Reedel veereme..kes ei oleks sitas ujunud? Kes ei oleks baaridesse sisse mittelastud? Kes ei oleks põletada saanud? Kes ei oleks tunnistanud parimat atmosfääri ja observeerimist - inimeste observeerimist (kaasa arvatud ka turistide - prohvikarjääri alustasin juba Horvaatias)? Kes ei oleks Austraalias käinud (olgu see kasvõi vaid mõneks kultuuriminutiks)? Ja kala söönud!
Olgu, alustan otsast peale. Täitsa põhjast - Lõuna-Ameerika põhjast. Peale ühte tundi ja viite minutit ja õhtusööki lennukis - lahkun õhuruumi kaudu. Üle veede ja saarte ja päevaks on reede. Meeldib see mulle või teistele kaasreisijatele või mitte, aga lennuaparaat puutub kokku maaga pimedas ja öötundidel. Aeg on sõber leida. Aeg on taksomeetrihinda jagada. Aeg on samm ja nüüd sammub ta Kolumbias. Esialgu lennujaamas ja Carlosega. Ja portugaallane teab ka hostelit - kus on hea ja odav ja kaugus kõigest olulisest väike - paaride kvartalite kaugusel.
Esimese õhtu teresaun
..salsabaar Havana ja läikiva larfiga härra ja väljatehtud õlud. Kuni õhtust saab öö ja ööst saab hommik ja laiutame oma kehadega mööda Cartagena tänavaid. Et pildistada. Et kuulata muusikat, mis siin kunagi ei vaiki. Et vaadata värve, fassaadidel, ja graffiteid tagahoovides. Et saada silmatehtud prostituudidelt. Et valmistuda pulmadeks. Et juua jääkülma lemonaadi. Et võtta vastu päikese ülikülluslik soojus (palavus>kuumus>kõrbus). Kohalolekutunnistus:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar