Mis suudavad sada vesinik- ja aatompommi ühe mutandi vastu

Hiljaks jäänud jääkaru lootusetus
..mõne päeva ja veel mõne öö pärast on püha nädal lõppenud. Õhtupimeduses ja veel viimast korda ka varahommikul kostuvad kõrvaltänavatelt raketipaugud. Lamame kõik koos veel viimast õhtut Posada Ruizi betooni valatud terassil. Aussie mängib kitarri, prantslane puhub trompetit, unistuste tüdruk Rootsist oma parmupilliga (rootslasega ei tulnud midagi välja, oleksin ma proovinud, oleks õnnestumine kindlamast kindel olnud, vahel on kohe selline tunne, ja sa tead, et asi töötaks, aga millegipärast ei teinud ma sellest välja, kohati küll, aga mitte piisavalt, igal juhul on mul veel kaks päeva aega ümbermõtlemiseks, aga selleks pean ma enne ümber mõtlema oma mõtte kindlasti mitte ümber mõelda, otsustatud). "Salud!" Orienteerun voodisse.

Hiljem olen sunnitud küll üles tõusma. Maja seinad värisevad. Käib vali tagumine. Kõrvaltoast vastu seina. Lagi või seinad pähe ei kuku ja keegi hädakisa ka ei tõsta. Maavärin see ei ole. Ainus kisa ja lärm on naabertoa "oh"-id ja "ah"-id. Kuigi Mehhikos ja Guatemalas reisides oled seksiga kõrvaltoas harjunud (vähemalt seda orgiat kuulma, mitte selle ajal magama jääma), sest low-budget hotellide seinad ei ole alati 100% materjalist tehtud. Üsna sageli leidub seal kuni 50% ulatuses materjalitust. Kohati päris suuri punkte kontsentreeritud auklikkusega. Ja reeglina on nendes riikides palav. Moskiitovõrk akna ees heli ei peata. Miks ei ole ma endale seni kõrvatroppe muretsenud? Praegu neid kuskilt ei saa. Või äkki oleks mõned toad edasi ilu Rootsist siiski hea mõte? Vähemalt siis on näha, kes teeb ja kuidas heli tehakse.

Lapsepõlv, aga hoopis hiljem
..hüppan ühelt jalalt teisele. Kell on 2 pealelõunal. Ootan kedagi tüdrukut Hollandist. Siin kokkulepitud kohas pole ainsatki varju, kus jalgu puhata. Ja jalad põletavad. Ei oleks pidanud nii vara tulema. Mu jalatallad on kuumarabanduse äärel. Nüüd veel päkad ka. Siis tuleb mulle ida-eurooplasele idee, et parem põlend perse kui kõrbenud jalad. Sel juhul oled vähemalt võimeline liikuma. Kuigi kolme-nelja nädalaga Antiguas olen viimase suht peaaegu unustanud. Sealt ta tuleb.

Esmaspäeva varahommikul panen selga oma parimad riided. Trussikuid enam ei ole. Pööran vanad lihtsalt tagurpidi. Tahan ju ikkagi head muljet jätta. Sokid enam ei paindu. Otsustan need välja jätta. Ketsid. Te veel vaevalt seisate koos. Mis seal ikka. Hetkel midagi paremat ei ole. Kõige vähem haisev särk ja teele.

