks kell 5 nii pime on. Costa Ricas - pidime kell neli ja kolmkymmend seitse tipu otsas olema, et päikesetõusu näha ja just sel ajal kõik algas. Valgus hakkab võitma ja see teine taandub. Mis siis ikka - riidesse ja pesusse; enne pesusse ja siis riidesse - ning õue. Tundub, et kogu külarahvas sätib ennast kell 5 hommikul tööle ja nii ehk igal hommikul. Gringodele leiba teenima. Või olid need eurooplased? Igal juhul kahejalgsed.

Ma olen nüüd bussis ja teatanud oma sihtkoha ning seal mind ka maha pannakse. Käemärgiga õige suund kätte. Boquete, mis asub üle ja vahelt läbi mägede, on mu raja lõpuks. Kui mõne sammu pärast valgeks minema hakkab, tuleb mul ka meelde, miks see varem ei juhtunud. Üpris loogiline järeldus. Ja tuleb välja, et ka aju hakkab tööle sünkroonis päikesega. Hommikupäikesega. Vastu tulevad erkkollaste, -roheliste, -roosade, -punaste, -siniste kleitidega külanaised. Must ka, aga must vist erk ei saa olla. Valdaval enamusel pisike laps rätiga ümber kaela ja rinnal rippumas. Mingi pudulojus sabas lonkimas või kandam käe otsas. Või kõik koos. Hat-trick. Härrasmehed põrutavad mööda kõik koos autokastis varahommikusi ja uniseid hüüatusi kuulda lastes. Ja kastid on tõesti täis. Nähtavasti sellepärst käib naispere jalgsi. Ja võibolla on meestel ka kiire. Kiirem kui kellelgi teisel. Või on nad nõrgemad? Või just tugevamad ja sellepärast on nad põllul kasulikumad kui tee ääres lonkides?

Kelle viie tee
...peale soppa ja muda ja liga olen kohal. Haisen? Võimalik. Väsinud? Kah, pole välistatud. Hakkan arvama järgmist hostelit kui ühe silt juba pargiservas helendab. Sisse ei peagi astuma kui olen juba oma toas ja pesus. Küll jutukas omanik hiljem oma jutuvajadused rahuldada jõuab. Ja täna on reede. Pesen pesu ja panen puhta selga. Boquete on m2gede vahel ja m2gede vahel on ka gringod. Aga koht on ilus. Ja hosteliomanik on oma kokaiiniga 6htu saabudes veel jutukam. Ja valge jahupakk on koogilaual. Aga mulle aitab ka ilma selleta ja paari p2eva p2rast on tarvis vulkaani otsa t6usta ja sellep2rast magama. Oma tuppa. Hea, sest jahe on. Hea on, sest j2lle reisin.

T2na on ka hommik. V6i on see keskp2ev - kui 2rkan. Ja iisraellasega saab ymberlinnatuur alustatud. Olen veidi h2bis. Inimene sellelt Jumala poolt Kristuse synnitatud maalt teab minu ema poolt minu synnitanud maast rohkem kui mina ise. Eesti iseseisvus aastal 1991 BC. AC t2histab alalisvoolu?

Mitte, et t2na on see p2ev, millal ma ronida kavatsesin. T2na on p2ev p2rast seda. Ja hommikul alustan. Bussiga kruusateele ja sealt edasi omadel jalgadel. Neid on mul kaks. Yks hiina laps (hiljem sai temast s6dur) syndis ilma parema jalata ja kogu elu oli tal yks jalg, v2lja arvatud see teine - puujalg, mille ta hiljem vahetas metall ja amortidega oma vastu. V2ravavahti pargi sissep22sus valvet pidamas 6petan raha kysima siis kui ma alla tulen. Mine tea, ehk ei tulegi ja siis oleks praegu maksmine raharaiskamine. Ja raha mulle rasiata meeldib. Raha on paha. Ja raha ma ei taha. Aga seda on vaja. Niisiis - kuus tundi ja kuus tundi pidevat sadu. Matkamine kile all ja higistamine kile all. Kui kohale j6uan ja vihmakuue pealt v6tan, m6istan, et vihma k2es oleksin kuivemaks j22nud. Keha, peale vee, vajab ka 6hku, ja kui 6hku ei ole, tekitab ta vett, naha l2hedale. Niisiis, t2na tippu ei l2he, sajab, ja sajuga kaugele ei n2e, aga mina tahan n2ha kahte ookeani korraga. Kui mitte korraga, siis v2hemalt yhest kohast, aga 180 kraadise nurga alt - kumbki kummastki.

Pole p2ikest, pole ookeanegi
T2nane hommik ei ole 6htust (eilsest) targem. V6i kui alguses (kell 3 2ratusega) lubabki, siis kell 4 ja tipus ei luba. Sajab. Ja algab allaminek. Tudud tee tagasi. Bussipeatusesse. Ja dollaritaksoga hostelisse.

Vette hypped asustatud saarel
Elan n2dala saarel. Bocas del Toro. Kus lapsed m2ngivad palli lennuv2ljal ja kus vesi juua ei k6lba. Kus pood on Hiina oma ja hiinlane on kohalik, p2rismaalane. Kus 6htud (ka esmasp2eva) on fiestad ja p2evad on hamburger ja jalgpall. Kus villad on turistidel ja hytid on saarlastel. Kus elan oma elu hispaanlaste keskel ja yhesse v6ib armudagi. V6i on armutud ja hommikul lahkutud erinevates suundades ja igatsetud samu suundi. Yla- ja alahuulega suudlus paremale ja vasemale p6sele. Neli korda. Parem-vasak-parem-vasak-parem-vasak-parem-vasak. Ja kaatriga mandrile tagasi.

Aususeavaldus
Peale rohkem kui poolt aastat Kesk-Ameerika mandril on tekkinud v2simus ja tydimus tollest. Ja aeg on liikuda uutele maadele ja suurematele ja parematele ja kindlamatele ja ohtlikumatele ja odavamatele ja k6rgematele ja ilusamatele ja suurtemate-tagumikegale. Panamalinn, kus oma viimase Panama peatuse teen, on minu uue reisi l2htekohaks. Viis p2eva olen hosteli. Ei kylasta kanalit (kui bussiga saabusin, pimedas, vilksamisi n2gin seda). Ei kylasta tollivaba tsooni. Ei kylasta baari v6i selle naabrit. Pesen pesu, loen raamatut, joonistan kaarti ja ootan Kolumbiat - neljap2eval saabun

Kivid ja Lambad

Firmamärgid

..Vibulaskja oli paraolümpial kuna ta peas ei olnud kõik korras. Ja üks jalg oli ka lombakas. Kätega kõik korras, muidu ei saaks ta vibu lasta. Kolmanda lasu ajal sihtis ta kogemata otse taevasse. Tabas sondi kõrval askeldavat kosmonauti. Nagu mahalastud sadas ta puu otsast alla ja lajatas vastu pehmet murukamarat. Vibumehe lähedal. Kosmonaut oli nüüd haavatud. Õlg paigast ära. Jalad veel vedasid. Maruvihasena tormas profisportlase poole. Kosmonaut oli maabudes oma skafandri klaasist näomaski katki kukkunud. Siiski, lähemale jõudes, vanast harjumusest, tegi ta käega liigutuse ja tõstis klaasi metallraami kuklasse. Vaatas olümpialase silmadesse. Kahju hakkas sellest hälvikus. Arusaamatu pilguga talle otsa vaatamas. Kosmonaut ei osanud enam midagi mõelda. Ta oli peast põrutada saanud. Vibumees sai juba sünnitusel põrutada. Nendest said suured sõbrad.

