| Kellelt: | Facebook | |
| Vastus läheb: | Reply to Comment | |
| Kellele: | Marko Tikas | |
| Kuupäev: | 22.01.2010 17:25:15 | |
| Pealkiri: | Tomoko Aoki commented on her status... | |
| Tomoko Aoki commented on her status: "Hikaru, first I thought you were saying "yakedo"=やけど, which doesnt make sense, demo atode kiga tukimashita. Kansaiben yane!" New Feature: Reply to this email to comment on this status. To see the comment thread, follow the link below: http://www.facebook.com/n/?profile.php&v=feed&story_fbid=285997165989&id=686260245&mid=1c3c089G29f87511G4031033G37 Thanks, The Facebook Team ___ This message was intended for marko.tikas@mail.ee. Want to control which emails you receive from Facebook? Go to: http://www.facebook.com/editaccount.php?notifications=1&md=ZmVlZF9jb21tZW50X3JlcGx5O2Zyb209Njg2MjYwMjQ1O3VpZD03MDQxNDg3NTM7b3duZXI9Njg2MjYwMjQ1O29pZD0yODU5OTcxNjU5ODk7dG89NzA0MTQ4NzUz Facebook's offices are located at 1601 S. California Ave., Palo Alto, CA 94304. | ||
laupäev, jaanuar 23, 2010
E-KIRI
neljapäev, jaanuar 07, 2010
Varalangenu
Mind ümbritsevad keel ja vaikus, arusaamine ja selle tahtmine, viisakus ja selle oskamatus, pealiskaudsus ja kehasügavus
..peale aastavahatust Tatjana pere keskel ja nende kodudes. Peale tilgatuks joodud poode ja baare. Peale imemadalas jões veedetud päevi, arvatavasti uriinises vees ja ruutmeeter vett sisaldab 247 last. Üksteise otsas ja üksteise all. Ühesõnaga, peale kõike seda, sõidame Mompoxi. Jah, just. Nimi ei ütle midagi. Ja ma ei tea midagi sellest kohast. Ainus, mis mu giid selle koha kohta ütleb on, et surnuaed, Marques kirjutas mingi raamatu seal, kiiktoolid. Aga siin me oleme, peale kaheksat tundi kestnud reisi San Albertost. Vana linn ja nagu selle puhul ikka - ilusad hoonded, palju kirikuid (selles imepisikeses külas on 7 kirikut - uhket ja kõrget ja värvilist) ja turism. Peale väikest otsimist leiame ka hotelli, kus pead ja jalgu puhata. Otse keskplatsi kõrval. Ja nii me siia jääme kolmeks päevaks. Jalutama ja muuseumis naerma, minu värviraamatut värvima ja Väikest Printsi lugema, pingil ja monumendil keeli määrima, ja kõige lõpuks ka kiriku ees kuulsal momposina kiiktoolil istuma.
Minu püksilukk on katki juba mõnda aega
...jätame koeraga hüvasti (ei tea täpselt mis koer ja mis nimeline, aga armas sellegi poolest). Ja astume jälle tänavale, mis on taas kord päikesest köetud ja kütmisel. Bussis loen artiklit päikesepaneelidest. Palju energiat päike meile annab. Saksamaal pole päikest, aga nad kasutavad. Kui buss seisma jääb ja tuul lahtisest aknast enam sisse ei puhu, ei taha ma enam päikesest mõelda. Olgu see siin või Saksamaal või San Bernardi saartel.
Kruusateed ja kruusaga kaetud näod ja seljakotid autokastis. Vastu sõi
tmas mootorratturid maskidega. Kas keegi ka midagi näeb? Juht paistab nägevat. Kuni ta peaaegu ühe teeserval vibreeriva vanataadi äärepealt alla ajab. Miski pole enam kindel. Ka mootorihääl paistab märku andvat, et see tolmu ja kuumusesegu talle väga ei meeldi. Siis, peale seda, aitab meid kiirpaat jõe kohal, veidigi värskust ja siis jälle tagasi ratastel kuni surmväsinult Tolússe saabume. Teadmata, et meid ootab 2-tunni pikkune majutuskohaotsing.
tmas mootorratturid maskidega. Kas keegi ka midagi näeb? Juht paistab nägevat. Kuni ta peaaegu ühe teeserval vibreeriva vanataadi äärepealt alla ajab. Miski pole enam kindel. Ka mootorihääl paistab märku andvat, et see tolmu ja kuumusesegu talle väga ei meeldi. Siis, peale seda, aitab meid kiirpaat jõe kohal, veidigi värskust ja siis jälle tagasi ratastel kuni surmväsinult Tolússe saabume. Teadmata, et meid ootab 2-tunni pikkune majutuskohaotsing.Kõik hotellid, hostelid, hospedajed on täis. Tänavad on täis turistihorde. Tänavatel sõidavad 5 kuni 15ne-kohalised jalgrattad. Kõik varustatud lärtsuvate kõlarite ja veel rohkematega. CD-lt neisse muusikat pumpamas. Ja kui kolm sellist meis lähedalt mööduvad, igaüks oma kisamas, on see liiga palju. Loen kokku, 12 inimest rattal, käes rummipudel ja klaas ringi liikumas. Tolú on Kariibimerelinn. Rannaga. Ja ma ütlen Tatjanale, et me lõpetaks tema viimase pläru. Nii tehtud ja istun rannas. Taas laineid, mis üle merede siia randa laksuvad, vaatamas. Kuulamas. Tänaseks küll ja ma magan kolmevoodilises toas oma voodil. Keha suund on idast läände.
..vahel pole 6rna aimugi, mis toimub.
Pole elu sees perset potilistumisega siniseks saanud
..istume rannal. Ma t6usen pysti ja l2hen vette. Sukeldun ja tulen vee peale.
..vahel pole 6rna aimugi, mis toimub.
Pole elu sees perset potilistumisega siniseks saanud
..istume rannal. Ma t6usen pysti ja l2hen vette. Sukeldun ja tulen vee peale.
teisipäev, jaanuar 05, 2010
3...2...1...0...-1...-2...-3...-4...-5...-6 jne.
PS! ILMA PILTIDETA, MIS SEE KORD ON 87% KOGU MELUST. HILJEM SIIS. KUI INTERNET TEEB IMESID.
Emad, isad, emade isad, isade emad, emade emad, isade emad, emade emade emad, isade emade isad, emade isade isad, isade isade isad, emad ja nende isad, kelledel on oma isad ja emad, vanavanavanaemad isa poolt ja vanavanavanaisad samuti isa poolt...mitte et mul igav oleks
...hommikul magan hambad laiali. Tatt suunurgast padjale tilkumas. Keegi koputab. Kopp-kopp, noh. Ja hääl küsib läbi suletud ukse ja hispaania keeles, et ega Oliver siin toas ei ole. Ma küsin, mis Oliver. Ja vastuseks saan, et Oliver Inglismaalt. Kust mujalt? Ei! Ja panen pea padjale tagasi. Peale sekundeid, turgatab, et oli tuttav hääl. Pistan pea aknast välja ja vilistan. Jack on koos kohaliku pisikese giidiga mööda küla oma sõpra otsimas. Kogemata komistas minu otsa (ega neid hotelle ja majutuskohti siin palju ei ole). Istume kohvi jooma ja hommikust einestama. Miski ime läbi leiab ka kauaotsitud Oliver oma tee sööklasse. Ja nii me oma matka läbi veede ja teede ja mägede ja orgude ja järvede ja jõgede ja lammaste ja koobaste ja lume ja jää alustame:
Minu lumivalge perse
...mägedest tagasisõiduks ootame teeserval hommikul kell seitse piimaautot. Peale kuut päeva kõrgemal kui 4000 meetrit. Tagasi Guicani külla viimased 22 kilomeetrit. Auto ja koos oma kastiga saabub. Ja meie selle kastis. Ei rohkem ega vähem kui 4 tundi - valame piima ja arvame pläskude mahutavust ja naudime vaateid, mis avanaevad ja siis sulguvad erinevates ja erinevatesse ilmakaartesse.
