Kalamari ja veri

Aanusevalu
..nüüd on neli või rohkem päeva möödas ajast kui me Medellini bussijaamas hüvasti jätsime. Peale mida ma tagasi hotelli ja siis linna põhjaosas asuvasse terminali läksin, pileti ostsin ja see näpus 5 tundi mööda saatsin. Ikka veel kõhuvaludes ja potivahet jooksmas. Peale kümmet tundi ööbussis ja sihtkohta jõudes avastasin, et WC on nii varahommikul veel suletud. Kükitades ja paigal tammudes, minut ja minut veetsin, kuni paradiisiuksed avanesid ja ma kergendatult ohates ennast taas potile sättisin. Istusin seni kuni lahkus järgmine buss. Ja jõudsin San Agustini. Kive vaatama. Aga juba kolm päeva ei ole ühtegi kivi. On vaid hostelituba ja selle peldik. Kuidas see algas?

Kalane vesi kõhuõõnsustes
..kõik algas Tolus - peorattalinn Kariibimere ääres. Kui ma pahaaimamatult kraanivett jõin. Veetsime päeva rannas ligunedes ja aguardientet rüübates.

Olen lainete vahel ja lasen ennast kukkuda. Vastu edasi pressivat lainet ja selle vahtu. Silmad taeva poole vaatamas, leban veel. Leian ennast ühe talumaja aias. Aed ulatub sama kaugele ja võimalik, et veel kaugemalegi, kui silmapiir. Silmapiiril asub lõpp. Siin, minu ees, kasvab punase õiega õitsev lill. Ja siis avastan, et lill on ennast välja upitanud anusest maha lastud lehmasitast. Mul hakkab tunda andma ja ilma seletust andmata jooksen üle lainete tagasi rannale, kraabin oma asjad kokku ja (jooksta ei kannata) kiirsammul hotelli.

Suletud uste taga veedan ilma hullema kartuseta oma esimese peldikusessiooni. Teine peale poolt tundi. Ja nii kõhuvaludega kuni 3 päeva. Nendele järgnevad päevad peldikut otsides ja nende läheduses ennast turvaliselt tundes. Aja möödudes ja asjade mitte paranemist täheldades annan järgi ka oma põikpäisusele ja külastan apteeki. Ja üllatus, aga asjad hakkavad paranema ja veri muutub tagasi sitaks. Aga siiski, terve selle protsessi lõppu pole seni, peale nelja nädalat, veel näha. Loodame!

Medellin
..see linn oma metroo, priiskavate kirikute, purskkaevude, lõbutüdrukute, ostukeskuste, ülikoolilinnakute, ilusate silmade, kaunite nägude, ja veerevate ratastega saab kohaks, kus mind ja mu sitahäda üksi, omaette, jäetakse. Bussijaamas..

San Agustín
..kirikukellad. Neli erinevat heli. Esimene ja teine 20 kill-kolli, kolmas 25, järgmine 25 ning siis läbisegi lugematuid kordi. Küsin käruga mööda jalutavalt härralt kohvi. 300 pesot tema kätte ja süütan sigareti. Kirikukellad löövad. Selle - kiriku - uks on avatud. Vist kõigile. Viimast korda astusin läbi kirikuukse 5 aastat tagasi. Täna näen sinna sisenemas teisi. Hiinas olles võisin alati kindel olla, et kui WC vajadus tekib, siis McDonaldis on see olemas - 100%, alati. Ja see on ka ainus, milleks ma McDonaldsit kasutanud olen. Kirik võtab vastu uued 4 külalist. Päike on juba mägede taha vajunud ja nüüd ehib Jeebusehoonet lillakas-sinine valgus, mis peegeldub tee äärde pargitud autole. Autolt tagasi kirikule ei peegeldu. Rooli taga on keskealine vuntside ja kaabuga härra. Enne ärasõitu teeb ta käega risti ja suudleb oma pöialt. Nurga taha pöörates kaotab masin oma sinaka läike. Jääb vaid puhas valge. Kamp teismelisi, pargi keskel, avavad värskelt toodud õlupudelid ja kanepipiip liigub soovijate vahel risti-rästi käest-kätte. Kirikuavadest kostub muusikat, ja laulu. Nii tasast, et vali baarimuusika selle endasse neelab ning reggeatoniks muudab. Inimesed, kes seda siiski kuulata soovivad, astuvad üha suurenevates gruppides mitme inimkeha kõrgusest peauksest sisse. Ja sinna nad istuvad, pead maa poole kallutatud. Otsides midagi altpoolt. Ühel lokaalikülastajal saab paukuvast muusikast küll, kallutab pudeli põhjani tühjaks, loksutab veel viimased tilgad tänavale, müts pähe ja pühakoja poole. Enne sisenemist müts peast. Peale empanadat ja õlu mõtlen, et kas ka kirikutes on ühiskasutatavad peldikud?

Nüüd hakkab pimedaks minema juba tund aega hiljem
..ühel hommikul kui ameeriklane, hispaanlane ja pool-brasiillanna oma hobustel hostelist minema ratsutasid, saab ka meil kahel sakslasel ja ühel eestlasel San Agustinis olemisest küll. Ma ei pildistanudki kunagi selle küla päikeseloojangut. Saabudes oli mu kotis olnud õlipudel ennast korgist vabastanud ja kogu mu varanduse läbileotanud. Nüüd on küll asjad pestud (käsitsi), aga asjad on ikkagi õlised. Ja nii nad jäävad kui need kõik seljakotti pakin. Veel veidi kotikülgedelt endasse õli immutama. Mul on 5 päeva aega, et Kolumbiast lahkuda. Piirini on umbes 10 tunni tee. Enne piiri asub linn nimega Mocoa. Siia jõudes otsime taksojuhi abiga šaamani, kes meid nägemusteni viima peaks, ja kohaliku retsepti järgi valmistatud juurikajoogi abiga.


Kell 09:00 õhtul
..šaaman alustab enda riietamist sinisesse, kaela kuni kümme erinevavärvilist kaelakeed ning loomakihvad, huulte vahel sigarett, ja pähe suled. Majaperenaine ja tema sõbranna sisenevad üleni valgesse riietatult. Kui kaunis on üks neist! Ja riitus algab šaamanisõnadega..

Maailma keskele
..ühel sakslasel on Kolumbia viisa ületatud 36 tundi. Teisel sakslasel ei ole Kolumbiasse sisenemise viisatki. 36 tundi üleajaolemist tähendab 125$ trahvi. Viisatus võib tähendada maalt väljasaatmist, vanglat või 250$ trahvi. Peale kahte tundi läbirääkimisi ei tähenda 36 tundi hilinemist midagi ja tempel on passis. Läbirääkimiste tulemusena ollakse nõus 50$ eest viisa puudumist vältima ja sakslane on ametlikult Ekuadori sisenenud (kuigi paberite järgi mitte kunagi Kolumbiat külastanud).

TERETULEMAST EKUADOR!

KUKEPOKS

E-KIRI

Kellelt:		Facebook
Vastus läheb:		Reply to Comment
Kellele:		Marko Tikas
Kuupäev:		22.01.2010 17:25:15
Pealkiri:		Tomoko Aoki commented on her status...
Tomoko Aoki commented on her status: "Hikaru, first I thought you were saying "yakedo"=やけど, which doesnt make sense, demo atode kiga tukimashita. Kansaiben yane!" New Feature: Reply to this email to comment on this status. To see the comment thread, follow the link below: http://www.facebook.com/n/?profile.php&v=feed&story_fbid=285997165989&id=686260245&mid=1c3c089G29f87511G4031033G37 Thanks, The Facebook Team ___ This message was intended for marko.tikas@mail.ee. Want to control which emails you receive from Facebook? Go to: http://www.facebook.com/editaccount.php?notifications=1&md=ZmVlZF9jb21tZW50X3JlcGx5O2Zyb209Njg2MjYwMjQ1O3VpZD03MDQxNDg3NTM7b3duZXI9Njg2MjYwMjQ1O29pZD0yODU5OTcxNjU5ODk7dG89NzA0MTQ4NzUz Facebook's offices are located at 1601 S. California Ave., Palo Alto, CA 94304.

