Pahuksis pereemad tagurpidi tagajalgadel ja mina küsin milleks

Ühel hommikul tõusen üles ja avastan, et elu ei olegi nii hirmus. Hirm algava päeva ees hakkab alles 5 minuti pärast oraalsel teel WC-potti täites
..ostsin ühe raamatu täna. See on hea. Mulle meeldib seda päevakese lugeda ja samal ajal naerda koera, kes siin hotelliomanikel seltsiks on. Kui talle lähenen, paneb ta oma saba liikuma isegi siis, kui on oma sügavaimates unenägudes. Vahel ma tunnen talle kaasa. Kaugeim jooks, mis talle võimaldatakse on 10 meetrit meie hoovis. Ja vaatamata sellele, et tänavale viiv uks on avatud terve päeva, ei taha ma, et ta sinna jookseks. Tõenäoliselt väljas, seal sureks ta nälga või saaks mõnelt mööduvalt autolt löögi. Ma ei tahaks olla see inimene, kes leiab meie väikese Cosita surnult lamades mingil tänaval kuskil Guatemalas. Sest ühessegi naaberriiki ta ei jõuaks. Paitan ja mängin temaga. Süüa ei anna kunagi. Ei taha, et ta liiga ära harjuks ja omaks võtaks. Ja ma tean, et ühel päeval pärast minu eelviimast päeva siin, pean ma lahkuma. Kuigi mulle Antigua meeldib, ei ole see koht, kus sooviksin surra. Liiga palju turiste. Ma ei tahaks, et inimesed leiavad mind minu kõige abitumas olukorras. Ja see on üsna abitu. Mitte midagi, mida saaksid teha. Ei saa liigutada ega midagi öelda. Oled lihtsalt surnud. Ja surnud inimesed on kõige abitumad ültse, kelle otsa võimalik astuda. Lihtsalt lamavad. Ja kahvatuvad. Ja turistid teeksid sellest liiga suure kära. Kutsuvad politsei ja/või kiirabi. Need tulevad oma valjude sireenide saatel, et rikkuda surnud mehe vaikne hetk. Mitte midagi, millest hooliksin sellel hetkel. Sest lamaksin surnult ja nagu liigutamisegagi, ei kuuleks ma midagi. Olen surnud. Lihtsalt, et mulle ei meeldiks kui keegi tuleks ja segaks. Tead isegi! Mina ei tea. Lihtsalt mõte, mis mul hetkel on.

Ja see hetk mulle meeldib. Päiksega. Cosita jälle haugub uustulnukate peale. Ja nad tulevad hordides, sest hektel on käimas püha nädal. Kas ma peaksin kasutama suurtähti selle kirjutamiseks, ma tõesti ei ole kindel. Arvan, et peaksin. See on Püha Nädal lõppude lõpuks. Aga inimesed on näinud veel pühamaid aegu. Näiteks kui nad Kristuse päriselt risti lõid. Pole kindel, et paljud neist teadsid seda. Ja et see ka tegelikult juhtus. Ja kui mitte. Siis ma ei peaks kirjutama suurtähtedega.

Ma hakkan harjuma paljajalu käimisega. Või kui ma panen ketsid jalga, siis suurt vahet sellel ei ole. Selle järgi kuidas mu ketsid välja näevad, ei teaks keegi öelda, kus kõikjal nad käinud on. Mina tean. Sellepärast seni neid hoiangi. Oma voodi kõrval. Vahel on nad voodi all. Aga see mulle väga ei meeldi. Putukad võivad siis vabalt sisse pugeda. Kui ma ei näe oma tenniseid. Putukad millegipärast armastavad rohkem voodi alust kohta. Tõenäoliselt sellepärast, et kogu tolm koguneb sinna. Loomulikult.

Ja kui sa ei kanna jalanõusid pead olema väga ettevaatlik. Nii palju kui mina tean, siis Guatemalas vähemalt. Neil siin on klaasikillud vabaduses. Keegi, kes läheb poodi töötab kogu tee oma ostunimekirja kallal. Mina mitte. Ma muretsen kõigepealt klaasi pärast ja asjadest mõtlen poes (seal ringi käies). Turul on see teistmoodi. Siis pean seisma ühe koha peal, et mõelda järgmisele asjale. Mitte sellepärast, et vältides kilde ei oleks ma suuteline millelegi muule mõtlema. Lihtsalt mulle meeldib mõelda siis klaasile. Naerda järgmise killu üle, mis ootas, et teha haiget järgmisele paljale mööduvale jalale. Aga ma olin tähelepanelik piisavalt. Järgmise korrani.

Guatemalas jalakäia ei oma mingeid õigusi masinate ees, mida juhivad ise jalakäiad samuti, aga ainult et teises olukorras. Ületades tänavat leiad ennast peaaegu alati jooksmas. Ja siis see juhtub. Proovides vältida järgmist minu poole sööstvat autot, see ründab. Ja ründab valusalt. Lõige minu suures varbas ja kuna suur varvas on suur osa minu jalast ja jalg omakorda osa minu kehast. Ma tunnen valu. Ja ma kuulen kuidas kõik teised klaasikillud minu üle naeravad.