Või olid need firmalised

-Tule päikese eest ära! Põhjendamatu egoistlik päikesekasutus ja teistele selle hüvede nautimise keelamine on kirjeldamatult karjuv inimõiguste rikkumine.

-Aga ma neelasin palli alla.

-Mis palli?

-No see, millega me mängisime.

-Me ei mänginud mingit palli.

-Noh, ennist kui siin rannas juba mõnedkümned minutid olime olnud, tuli mul pissihäda peale. Jooksin künkast üles ja majja WCsse..

-Mis sa majja läksid, saad vette ka lasta?

-Nojah, aga mul oli ka nina tatine ja tahtsin paberit, et nuusata. Sellepärast läksingi künkast üles ja majja WCsse..

-Saad ju vette nuusata!?

-Mulle ei meeldiks kui tatt ja konnud vees hulbivad.

-Vool viib need minema. Allavoolu.

-Nojah, aga kui allavoolu jõe ääres samuti keegi meie moodi päeva naudib ja ennast supleb... ei tahaks, et keegi konnuga pihta saab.

-Jajah, seda küll ei tahaks, jah, õigus. Noh, läksid majja ja siis?

-Novot, oli pissihäda ja nina ka tatine. Jooksin sellest väiksest künkast siin üles. Korra libisesin, sest jalad olid veest veel märjad. Lippasin maja poole. Aias oli nagu alati Kuma mind vastu võtmas. Liputas saba ja jooksis värava juurde. Tegin talle pai ja läksin väravast sisse. Võtmed olid mul kaasas. Hoian neid alati kummipaelaga randme ümber. Aga seda sa tead niigi. Tegin ukse lahti. WC poole minnes vaatasin kirjutuslaua kohal olevat kella. Sellel olid suur ja väike seier täpselt kohakuti. Ootasin ära kuni ka sekundiosuti nende peal peatus. Siis läksin WCsse. Istusin seal. WCs. Nuuskasin nina ära ja siis tuli mul mõte. Mis oleks kui tagasi randa minnes võtaksin palli ka kaasa. Saaksime mängida. Väike võistlusmoment oleks. Ja ehk tibake naljagi saaks. Novot, ja siis lõpetasin WCs. Hakkasin palli otsima. Otsisin alguses magamistoast. Voodi alt. Seal oli vana hokikepp, mille vars peaaegu, et murdunud. Leidsin veel need kummikindad, mida su isa ükspäev siin otsimas käis. Panin need nüüd esikusse kummuti peale. Rohkem seal suurt midagi ei olnud. Vaatasin köögist. Sahvrist otsisin. Seal olid ainult söögiasjad ja riiuli peal küüslauguvõi. Võtsin köögist saiaviilu ja läksin määrisin sellele võid peale. Kui saia söömise olin lõpetanud, mõtlesin, et pall sahvris küll olla ei saa. Läksin siis ja avasin aidaukse, et äkki on pall peidus seal. Otsisin lakapeal heinast, aida taga seamölli katsusin käega läbi, sauna ees- ja tagaruumist, isegi tööriistaruumi vaatasin. Siis mõtlesin, et miks peaks pall üldse aidas olema. Ei, aidas küll pall olla ei saa. Vaatasin kuuri. Seal olid sinu vanad kummikud ja eelmise taluomaniku nurka laotud tööriistad. Isegi käru leidsin kilepoogna alla pandult. Proovisin, kas käru veel kasutada saab. Võtsin kile pealt. Tõstsin selle teise nurka ja ajasin käru ratta peale. Ilusasti sõitis. Ei hakanud koormat peale laduma. Eks teeme seda õhtul või mõni teine päev. Novot, ja siis kuuris aknalaua peal oli pall. Leidsingi üles. See sama, millega Kumaga vahel koera mängime. Või noh, meie mängime, tema ongi. Oi, kui õnnelik ma olin kui pall käes. Lausa rõõmujalul kepslesin tagasi ranna poole. Tulin sellest künkast alla ja otse pehme liiva peale. Oi, ma olin ikka topeltrõõmus, et nüüd saab sinuga palli mängida. Novot, ja siis hakkasin palli sulle viskama. Aga kogemata neelasin selle alla.

-Ahhh, kahju. Tule nüüd päikese eest ära!

neljapäev, oktoober 22, 2009

Varesesalv

Põhiseadusse väike muutus ei tohiks suures plaanis suurt midagi muuta (aga on vajalik)
Alustame asjade märkimis- ja märkamisega. Siis hiljem on hea teada miks ja millal ja millega ja kuidas ja kui kaua ja kellega ja kõike nii edasi. Alustan kuupäevaga, siis valuutaga, siis asja või teenusega. Alustan heal ajal, et algus oleks ilus, eks näis, mis hiljem sellest välja tuleb, aga tegelikkus see on. Teen kuude kaupa, siis on hea arvestada. Ja alustan oma viimaste päevadega Panamast ja selle cityst. Tervitusi Sullegi siit ja juba järgmisel päeval lennukiga Kolumbiasse!

20.10.2009 - dollar on USA ametlik rahaühik. Asjade kokkulangemise sunnil, ja ka mugavuse tõttu, maksan ka Panamas nende samade dollaritega. Asi ise on sama, aga nimeks on Balboa. (Legendaarse ameerika poksija järgi, kes hiljem veetis aega Vietnamis, Afganistanis, Birmas ja kellel kõigi eelduste kohaselt on ka tütar. Viimase fakti vettpidavuses saame tõenäoliselt kinnitust juba 2012 aastal kui valmib tema järjekordne ülidokumentaalfilm Rambo V). PS. Märkus kehtib kuni järgmise riigini.
2*0.25 $ - buss Via Españalt Albrook Malli kinno ja tagasi (Panama City bussid on eriline vaatepilt ja asi, mida kogeda. Õhtu- ja ööpimeduses bussijuhi peakohal vilkuvad erinevad laternad; ülevõimendikõlaga takti löövad lärtsuvad kõlarid; liiga kiiresti mööda vuhisevad ehitised ja veel kiiremini mööda kihutavad teised bussid; signaalidekontsert; 50 km/h (mis nende busside jaoks ja linnas on ilmselgelt kiire kiirus) üksteise kõrval sõitvate bussijuhtide omavahelised dialoogid ja käelehvitused; müra; tohutu müra; juhiabi kisamine üle ülemäärase müra potentsiaalsete klientide pealemeelitamiseks; suits; ja ving; ja mööduvad getod)
4 $ - kino Inglourious Basterds (filmile mitu tärni sama arv tärnidest. Ja kui mainida kaubanduskeskuse suurust, siis kogu hoone, selle sees käies ja seda läbides, tundub suuremana kui minu kodulinn Pärnu. Bussipeatusest kinosaali usteni on oma tubli kilomeeter minna ja elektrivähestel aegadel (kui konditsioneerid ei tööta) tuleb kindlasti läbitavaks retkeks joogivesi endal kaasa võtta. Kuigi tee peale jääb mitmeid esimeste pioneeride poolt rajatud joogiasutusi, ja ka söögi, on enda vee olemasolu kindlasti odavam. Ja Panama vesi (ka kraani oma) on tuntud oma headuses. Oma õlu heas (vaieldav) kvaliteedis armastavad panamalased süüdistada samuti seda sama vett. Ja kui on plaanis kauemaks sihtpunkti ehk kinosaali jääda (näiteks vaadata mõnda paljudest näidatavatest Hollywoodi filmidest), tuleks alati soe riietus kaasa võtta).
1.25 $ - hot-dog El Rey nimelise toidupoe eest Via Españal (peale Nicaragua Granada tänavate hot-doge (mis ei olnud head, aga seni parimad), tuleb tunnistada uut #1 hot-dogi - suur, koos viineri ja hakkliha, ja salatiga, ja terav, väga teravamaitseline kui soovid ja seda lahkele müüanaisele ka teada annad).
8.50 $ - hostel Zulys Backbackers (odav, köögiga, TV, rõdu, vaatega parkimisplatsile ja pilvelõhkujatele, sakslasest lahke omanik, head ümbruskonna kaardid, ja mingi seikleja USAst, kes iga õhtu pidutseb ja ennast täis tõmbab, sest paari päeva pärast ta enam ei saa, kuna läheb hambaoperatsioonile (ja pärast seda Kolumbiasse)).
KOKKU 13.25 $

