Varalangenu

Mind ümbritsevad keel ja vaikus, arusaamine ja selle tahtmine, viisakus ja selle oskamatus, pealiskaudsus ja kehasügavus
..peale aastavahatust Tatjana pere keskel ja nende kodudes. Peale tilgatuks joodud poode ja baare. Peale imemadalas jões veedetud päevi, arvatavasti uriinises vees ja ruutmeeter vett sisaldab 247 last. Üksteise otsas ja üksteise all. Ühesõnaga, peale kõike seda, sõidame Mompoxi. Jah, just. Nimi ei ütle midagi. Ja ma ei tea midagi sellest kohast. Ainus, mis mu giid selle koha kohta ütleb on, et surnuaed, Marques kirjutas mingi raamatu seal, kiiktoolid. Aga siin me oleme, peale kaheksat tundi kestnud reisi San Albertost. Vana linn ja nagu selle puhul ikka - ilusad hoonded, palju kirikuid (selles imepisikeses külas on 7 kirikut - uhket ja kõrget ja värvilist) ja turism. Peale väikest otsimist leiame ka hotelli, kus pead ja jalgu puhata. Otse keskplatsi kõrval. Ja nii me siia jääme kolmeks päevaks. Jalutama ja muuseumis naerma, minu värviraamatut värvima ja Väikest Printsi lugema, pingil ja monumendil keeli määrima, ja kõige lõpuks ka kiriku ees kuulsal momposina kiiktoolil istuma.

Minu püksilukk on katki juba mõnda aega

...jätame koeraga hüvasti (ei tea täpselt mis koer ja mis nimeline, aga armas sellegi poolest). Ja astume jälle tänavale, mis on taas kord päikesest köetud ja kütmisel. Bussis loen artiklit päikesepaneelidest. Palju energiat päike meile annab. Saksamaal pole päikest, aga nad kasutavad. Kui buss seisma jääb ja tuul lahtisest aknast enam sisse ei puhu, ei taha ma enam päikesest mõelda. Olgu see siin või Saksamaal või San Bernardi saartel.

Kruusateed ja kruusaga kaetud näod ja seljakotid autokastis. Vastu sõitmas mootorratturid maskidega. Kas keegi ka midagi näeb? Juht paistab nägevat. Kuni ta peaaegu ühe teeserval vibreeriva vanataadi äärepealt alla ajab. Miski pole enam kindel. Ka mootorihääl paistab märku andvat, et see tolmu ja kuumusesegu talle väga ei meeldi. Siis, peale seda, aitab meid kiirpaat jõe kohal, veidigi värskust ja siis jälle tagasi ratastel kuni surmväsinult Tolússe saabume. Teadmata, et meid ootab 2-tunni pikkune majutuskohaotsing.

Kõik hotellid, hostelid, hospedajed on täis. Tänavad on täis turistihorde. Tänavatel sõidavad 5 kuni 15ne-kohalised jalgrattad. Kõik varustatud lärtsuvate kõlarite ja veel rohkematega. CD-lt neisse muusikat pumpamas. Ja kui kolm sellist meis lähedalt mööduvad, igaüks oma kisamas, on see liiga palju. Loen kokku, 12 inimest rattal, käes rummipudel ja klaas ringi liikumas. Tolú on Kariibimerelinn. Rannaga. Ja ma ütlen Tatjanale, et me lõpetaks tema viimase pläru. Nii tehtud ja istun rannas. Taas laineid, mis üle merede siia randa laksuvad, vaatamas. Kuulamas. Tänaseks küll ja ma magan kolmevoodilises toas oma voodil. Keha suund on idast läände.

Bram Kuijpers is a mutual friend. Facebook Suggestion: Henk de Graaf

..vahel pole 6rna aimugi, mis toimub.

Pole elu sees perset potilistumisega siniseks saanud
..istume rannal. Ma t6usen pysti ja l2hen vette. Sukeldun ja tulen vee peale.