Täna mängin kooliõpetajat. Olen imperealismi tugisammas õgarditest kapitalistide toiteahela alguses. Õpetan kohalikele lastele inglise keelt. Pooled klassist teevad minimaalse kui sedagi, et minu ja mu ameeriklasest kaaslase (õigem muidugi oleks öelda, et mina olen tema kaaslane, mhkmm, abiline) õpetussõnu kuulda. Lapsed on targad. Nii on alati öeldud. Paistab paika pidavat. Nad nagu ei tahaks midagi teada. Hea kui see oleks ainult inglise keelega nii. Paneb kahtlema. Aga kui see on nii, siis on neil õigus. Miks peab laps imema seda roiskunud ja räpast keelt mis oma üleülbusega meie kurke põletab. Arvate, et sellest ei saa pääseda. Vaata seda Guatemala jõmpsikat. Mis saab temast hiljem? Ütleme nii aastate pärast. Njah, varas, peksab oma vanemaid, peksab peksaid, kes peksavad omakorda oma vanemaid, varastab vanemate tagant, keda ta hiljem peksab kui enam midagi varastada ei ole, lsd ja coca ja hašš. Njah, kui nad oma kolmetunnisest koolipäevast kõik tunnid oleksid matemaatika, biloogia, keemia, emakeele- ja kultuuri, geograafia, ajaloo jne. peale kulutanud, võiks asi olla teisiti. Paraku teeb heategevus omad vead ja surub oma heatahtlikkust ja millegi tegemise vajadust peale. Mõeldes, et inglise keel on peamine, mida laps vajab. Taustaks viime haiged haiglasse ja peseme vigased puhtaks, kodututele mängime nädalas korra jõuluvana, kammime nende habemed siledaks, puistame sinna suppi ja muid toitaineid, et järgmine nädal oleks raskemini kammitav ja me saame ennast jälle heategijatena tunda. Raske töö. Ennastohverdav. Ja ohvreidki jagub. Ja kui ei jagu, otsime juurde. Alati on inimestel millestki puudus. Ja kui neil seda tegelikult vaja ei olegi... Aga mida nemad sellest teavad.

Kana oli, aga temal keerasime kaela kahekorra ja sõime toorelt
..pole enam ehk nädalaid väljas söömas käinud. Nüüd kui prantslane ja teised inimesed lahkunud võiks korra seda luksust jälle proovida. Söömine nagu ikka. Kasutad nuga ja kahvlit, vahel ka lusikat, et toit taldrikult suuõõnde töötada. Teeme ära.

Hommikul istun juba teistkordselt ja kümnendat minutit peldikus. Transponeerin oma vedelad jäägid lehtrisse, mis aitab selle sita meie silme alt minema pühkida. Kui sitt ei meeldi, siis silme alt minema. Tuumajaam situb tõeliselt koledat sitta. Minu sitt pooldub (hetkel pole siin isegi millelgi poolduda, aga muidu, tavaliselt) piisavalt kiiresti, et veepuhastusjaamadele suuremaid raskusi mitte valmistada. See sitt, aga ei pooldugi, või kui räägime nagu päikesetargad, siis võibolla. Aga isegi siis ei näeks me selle sita pooldumist. Ja sellel samusel sital pooldumist jagub. Jumal näeb. Sellepärast ohverdamegi talle Coca-Cola ja hamburgerijäänused, uue vähekasutatud kilekoti, pool liitrit vett välja imetud tühja plastikpudeli, purjuspeaga puruks sõidetud uusima seeria Mazda (valu- ja varuveljed anname pealekauba), oma üllatusmomendi täitnud üllatusmunakollase, ja kui sellest vähe käime ära kuul või marsil ja oma jalajälje sisse jätame sitajunni või midagi kollast.

Kell 7.00 A.M. hommikul, 2009 A.D. kevadel, Maya kalendri lõpus
..nokitsen siis oma taskute kallal. Lihtsalt istumine kipub igavaks minema. Peldikuuksele on kuldmarkeriga lilleõis joonistatud. Kaheksa kroonlehega. Ja õie keskel on süda. Romantiline. Eriti siin peldikus istudes. Autor on keegi romantik Belgiast. Joax - BEL. Ma isegi ei kujuta ette kas ta on mees või naine. Igal juhul mental. Kes läheb peldikusse kuldse markeriga ja samal ajal sitta tehes joonistab uksele südamega lillekese. Leian taskust pastaka. Ei tea kas juhuslikult või etteplaanitult. See ei ole mu esimene kord siin istuda. Ma ei mäleta millal pastaka tasku pistsin. Joonistan õiele varre. Vars kasvab välja mullast mille joonistan sitase näpuotsaga.