Ja külas me olema. Tagasi. Tänavad ja inimesed. Keskpark ja Jõulumeeleolu. Ostan minuteid, et helsitada San Gili. Tatjana hääl vastab telefonile. Ja hääle taga on Tatjana. Kes muu? Tema hääl ja tema telefon. Mul on mure, et kus Jõulud veeta ja kas olen veel oodatud selles kohas, kus tuttavaks saime?
Samal õhtul võtame Jackiga bussi (tema Bogotasse, mina San Gili, Oliver lahkus juba päevi tagasi - joostes). Ööbussi. Ja Tunjas jäävad minu jalad ja kõik mis nende otsas teist bussi ootama. Häid Jõule ja head aastavahetust! Öösel kell 3 bussijaamas, kus külmetab. Tellin pitsi kohvi ja istun ootama. Teades, et kolme tunni pärast on valge, soe, tuttav linn. Imekalli hinnaga buss, ja imeilusa jobuna mina sellesse istumas. Ei viitsi enam oodata ja nii ma liigun.
No mas estrellas en la via
..San Gilis lähen juba tuttavasse hotelli, maksan toa kahele, ostan kuuspaki ja grillitud kana, helistan ja söön kana. Täna on 24. detsember. Televiisor näitab Charlie šokolaadivabrikut. Peale kuuendat õlut olen uute järgi. Pargis. Istun pingil ja kustutan palavust. Tatjana jalutab mööda, üks kord jälle ei pea helistama ja hoian raha kokku - uus õlu. Ka tema ema, õde ja väikevend jalutavad siin. Olen kutsutud õhtusöögile koju. Selle tähistamiseks läheme Tatjanaga maleconile jalutama ja lõpetame tema järeloleva kanepi. Õhtul istume majaukse ees, tema isaga, joome õlut, ja andke andeks, aga ma ei saa midagi aru, mis ta isa mulle ütleb...
San-Gil - Chichichacaha-algo - Racira - Villa de Leyva - San Alberto
..läbitud väikene turistiring ja tagasi pereseltsis. See kord - Uus Aasta. Ja sellel korral San Albertos. Kus elavad kõik õed ja vennad ja tädid ja onud ja vanaemad ja nende omad. Kaks viimast päeva aastas veedame jões ujudes. Minu Villa de Leyva päikesepõletus hakkab tunda andma ja kolmanda päeva lõpuks kulmineerub teise astme põletusega. Arstiabi on kallis ja seega määrin peale kõike kättejuhtuvat. Ka rumm on abiks. Aga ka aaloe, näiteks. Ja vist nii see saabubki...
Ma ei kirjuta rohkem, praegu, aga selle asemel pean nüüd kalendrit, värviliste piltidega ja kõik...
Emad, isad, emade isad, isade emad, emade emad, isade emad, emade emade emad, isade emade isad, emade isade isad, isade isade isad, emad ja nende isad, kelledel on oma isad ja emad, vanavanavanaemad isa poolt ja vanavanavanaisad samuti isa poolt...mitte et mul igav oleks
...hommikul magan hambad laiali. Tatt suunurgast padjale tilkumas. Keegi koputab. Kopp-kopp, noh. Ja hääl küsib läbi suletud ukse ja hispaania keeles, et ega Oliver siin toas ei ole. Ma küsin, mis Oliver. Ja vastuseks saan, et Oliver Inglismaalt. Kust mujalt? Ei! Ja panen pea padjale tagasi. Peale sekundeid, turgatab, et oli tuttav hääl. Pistan pea aknast välja ja vilistan. Jack on koos kohaliku pisikese giidiga mööda küla oma sõpra otsimas. Kogemata komistas minu otsa (ega neid hotelle ja majutuskohti siin palju ei ole). Istume kohvi jooma ja hommikust einestama. Miski ime läbi leiab ka kauaotsitud Oliver oma tee sööklasse. Ja nii me oma matka läbi veede ja teede ja mägede ja orgude ja järvede ja jõgede ja lammaste ja koobaste ja lume ja jää alustame:
Minu lumivalge perse
...mägedest tagasisõiduks ootame teeserval hommikul kell seitse piimaautot. Peale kuut päeva kõrgemal kui 4000 meetrit. Tagasi Guicani külla viimased 22 kilomeetrit. Auto ja koos oma kastiga saabub. Ja meie selle kastis. Ei rohkem ega vähem kui 4 tundi - valame piima ja arvame pläskude mahutavust ja naudime vaateid, mis avanaevad ja siis sulguvad erinevates ja erinevatesse ilmakaartesse.
Ja külas me olema. Tagasi. Tänavad ja inimesed. Keskpark ja Jõulumeeleolu. Ostan minuteid, et helsitada San Gili. Tatjana hääl vastab telefonile. Ja hääle taga on Tatjana. Kes muu? Tema hääl ja tema telefon. Mul on mure, et kus Jõulud veeta ja kas olen veel oodatud selles kohas, kus tuttavaks saime?
Samal õhtul võtame Jackiga bussi (tema Bogotasse, mina San Gili, Oliver lahkus juba päevi tagasi - joostes). Ööbussi. Ja Tunjas jäävad minu jalad ja kõik mis nende otsas teist bussi ootama. Häid Jõule ja head aastavahetust! Öösel kell 3 bussijaamas, kus külmetab. Tellin pitsi kohvi ja istun ootama. Teades, et kolme tunni pärast on valge, soe, tuttav linn. Imekalli hinnaga buss, ja imeilusa jobuna mina sellesse istumas. Ei viitsi enam oodata ja nii ma liigun.
No mas estrellas en la via
..San Gilis lähen juba tuttavasse hotelli, maksan toa kahele, ostan kuuspaki ja grillitud kana, helistan ja söön kana. Täna on 24. detsember. Televiisor näitab Charlie šokolaadivabrikut. Peale kuuendat õlut olen uute järgi. Pargis. Istun pingil ja kustutan palavust. Tatjana jalutab mööda, üks kord jälle ei pea helistama ja hoian raha kokku - uus õlu. Ka tema ema, õde ja väikevend jalutavad siin. Olen kutsutud õhtusöögile koju. Selle tähistamiseks läheme Tatjanaga maleconile jalutama ja lõpetame tema järeloleva kanepi. Õhtul istume majaukse ees, tema isaga, joome õlut, ja andke andeks, aga ma ei saa midagi aru, mis ta isa mulle ütleb...
San-Gil - Chichichacaha-algo - Racira - Villa de Leyva - San Alberto
..läbitud väikene turistiring ja tagasi pereseltsis. See kord - Uus Aasta. Ja sellel korral San Albertos. Kus elavad kõik õed ja vennad ja tädid ja onud ja vanaemad ja nende omad. Kaks viimast päeva aastas veedame jões ujudes. Minu Villa de Leyva päikesepõletus hakkab tunda andma ja kolmanda päeva lõpuks kulmineerub teise astme põletusega. Arstiabi on kallis ja seega määrin peale kõike kättejuhtuvat. Ka rumm on abiks. Aga ka aaloe, näiteks. Ja vist nii see saabubki...
Ma ei kirjuta rohkem, praegu, aga selle asemel pean nüüd kalendrit, värviliste piltidega ja kõik...
Tellimine:
Postitused (Atom)