3...2...1...0...-1...-2...-3...-4...-5...-6 jne.

PS! ILMA PILTIDETA, MIS SEE KORD ON 87% KOGU MELUST. HILJEM SIIS. KUI INTERNET TEEB IMESID.

Emad, isad, emade isad, isade emad, emade emad, isade emad, emade emade emad, isade emade isad, emade isade isad, isade isade isad, emad ja nende isad, kelledel on oma isad ja emad, vanavanavanaemad isa poolt ja vanavanavanaisad samuti isa poolt...mitte et mul igav oleks
...hommikul magan hambad laiali. Tatt suunurgast padjale tilkumas. Keegi koputab. Kopp-kopp, noh. Ja hääl küsib läbi suletud ukse ja hispaania keeles, et ega Oliver siin toas ei ole. Ma küsin, mis Oliver. Ja vastuseks saan, et Oliver Inglismaalt. Kust mujalt? Ei! Ja panen pea padjale tagasi. Peale sekundeid, turgatab, et oli tuttav hääl. Pistan pea aknast välja ja vilistan. Jack on koos kohaliku pisikese giidiga mööda küla oma sõpra otsimas. Kogemata komistas minu otsa (ega neid hotelle ja majutuskohti siin palju ei ole). Istume kohvi jooma ja hommikust einestama. Miski ime läbi leiab ka kauaotsitud Oliver oma tee sööklasse. Ja nii me oma matka läbi veede ja teede ja mägede ja orgude ja järvede ja jõgede ja lammaste ja koobaste ja lume ja jää alustame:

Minu lumivalge perse
...mägedest tagasisõiduks ootame teeserval hommikul kell seitse piimaautot. Peale kuut päeva kõrgemal kui 4000 meetrit. Tagasi Guicani külla viimased 22 kilomeetrit. Auto ja koos oma kastiga saabub. Ja meie selle kastis. Ei rohkem ega vähem kui 4 tundi - valame piima ja arvame pläskude mahutavust ja naudime vaateid, mis avanaevad ja siis sulguvad erinevates ja erinevatesse ilmakaartesse.

Ja külas me olema. Tagasi. Tänavad ja inimesed. Keskpark ja Jõulumeeleolu. Ostan minuteid, et helsitada San Gili. Tatjana hääl vastab telefonile. Ja hääle taga on Tatjana. Kes muu? Tema hääl ja tema telefon. Mul on mure, et kus Jõulud veeta ja kas olen veel oodatud selles kohas, kus tuttavaks saime?

Samal õhtul võtame Jackiga bussi (tema Bogotasse, mina San Gili, Oliver lahkus juba päevi tagasi - joostes). Ööbussi. Ja Tunjas jäävad minu jalad ja kõik mis nende otsas teist bussi ootama. Häid Jõule ja head aastavahetust! Öösel kell 3 bussijaamas, kus külmetab. Tellin pitsi kohvi ja istun ootama. Teades, et kolme tunni pärast on valge, soe, tuttav linn. Imekalli hinnaga buss, ja imeilusa jobuna mina sellesse istumas. Ei viitsi enam oodata ja nii ma liigun.

No mas estrellas en la via
..San Gilis lähen juba tuttavasse hotelli, maksan toa kahele, ostan kuuspaki ja grillitud kana, helistan ja söön kana. Täna on 24. detsember. Televiisor näitab Charlie šokolaadivabrikut. Peale kuuendat õlut olen uute järgi. Pargis. Istun pingil ja kustutan palavust. Tatjana jalutab mööda, üks kord jälle ei pea helistama ja hoian raha kokku - uus õlu. Ka tema ema, õde ja väikevend jalutavad siin. Olen kutsutud õhtusöögile koju. Selle tähistamiseks läheme Tatjanaga maleconile jalutama ja lõpetame tema järeloleva kanepi. Õhtul istume majaukse ees, tema isaga, joome õlut, ja andke andeks, aga ma ei saa midagi aru, mis ta isa mulle ütleb...

