Päris Eestisse tagasi

Kui valgusfooris põleb punane tuli, siis edasiseks on kaks võimalust:

1. Punane kustub ja põlema hakkab roheline


2. Vahetult punasele järgneb kollane, mis jääbki vilkuma

ehk Flashbäkid

1. Leonis kohtun pika, kõhna ja mustapealise muidusööjaga. Ja muidusööjatel on aeg-ajalt igav. Siis tuleb neid lõbustada. (Mul on pidevalt igav). Mõtlen talle välja siis mängu. Ja et tema tuju saaks ka igavust peletades tõstetud, määravad reeglid võitja. Ausal teel. Mängu nime tuletan mängu sisust - Language Battle. Ja seda mängu mängitakse igas keeles. See kord mängime inglise keeles, sest oponent peab võitma. Ja tema päritolu peaks selliste reeglite juures ka võidu tagama. 2:1. Pole paha kaotus. Vähemalt ühe punktigi sain. Võidusõnaks sai täna frominationacional. Peale seda läheme mängime mängu, mille tema kunagi välja mõtles. Ja ta on sellega tegelenud vähemalt 40 päeva oma elust. Tegevuse nimi on Proovi-kas-õnnestub-röövituks-saadA. Sporditarbed, mis harrastuseks vajalikud, on lihtsad. Midagi ostma ei pea - võimalikult haledad ja kantud riided, veidi peenraha tasku ja täiesti ära tuleb unustada kaart või linnaplaan. Võistlusdress seljas 4 dollarit taskus asume teele. Võistlejad ütlevad korda-mööda tänavanurkadele jõudes kuhu poole pöörata. Üle 2 korra järjest ühele poole ei või. Ahjaaa, selle reegli mõtlesime lisaks, see oli peale 3 korda ühte ja sama ringi tehes ja mitte kuhulegi jõudes. Õige mäng alles algab pimeduse saabudes. Nii palju siis veel, et võitjat täna ei selgu. Täna ei ole õnne. Mänguõnne. Või peab veel treenima. Treenima rohkem raha taskus kandmist. Otsustame tagasi pöörata. Tuttavatele tänavanurkadele jõudes ostame kogu oma raha eest hamburgere ja hot-doge. Tema võtab ühe õlu ka. Ma ka.


2. Ema ja isa sõidavad Sitsiiliasse maffiakarusid vaatama ja toitma. Mõmmid kõhnenevad, sest seadusi on liiga palju. Ja mitte ainult sellepärast vaid et neid kontrollitakse ka. Ja kui vanemad reisima lähevad, siis on neil üks mure. Nässu tuleb kuhulegi ära peita. Eks ma siis võtan ta Tallinnasse kaasa. Saan ju lõunapauside ajal kodus käia ja ta rihma otsas aknast alla õue jalutama lasta. Või oli see Veiko. Aga Veikot täna ei ole ja minul tuleb see kohustus üle võtta. Koos rihma ja koeraga ja koerekausi ja -toiduga. Istun koeraga toas ja mõtlen mis temaga peale hakata. Täna tuleb korteris pidu, aga Nässu oleks jalus või ta enda pärast - keegi võib talle peale astuda; diivanilt hüpata; trepi pealt alla ja otsa joosta. Ma tean, et see ei ole kena, aga panen ta külmkappi peo ajaks eest ära. Ja joogivee panen kaasa. Siis ei ole janu või kui on, saab seda kustutada. Ja tuld kustutatakse veega. Aga külmkapis on harva tuli lahti. Niisiis, seal ta istub ja ootab peo lõppu. Kahjuks kõige halvemat ootamata venib pidu. Kahepäevaseks ja hiljem veel kolmeseks. Kolmanda päeva lõpus kirjutab Marsell kriidiga külmkapiuksele 20000000009, paneb kollase kriidi lauale ja teatab pidulikult kõigile, et pidu on läbi. Ja arusaajad inimesed lahkuvad. Kuigi ka mina saan aru, jään paigale. Minu kodu. Ja koer on külmkapis. See pisiasi tuleb ka meelde. Vanemad on veel saarel, aga tulevad juba homme. Teen ukse külmikusse lahti ja Nässut enam ei ole. Või noh, keha on, aga hinge ei ole. Ja kõiki otsi kokku punudes tuleb mul tunnistada, et ta on surnud. Jannu surnud. Ja vesi külmkapis on jääs.

Ma hakkasin arvutiklaviatuuri klahve üle lugema ja jõudsin 9ni.

...mina ja mäed. Hakkab täna jälle pihta. Kuigi arvatavasti enne Lõuna-Ameerikasse jõudmist neist ükski Mt. Whitneyga ei võistle. Pole ju lund kuhu astuda. Mida märjutada vaikselt telgiukse vahelt. Või oli see suur lumetorm, mis saapad magamiskotti puhus? Või halb ajastus. Aga nüüd on täna. Ja ma mõtlen Sinu peale. Sest ma alati teen seda enne ronimist. Praegu Sa vist valmistud magama minema. Soovin head ööd, panen saapad jalga ja valmistun lahinguks. Rindekaaslasteks on täna kaks sakslast. Hiljem järgnevad prantslane ja teine prantslane. Nii palju ma räägingi sellest 10 tunnisest ülesmäkkeminekust. Ja 6 tunnisest allatulekust. Costa Rica kõrgeima tipu lipu all hakkan Eesti lippu valmistama. Sakslase pusa, minu jope ja valge kilekott. Prantsuse lipu teeme Costa Rica omast. Ja Saksa oma kombineedest. Ja tipp on vallutatud ja vallutus ka jäädvustatud.

All. Mäe all. Linnas joome oma tähistamisõlut. Ja kogu edasine tee otsustatakse kulli ja kirjaga. Franzil on lihtne, temal läheb San Josest lennuk. Minul ei ole lennukit. Veel mitte. Ja valida on kuuma ranniku ja samakuuma sisemaa vahel. Mõlemat pidi saab Panamasse. Kull - rand; kiri - see teine. Saadan mündi teele, tuleb kiri. Otsustan mööda rannikut minna. Päeva puhkan rannas, ajan ville jalgadest välja, ja hommikul alustan bussi peale minemist. Kahjuks selgub, et olen bussist õnnetul kombel maha jäänud ja tuleb järgmine, aga hiljem. Palju hiljem. Münti enam viskama ei hakka, sest siia jääda ei taha, viskan pöidla pästi ja hääletan. Õnnelikel kombetel saan autode peale ja sõidan Panama poole. Aga tee ääres on see (sama asi, mida ma päevade eest käepäraste vahenditega mäetipus valmistada üritasin, aga siin on see pesu-ja-ehtne) ja mul tuleb viisakusest ning austusest kaasmaalaste suhtes seisma jääda.