Ood geeniuselt

Ees on risttee ja kuhu küll minna,
kural kurjus ja paremal vaev,
läheks otse kiri viitab, et sinna,
igal õhtul kaob päikeselaev.

Ongi jõgi ei silda ei koolet,
õhtuvarjudest näiline tee,
ma pean minema päikese poole
ja ma lähen nii üle vee.

Ma ei oota, ei kõhkle, ei peatu,
kuni näkku lööb päikeselõõm,
sünnin uuesti ja olen eatu,
veres pulbitseb tõeline rõõm.

Et ma tahtsin ja suutsin ja võisin
jätta hallus ja enesepett,
juurdund päiksesse avaneb õisi,
süda tulvil on kevadet.

- Alender