San-Gil - Chichichacaha-algo - Racira - Villa de Leyva - San Alberto
..läbitud väikene turistiring ja tagasi pereseltsis. See kord - Uus Aasta. Ja sellel korral San Albertos. Kus elavad kõik õed ja vennad ja tädid ja onud ja vanaemad ja nende omad. Kaks viimast päeva aastas veedame jões ujudes. Minu Villa de Leyva päikesepõletus hakkab tunda andma ja kolmanda päeva lõpuks kulmineerub teise astme põletusega. Arstiabi on kallis ja seega määrin peale kõike kättejuhtuvat. Ka rumm on abiks. Aga ka aaloe, näiteks. Ja vist nii see saabubki...

Ma ei kirjuta rohkem, praegu, aga selle asemel pean nüüd kalendrit, värviliste piltidega ja kõik...

Lehmapilgud

Ohtlik reisikaaslane
..mitte, et ma ise oleksin vähem ohtlik kellelegi teisele. Vahel. Lihtsalt see keegi teine võib olla ohtlik minule. Aeg-ajalt. Ja mitte pahatahtlikult või teadlikult, vaid pigem naiivsusest ja mina-tean-ja-olen-ja oskan-egoismist. Tutvu Lesteriga (võib kutsuda ka Santiago, Chester, Steven jne.). 23-aastane Washingtoni osariigi kodanik. Oma asju Venetsueelas ajamas ja tööd otsimas. Inglise ja! hispaania keele õpetajana. Teen talle kohe selgeks, et mina temaga hispaania keeles ei räägi - "Ei meeldi su põhja-ameerika aktsent ja ei räägi! Tahad, siis sa räägi, mina mitte."

2,5-0,5 jääb meie maletulemuseks ja lähme jäätsit sööma. Maailmas on ainult üks maailma kõige suurem jäätisepood. Siin see asub - Meridas. Üle 800 erineva maitse. Täna, kuna ei ole nädalavahetus, saadaval ligi 100. Maitsen peekoni ja juustu; sibula; riisi; kõrvitsa; rummi; õlu; tutty-frutty; ja midagi mille tähendust ma täpselt ei tea ja ka maitse järgi ei suuda tuvastada. Paneme kokku retsepti - pizzajäätise-õlujäätise-jäätisejäätise-jäätis. Neli ühes. Kuidas neli, eks arvuta!

Kulutame 15 bolivari taksosõidule kinosaali. Vaatama filmi 2012. On pühapäev ja kino on rahvast täis. Ja on pühapäev ning piletid on välja müüdud. Kahtlemata on ameeriklasel plaan ja ta hakkab 3 dollari asemel (pileti maksumus kassast) möödujatele 5 dollarit pileti eest pakkuma. Kinno lähevad valdava enamusena noored inimesed - paarid. Ma küsin, kas ta tõesti arvab, et keegi tema ette käpuli langeb ja teda pakutava 2 lisadollari eest taevani tänab ning lahkelt oma pileti müüb. Ta vastab, et see on normaalne, USAs kogu aeg tehakse nii kui on toimumas miski suur kontsert või jalgpallimatš. (jah, see on tõesti sama asi). "Sa arvad, et saad kõike oma dollaritega osta - alati". Küsin kas ta ei taha taksot tagasi hostelisse võtta. Ei! Ma ei tulnud siia selleks, et filmi mitte näha. Tema jonnakusest ja oma jonnakusega hakkan õhtul kell 10 läbi linna hosteli poole astuma. Takso on üksi võttes liiga kallis. Ta hoiatab, et pole ehk kõige targem tegu nii moodi üksi astuma hakata. Mis mul üle jääb? (kunagi hiljem selgub, et vaatamata j22nud film on yks maailma halvimaid yldse - mida?)

Tagasi Tomimaal

..Santa Marta jälle. Taas Kolumbia. Perse all rannaliiv ja käes rummipudel. Vestluskaaslaseks vanasõber Tom ja tema sukeldumisõpilane. Istume Taganga rannas, veidi hiljem poe ees. Oleme teise pudeliga poole peal kui Tom minema kaob. Muidu ei oleks sellest midagi, aga pidin tema juures ööbima ja ilma temata ei tea teda leida, või tema kodu. Õnneks on veel pool pudelit alles. Ja kõrval sagivad kohalikud kunstnikud omi pudeleid kasutades. Ja kõigi ühise koostööna saame kõik pudelid tühjaks. Tähistamaks elukaunist progressi suundume tänavaidpidi eemal asuvasse öölokaali, kus ma oma tantsusamme õhtu seksikaimale tüdrukule tutvustan. Lõpuks on neid rohkem ja pidu ei mahu mu põue ära. Ja lõpuks saabuvad nende kunstnikest poiss-sõbrad ning olen edasiseks üksi jäetud. Vaatan veel korra tantsupõrandat lähemalt kui tarvis ehk pilgutan vastu seda oma silmi ja siis on aeg minna. Magama!?

Hommikul on mul igati põhjust arvata, et aoeuööl mind rööviti.

..kui apteek müüb mobiiltelefonide kõrval ka Coca-Colat..

..muidu ei ole Santa Martas enam midagi uudist. Ravimid, mobiiltelefoni ja Coca-Cola saab ikka apteegist soetada, t2navad on J6ulukirevad ja kui sajab vihma tuleb tee yletuseks kanuu rentida, v6i palja jalu puhta kanna- ja p2katooga. Aga mul on nyyd uued pl2tud ja need teevad haiget kui k6ndida, nii siis on eelistatud mitte midagi.

Andrew (k6ik nimed minu blogis ei ole muudetud, kuid v6ivad olla kohandatud) m6tleb v2lja. Peale hommikust kanepisuitsu hostelitoas. Ja nii me hakkame v2lja m6tlema kuni t2naval ei ole enam 36 kraadi sooja ja p2ike vaid 31 kraadi ja taevas ookuu. Palav igal juhul. Ja ma m6tesin ka vahepeal v2lja, et homme liigun edasi.

Minu matkatud teed

..saabun varahommikul San Gili. Öö oli ööbussis. Pooleldi magatud. Seetõttu on ka uus päev pooleldi raisus. Magad ja ei maga. Hommikul (järgmise päeva algustähis) võtan bussi naaberkülla, kus pidavat ilus olema. Naaberkülast jalutan mööda idüllilist kivirada selle küla naaberkülla, kus aeg seisab, vaid tuul teeb häält ja harvad haamrilöögid kuskil kuuris või hoovis. Keskpargis vaikuses siestat pidavad külahärrad. Murul lamades ja magades. Kui muuseumiuks on lukus, siis ei tähenda see seda, et too suletud oleks. 5 minutit läheb aega, et ennast platsilt üles ajada ja külalisele uks avada. Kui tuleb välja, et pilet on liiga kallis, suletakse uks tabaga, ja asetatakse oma ahter taas rohulapile, teiste kõrvale. Külaelu läbi sõidan tagasi kastiauto kastis, kus kohalik vanahärra mulle mittemõistetavas hispaania keeles juttu räägib ja vahetpidamata ja mina vastan "sí, sí, ooooo, sí, mas o menos, sí, sí, que bueno!".

Bringing future farer second-by-second
..ekstreemspordilinn - paragliding jne. Odav, n2iteks 300 krooni. Mis t2psemalt? Ei uurinud kunagi. Ekstreemspordiks v6ib ka nimetada Copa del Burro, mida korraldavad kohalikud jalgpallihuvilised asfaldilisel m2nguplatsil. Osav6tuks on igal yhel korraldatud kilekott peediga v6i arstirohumaitselise Aguardientega. M2ng v6ib alata ja kesta igal 6htul. Kuni pyhad on l2bi ja 6pilased tagasi kooli v6i toolised tagasi toole suunduvad. V6itjal taskud t2is borro. San Gil. Ja selle keskpark.