Varalangenu

Mind ümbritsevad keel ja vaikus, arusaamine ja selle tahtmine, viisakus ja selle oskamatus, pealiskaudsus ja kehasügavus
..peale aastavahatust Tatjana pere keskel ja nende kodudes. Peale tilgatuks joodud poode ja baare. Peale imemadalas jões veedetud päevi, arvatavasti uriinises vees ja ruutmeeter vett sisaldab 247 last. Üksteise otsas ja üksteise all. Ühesõnaga, peale kõike seda, sõidame Mompoxi. Jah, just. Nimi ei ütle midagi. Ja ma ei tea midagi sellest kohast. Ainus, mis mu giid selle koha kohta ütleb on, et surnuaed, Marques kirjutas mingi raamatu seal, kiiktoolid. Aga siin me oleme, peale kaheksat tundi kestnud reisi San Albertost. Vana linn ja nagu selle puhul ikka - ilusad hoonded, palju kirikuid (selles imepisikeses külas on 7 kirikut - uhket ja kõrget ja värvilist) ja turism. Peale väikest otsimist leiame ka hotelli, kus pead ja jalgu puhata. Otse keskplatsi kõrval. Ja nii me siia jääme kolmeks päevaks. Jalutama ja muuseumis naerma, minu värviraamatut värvima ja Väikest Printsi lugema, pingil ja monumendil keeli määrima, ja kõige lõpuks ka kiriku ees kuulsal momposina kiiktoolil istuma.

Minu püksilukk on katki juba mõnda aega

...jätame koeraga hüvasti (ei tea täpselt mis koer ja mis nimeline, aga armas sellegi poolest). Ja astume jälle tänavale, mis on taas kord päikesest köetud ja kütmisel. Bussis loen artiklit päikesepaneelidest. Palju energiat päike meile annab. Saksamaal pole päikest, aga nad kasutavad. Kui buss seisma jääb ja tuul lahtisest aknast enam sisse ei puhu, ei taha ma enam päikesest mõelda. Olgu see siin või Saksamaal või San Bernardi saartel.

Kruusateed ja kruusaga kaetud näod ja seljakotid autokastis. Vastu sõitmas mootorratturid maskidega. Kas keegi ka midagi näeb? Juht paistab nägevat. Kuni ta peaaegu ühe teeserval vibreeriva vanataadi äärepealt alla ajab. Miski pole enam kindel. Ka mootorihääl paistab märku andvat, et see tolmu ja kuumusesegu talle väga ei meeldi. Siis, peale seda, aitab meid kiirpaat jõe kohal, veidigi värskust ja siis jälle tagasi ratastel kuni surmväsinult Tolússe saabume. Teadmata, et meid ootab 2-tunni pikkune majutuskohaotsing.

Kõik hotellid, hostelid, hospedajed on täis. Tänavad on täis turistihorde. Tänavatel sõidavad 5 kuni 15ne-kohalised jalgrattad. Kõik varustatud lärtsuvate kõlarite ja veel rohkematega. CD-lt neisse muusikat pumpamas. Ja kui kolm sellist meis lähedalt mööduvad, igaüks oma kisamas, on see liiga palju. Loen kokku, 12 inimest rattal, käes rummipudel ja klaas ringi liikumas. Tolú on Kariibimerelinn. Rannaga. Ja ma ütlen Tatjanale, et me lõpetaks tema viimase pläru. Nii tehtud ja istun rannas. Taas laineid, mis üle merede siia randa laksuvad, vaatamas. Kuulamas. Tänaseks küll ja ma magan kolmevoodilises toas oma voodil. Keha suund on idast läände.

Bram Kuijpers is a mutual friend. Facebook Suggestion: Henk de Graaf

..vahel pole 6rna aimugi, mis toimub.

Pole elu sees perset potilistumisega siniseks saanud
..istume rannal. Ma t6usen pysti ja l2hen vette. Sukeldun ja tulen vee peale.