Hip-hop, mass destruction and beauty

Martsipani tee kaupluseletilt paksu vananaise lapselapseni
..jajah, panen jalatsid jalga ja istun tooli peale. Laua äärde. Koos teiste samasugustega. Tuli taevas on juba kustunud. Loobime kaarte ja siis nopime neid. Elu on jälle ilus ja veel ilusam on tema silmadesse vaadata. Või alla poole. Ja siis naeratada. Leida tema silmad naeratamas. Millal Sa edasi liigud? Nagu alati on see paari või kolme päeva pärast. Tuimalt järgnevad veel ootamatud küsimused. Kaootiliselt lendavad mõtted ühelt mõttetuselt teisele. Tegelikult tahame ju neid silmi veidi lähemalt vaadata. Võimalik, et isegi puudutada. Käe, suu, jala, keele, sõrme või millega iganes.

Kui mäng on läbi, on meil käed ja jalad tööd täis. Pudelid liiguvad ja laimid poolduvad. Pudelid tühjenevad ja klaasid täituvad. Kuni laual on üks tühi pudel ja see käib ringi. Mulle meeldivad tüdrukud kes reisivad ja ka seksivad - tsitaat. Ahah, pane siis The Knife peale. Sellele järgneb Portishead. Kuni pudel peatub minul. Mul pole teile midagi öelda. Hei, Estonia, kindlasti on. Ma parem joon solgivett. Võtan klaasi. Plastmassist. Ma lähen kanalistatsiooniaugu juurde. Tõstan sellelt kergesti ärakäiva kaane pealt. Isegi liiga kergesti. Võimalik, et keegi on seda varemgi teinud. Et olemegi selleks mõeldud. Kaan on altpoolt rõvedalt ligane. Esimene luks teeb alguse. Võtan klaasi täis ja neelan. Veidi aja pärast pean uuesti neelama. Siis juba segamini oksega. Ei seisa see saast sees. Proovin veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel. Rohkem vist täidan kanalisatsiooni kui seda tühjendan. Plastmass sulab. Või on see mu sülg. Varrukad ei ole enam valged. Pea ei ole enam selge. Aitab, aitab, Estonia! Segane oled! See saast ei seisa ju sees! Sellepärast seda sitaks nimetataksegi. Sellepärast me seda eritame. See pole mõeldud sees püsimiseks. See on see ja see pole see, fuck, võtan lonksu šampooni ja neelan. 100 ml. Kastan ennast veega ja mäng jätkub. Nüüd on ka minul midagi öelda. Kõige puhtam suu.

Preeriast kostuvad preeriatuulehääled
..paneme kõik oma parimad riided selga ja lähme oma viimast õhtut Antigua tänavatel tähistama. Esimene peatus Kafka. Plaan - külm arve. Ja kui esimesed Cuba Libred ilma rummita serveeritakse. Pole kahtlust. Tõstame kisa. USA! Varasta oma kodus, aga siin jäta meid rahule. Ühendriikidest baariomanikul on hari punane. Ei jää muud üle kui colale rummi lisada, et meie tahtmine täita. Nüüd ma mõistan miks ladies nightsi puhul CL ainult 1 quetzal maksab. Aga nimi on küll sellel joogil sel puhul vale. Vale.

-Kafkat tead?
-Jajaa, ta oli üks mu lemmikutest. Enne kui laksu alla jäi.
-Ka tema diiler oli faktootum.
-Loomulikult. Eks me kõik oleme.
-Segamini kõige selle kondoomi- ja šokolaadipudruga.
-Ma helistasin talle eile. Vastas, et tal ei ole minuga hetkel aega rääkida. Viie minuti pärast helistas tagasi. Tal ei olnud ikka aega, et minuga rääkida. Ütles, et hoiab mind kursis. Ma ütlesin, et mul ei ole talle midagi öelda. Pärast seda helistas ta mulle iga viie minuti pärast uuesti, et küsida uudiste kohta. Mul ei ole ikka talle midagi öelda. Tal on nüüd numbrinäit maha võetud kui helistab. Läksin siis tema ukse taha ja viisin ajalehe. Ütlesin, et hoolimata numbrinäidukeelust, tean ma kui tema helistab. Ta ei öeldnud midagi. Ainult vältis mind nagu poleks tal aega minuga tegeleda. Vaatas telekat või midagi sellist. Või küttis ahju. Iga juhul masendav. Õhtul jõime ennast täis ja karjusime üksteise nimesid, et inimestele meelde jääks. Igal juhul masendav.

Meie dialoogi peale tuleb keegi tüdruk kuurordist. Cancunist täpsemalt. Jube. Ta nõustub. Ta tuleb ka samast hotellist, kust meie. Vahetame rahulolevaid pilke. Küsime, kas ta tahab kokteili. Meil on täna siin avatud baar. Me oleme antibakteriaalsed ka pealekauba. Selle peale kostab tema, et nii pikka aeru, mis seinal ripub, pole tema eales varem näinud. Ja Sa tuled Cancunist? Varem või hiljem lõpetame me kõik Cancunis. Jah, lennud on seal tõesti odavad. Keegi rääkis, et nad hakkavad laseritega junglis moskiitosid tapma. Lähme tantisme!

Miks Sul varbad nii punased on? Ja küüned kõik puruks. Värv maas. Nagu avarii või midagi sellist. Selle peale tunnen oma genitaalides suurt valu ja kuulen sõimu. Jään abitult käpuli munakiviteele. Nägu nagu punane ja valu veel tulisem. Oi, ma ei suuda enam millestki muust mõelda. Näen ainult tema jalgu eemaldumas. Vaikselt vajub pilt viltu. Kuni vaate vertikaaliks saab pikk munakivitänav. Ma ei taha teada, kes mind äratab. Raputab. Ma ei taha minna koos mundris meestega. Ma ei julge silmi avada. Oi, kuidas ma vabandan, et mulle tungiti kallale ja ma ei ole nii purjus, et keset tänavat magama jäin. Svenska flikka. Minu päästja. Põhimõtteliselt ma ju ei valeta. Ja tundub, et ta ei hooli olnust palju. Ma muretsen, et kuidas ta ikka nii üksi. Ja pimedad tänavad. Aga tema ei hooli. Ma ütlen, et tegelikult mul ikka valutab veel ja me võiks veidi aeglasemalt käia. Ta naerab silmad täis naeru. Ma naeran siis ka. Vaatamata valule. Aga valu on ka juba peaaegu, et läinud.