Nii, t2naoine kepp oli napilt, aga kindlalt legitiimsuse piirides - ytleb David hommikuomletiampsude vahele
..hosteliuksel on v2ljav6te Kolumbia seaduseparagrahvist. Ju see panigi Davidit nii k6vasti muretsema. "David! Kas kontrollisid passi v6i dokumenti ka?" Ja tal oli ja on t6si taga:"Muidugi, kui ta WCsse l2ks, viskasin pilgu peale, kindel 18 - aasta ja paari kuu p2rast." Peale hommikusooki on h2rral asjad pakitud ja valmis teele asuma. K2epigistused ja hiljem n2eb. "Kurat, mulle San Gil tegelikult meeldis! Tsau!"

Vahel on mul tunne, et minu otsus on k6ige 6igem yldse, aga ei j6ua seda 2ra kahetseda
..eelmise aasta J6ulup2evad veetsin USA piiride sees. Ja ka uue aasta. J6ulud olid lumega ja nii peab see saama ka sellel korral. Mul on otsus tehtud ja n2dala p2rast plaanis kolida Guicani, kust l2bi m2giste radade lund otsima minna. Aga enne on veel n2dal aega raskeks matkaks valmistuda San Gilis.

Kui kolm hommikut enne lahkumist Kristina mulle ettepaneku J6ulud koos veeta teeb, keeldun ma pikemalt m6tlemata. Eiga. Ma tean kuhu ma l2hen ja seal on kylm. Ma ei tahaks, et ta 2ra kylmub, kyll aga soovin teda n2ha veel. Uue Aasta? Jah. Ma l2hen siis Villa de Leyvisse, ja Sinu suurema v6i v2iksema soovi korral oled ka oodatud. Jaaga.

Kaks veel olemata hommikut San Gili odavates hotellides. Ja kiirtoidurestoranide peldikutes. Ja ma tean kui palju raskemaks see mulle mu 2raoleku teeb. Ja kui moodapritsivamaks kehavedelike erituse. Aga yhel 6htul seisame avatud bussiukse ees ja teeme viimase piibu. Et bussis6it rahulikumalt kulgeks.

Nyyd me istume m2gede ees, vahel, k6rval, peal ja tunnistame k6ike olnut vaikuses
..m6ni tund tagasi (tegelikult p2evapoolik tagasi) j6udsin Guicani. Varahommikuses valguses kylmetab. Soetasin pargipileti m2gedesse. V6tsin hotellitoa ja magasin. Keskp2evap2ikese all k6rvetab. Kuni p2ike loojub ja on aeg j2lle kindad k2tte panna.

Hotell on vaatega keskpargile, kus p2ev l2bi on vali muusika m2nginud; t2navatel jooksevad karjades lapsed, ajavad taga kaltsudesse riietatud pyhadekolle, kes mitte ilma hirmutamata maiustusi jagavad; kaks kvartalit all on sygav org vaatega kilomeetrite kaugusel asuvatele m2ekobaratele; h2rrad hoiavad sooja villast valmistatud tekkmantliga; j2rgmisest kallakust yles viivale t2navale joonistatakse Neitsi Maarja; ja nagu ikka on k6igil k2es 6llepudelid. Peale uinakut 2rkan voodist jalgadele ja vaatan alla pargile ja selle taga olevatele m2gedele. Ma ei n2e midagi, ainult kolme kuubi-ruubikut. Yhel v2rvid paigas ja kahel teisel segi aetud. Kui ma praegu nad m2e poole viskaks, ei tabaks ma kaugemale kui kirikutorn. Ootan homseni. Ja siis ylehomseni. Et siis neid m2gede vahel veeretada...

PS. kooriviisiga - Aa-aa-aa-aaaa-aaaaaaaa, h2id J6ule, Sulle!