Internetiimed ja tegelikkus
..peale pastaka on mul taskus ka reklaambrozüür. Kuna selle juba kunagi võtnud olin. Mis seal ikka. Vaatame läbi. Loeme. Saame targemaks. Võibolla. Arvatavasti mitte. Mingi looduskaunis kohas mägede keskel asuv farm. Mõned toad elamiseks külalistele. Hinda ei ole. Omanikeks üks kanada paar. Tuvikesed. Pildil paistavad õnnelikena. Täitsa võimalik. Elavad ju ikkagi ilusas ja rahulikus kohas. Ei pea väga suhtlema kui tahtmist ei ole. Ei pea peldikus istudes peeru kinni hoidma kui ilus tüdruk kõrvalpeldikusse istub (ja peeretab). Ei pea oleme sotsiaalne. Võib olla hetkekski asotsiaalne. Võib paitada koera ja temaga sotsialiseeruda. Öelda talle kui väga see tüdruk tegelikult meeldis ja kui väga sa kartsid tema lähedust. Kiita tema pehmet karva. Öelda talle, et sina olid tegelikult see, kes pisikese poisi nina kiviga puruks viskas kui ta prahi mahaloopimist ei lõpetanud. Öelda, et kõige metsikum koht, kus seda teinud oled ja kus tulnud on 45 sekundit ookeanivee all. Öelda talle, et tegelikult jätan ma ta ükskord maha ja ei ole enam siin teda paitamas ja temaga rääkimas. Öelda, et ma sellest ei hooli. Ja et tema ka ei peaks. Ja ta ei hooligi. Peaasi, et ma hetkel edasi paitaksin. Ja kui enam ei paita, siis pole ka sellest hullu.

Peatun ühel uudisel internetis. Mingi vanaproua Inglismaalt kavatseb Londoni olümpiamängudeks Beijingist Londonisse ratsutada. Juba alustas. Beijingist. Peale suveolümpiat. Loen tema blogi. See vana briti lehm. Tal on kogu meeskond. Mitte midagi ei saa temaga juhtuda. Isegi Antigua tänavad on ohtlikumad. Ja siis ta hoopleb seal oma uute sponorite, autode, varustuse jne. jne. asjadega. Leian lingi, mis räägib reisi eesmärgist. Ma ei vajuta sellel. Tegin oma heategevuse. Ühe päeva koolis. Ja ei tunne ennast sellepärast hästi.

Nüüd või mitte kunagi!
..see inglise kõdunev prõua. Ei saa sellest üle. Mis raha ja ressursside raiskamine. Puhas kommersialiseerumine ja enese upitamine, mis pilvisel saarel ajud pissiks muudab. Mina teen head. Mina näitan teel olevatele vaestele-vaestele lastele kui sitas olukorras nad on. Oma kaamerate. Puhaste riiete, kammitud juuste ja meigiga. Ühe korra perse pühkimiseks kasutan rohkem paberit kui pisike hiinlane seda aastas näeb (paberit, mitte perset, kõik jooksevad seal palja kanni väel).

Skype ja mu kasutajanimi ja parool. Hommikul WCs lehitsetud brozüür. Keni telefoninumber. +502.. . Hola, Ken! Ma sain aru, et teil on seal farmis ka hobused. Jah. Päris enda omad või teete kellegagi koostööd. Päris enda. Mul oleks soov veidi aega hobustega töötada, et neid tundma õppida. Siin oleks see põhimõtteliselt võimalik. Super. Kui kaua ja mis plaanid, reisid üksi. Jah, olen üksi ja tahan hobusega Argentiinasse reisida. Huvitav, olen pühapäeval Antiguas, siis korjan su sealt peale. Kokkulepitud. Kohtumiseni.