Kaua oodatud, kallikene

Peale aastat tagasi Eestis ja peale kuud edasi reisima

..peatub mu auto ja astun kahe jalaga sellest välja. Hotell, mille ees uhkelt Eesti lipp lehvib, nimetab ennast Adelanteks. Mis siis ikka, astun edasi, kui juba nii öeldud. Kohe parklasissekäigu ees askeldab mees, kes väga pikema ingliskeelse jututa osutub eesti meheks - Mart. Ja jälle on mul eesti keel suus. Kokku pesitseb siin Costa Rica rannakülas ligemale kümme eestlast. Ja nädalate möödudes tuleb neid veel juurdegi ja mõni läheb ka ära. Minu esialgne plaan näeb ette peatuda mõned päevad, aga kõik see aeg reisimine ja mittemidagi tegemine vajab vaheldust. Jään siia tööle, Martile abiks, juba mitmeks nädalaks. Seniks kuni töö otsa saab ja veel kauemakski.

Õhtuid sisustame siin pokkeri mängimise, rummi joomise, õlu joomise ja filmivaatamisega. Pidude ajal tantsimise ja rummi joomise ja õlu joomisega. Ja päeval käib töö. Ja õlujoomine. Käib ka surfimine, aga kuna mina sellest spordist mitte mingilgi määral huvitatud ei ole jääb see teiste teha. Rannal. Ja lainetes.

Eesti nagu Eesti ikka. Ja eestlased nagu eestlased ikka. Ja kui kolmanda nädala lõpuks töö otsa saab, olen valmis minema. Enne tarvis veel sularahaseisu parandada. Lähedal asuvas külakeses pangaautomaadinuppe vajutades ja sobilikku summat valides tabab mind ootamatu ja küllalt ka halb üllatus. Tuleb meelde kolleegide rahaväljavõtt Hiinas, kus masin kaardid pikema jututa omandas. Ja nii siin ka mul. Ja see mu viimane. Mis ma tunnen? Perse võib kõik käia. Tahtsin minna juba. Ära. Edasi. Kuhuiganes. Pea, et kuu aega siin on juba küll. Ja nagu kunagi varem märgitud, siis küll teeb küllale liiga ikka küll.

Kui liiter rummi maksaks 30 krooni
...jään siia ja nüüd tuleb mul selle eest ka maksta. Varem oli majutus ja toit töö eest, aga muidusööjatele ei andestata ja mul tuleb tunnistada, et Costa Rica on isegi Eestis kallis. Mõne päeva, et vaheldust saada ja odavamalt elada, käime külas Davidil, Panamas. David on linn. Läheme neljakesi ja elame luksushotellis, mis küsib meilt igalt ühelt 10 dollarit päev. Ja Davidi põhjal Panamast arvamust avaldada ei tohiks. Mulle ei meeldi siin väga, aga ajab asja ära. Ja samas on tegemist ka vaid ühe tavalise suuremat sorti linnaga ja too asub veel piiri lähedal. Ei saagi midagi erilist olla. Ja nii me oleme päevade pärast ka tagasi. Ja ma ootan päev ja päeva järel oma kaarti, ja kuhu kurat see mind viia saaks. Ja mägedesse ja Kariibimerele ja kanalile ja džunglisse ja Kolumbiasse.

Mingi õnneliku juhuse läbi olen endale piirilt kaasa toonud märjukese. Või kaks ja pool. Ja juhuse tahtel ma neid ka vaiksetel õhtutundidel vaarisade kombel tühjendan. Suurema ohutunnetuse puhul ka hommikutundidel. Ja päevapäikese all. Kuni sellel hommikul saabub minu lahkumispilet. Kahjuks pilet küll järgmiseks päevaks, aga siin ta on. Ja siin, päeva pärast, ei ole enam mind. Kõik on võitjad ja auhinnafond on täna 30 krooni - pudel rummi.

Teel kuhugi ja teel kuskilt
...8:30 ja bussipeatus. 9:00 ja buss peatub. Mul ei ole paremat tuju kui täna. Ja lasen silmadel vaadata mööda tuttavaid vaateid aknataha. Taskus on veel viimaseks kulutamiseks Costa Rica mündid. Ostan kaks jääkülma mahla pisikestes kilekottides. Rohkem ei julge. Tarvis veel Ciudad Neilyst buss piirile võtta ja minu 600 coloonist peab jaguma. Pakun istet uhiuue inimesega süles minu poole liikuvele ja kohta otsivale emale. Imik toidetakse rinnast. Ja ilusast. Pean vaatama kuna ka värske ema on mitmete ilude võrra ilusam kui teised kaasreisijad. Täpne ajastus ja saan otse piirile. Piiriületus võtab aega mitte rohkem kui 10 minutit. Kõik kokku. Polegi ammu nii kerge vaeva ja rabelemiseta saanud. Ja Panama...

Õhtuks saabun läbi mägise õhu ja tuulte Cerro Puntosse. Leian öömaja külaapteegist, kus vaba tuba pakkuda. Sean ennast sisse ja peale väikest õhtusööki ning toiduvarude täiendamist hiinapoest olen voodis. Ja teki all. Ja siin on tekki tarvis. Olin juba unustanud selle magamisel kasutatava ja sooja andva eseme. Ja ma magan. Ja mul ei ole palav. Üle kuu aja tundisn enne voodisse minekut varvastes külma. Õnneks ninakarvad veel valutama pole hakanud.

Homme (kuigi eile oli homme täna, aga hommikul sadas liialt palju vihma) jalutan üle vulkaaniserva kõrvalkülla, et siis veidi aega ka teiste rändajatega aega veeta.

PS. Täna on aastapäev minul, Markol, Karinil ja Liinal. Tervitusi Austraaliasse ja Mehhikosse (või on see juba Belize või Guatemala)!