21.10 - kolmapäev on kallis päev (USA peoloom pole minu ülestõusmise ajaks veel voodisse saabunud.. a-hahh, siin ta on ja vajub asemele. Mina lähen teen endale kohvi)
8.50 $ - hostel Zulys Backbackers (sama nimi ja sama koht, maksan kohe hommikul ära, et hiljem arusaamatusi ei tekiks. Check-out on kell 11.00 ennelõunal).
1.68 $ - hommikusööd juust ja tomat (sai on olemas varajasemast).
160 $ - ooojaaaaa (160 balboad on vajalik lennupileti soetamiseks siit Cartagenasse, Kolumbia. Reede õhtuks kell 21:58).
2*0.25 - buss edasi ja tagasi samasse kinno, kus eile (erinevad bussid, aga tunne on sama).
2.25 $ - kinopilet District 9 (sama kino, teine saal, saal number 3 on suuruselt ja mahutavuselt väiksem kui eilne number 6).
1.25 $ - hot dog (mmmmmmm.. hakkab harjumuseks saama).
3.43 $ - hommikusöögiks sai, juust, tomat (eelmine sai sai otsa ja kuna hostelis on röster, siis on hea saia röstida ja juustu ja tomatit peale panna. Kohvi on tasuta olemas, ainult masinasse panna ja vesi ka).
KOKKU 177.11 $ (aga ilma piletita (lennu) oleks 17.11 $)

22.10 - neljapäev ja sai ja juust ja tomat ja palju vett ja kolm tassi kohvi
8.50 $ - sama hostel (ja valmistumine homseks lennuks - Kolumbia esialgne reisiplaan. Siin on ka üks, võimalik, et nunnuim puujalaga koer kogu Panamas).
KOKKU 8.50 $ (vaieldamatult kõige odavam päev seni, aga produktiivne)

23.10 - reede ehk lennupäev, kus lennatakse lennukiga Kolumbiasse. Laupäev tõotab olla uue valuutakursiga (kui maandumine õnnestub ja õhkutõus ka)
1.90 $ - rosolje ja kaks empanadas de pollo (kanaempanadad ehk kanalihapirukad) (lõunasöök või nii, lihtsalt, et nälg hakkas peale tulema. Üritasin küll dollarivaba päeva teha, aga kõht nõudis oma).
0.25*2 buss lennujaama
0.80 sokolaad
10 sisenemine
5000 takso
15000 hostal
5400 6lu hostelis
4000 neli varrast liha ja kartul

24.10
3*1000 mahl
1200 arepa
2000 3 kaarti
4500 suits ja limonaad
5000 myts
400 limonaad
500 telefonik6ne
15000 hostel
25000 chiva
10000 baar

25.10
10000 rand
15000 hostyaol


26.10

1200*2 buss bussijaama

2200 suits

6000 buss vulkaani

4000 l6unasook

2000 motikatakso

5000 sissep22s

2000 tip

4000 buss

4000 buss

5000 muu


27.10

15000 hostel

4000 sook

4000 sook

4000 6lu ja suits

2200 j22tee


28.10

19000 buss barranqullasse

1500 mango

9000 takso

600 telefonik6ne
1500 internet
10100 sai juust vorst sibul

29.10
1000 limonaad
internet