Peale selle on veel olemas El Salvador

Suurlinna mudasse kaevatud teed
..siis Belizest võtan mootoriga paadi Livingstone'i. Palju lugusid sellest paigast. Ja vastakaid lugusid. Mulle see koht meeldib. Rohkem nagu Belize meenutab. Välja arvatud hinnad, mis on jälle vanal heal Guatemala tasemel. Saan muidugi ilma rohkema jututa suureks sõbraks neegerjalgratturiga, kes mulle koha (hotelli) kätte näitab. Vestame sellest ja teisest. Tunnid mööduvad. Ja mina ootan. Ootan, millal ta jõuab asjani. Ja siis paari tunni pärast ja paari õlu. Et sa siis kanepit tahad? Vaikselt naeran. Mul oli õigus. Need asjad on reisil selgeks saanud. Ja alati ma väldin selliseid kontakte. Tulemus on ju teada. Aga täna oli mul igav. Ja ta räägib inglise keelt. Mis siis ikka? On aeg sõprusega hüvasti jätta. Peaasi, et vaenlast ei saa. Poiss ju ikkagi raiskas oma aega tühja. Nägemist!

Mu lemmik koht, kus üle pika aja Guatemalas peatun, on Rio Dulce. Paat (mootoriga) viib 10 minutiga mööda jõgede harujõgesid ja nende harusid dzunglisse. Sinna, olematute tänavate, automürina, baarimelu ja naabermajadeta kohta, on ehitatud vaba, rahulik, putukatehäältega ja õhuga hostel. Päeval (järjekordse multinatsionaalse grupiga) otsime sooja vett. Mitte, et külm oleks. Või jahe. Või palav. Tapvalt kuum on päikese all. Aga kui on olemas kuumaveeallikas, mis valab oma vee otse kosest alla. Miks mitte siis veidi aega jalutada ja rohkem aega ujuda ja hüpata. Bussid vist sõidavad tagasi kuni kella neljani. Keegi avastab. Peale nelja. Asjad kokku ja tee äärde. Näpud pästi. Minu rekord hääletamisel on nüüd kuus inimest korraga. Ja õnnestub. Peatub kastiauto oma rohelise kastiga. Üle kastiääre on näha mõned pead. Kui kastiuks avatakse leiame ennast kui kellegi kodust, toast, ilma katuseta toast. Põrandal magavad tekile asetatud lapsed, traditsiooniliselt ei puudu ka võrkkiik ja purjus pereisa. Jah, loen kokku, ja jah, kakskümmend neli on meid siin. Ja mootor ütleb üles. Vanad tädid räägivad mingist filtrist. Ja korrutavad seda kogu aeg. Elukutselised nehhaanikud. Aga ainult räägivad ja kamandavad meeskompanjoone. Sõidame jälle. 500 meetrit. Nii kordub see pausidega 4 korda. Ümmardatult. Aga mitte liialdatud. Kuni mootor enam oma viiendat sõitu ei alusta. Ja õues on pime. Astume toauksest välja ja täname suguvõsa lahke küüdi eest. Ja järgmine auto viib meid tagasi koju.

Päevad ilma gringodeta on võimalikud
..Kolm korda külastasin Antiguat. Kolm kuud elasin Guatemalas. Kolm nädalat farmis. Olen kolmandat korda Cobanis. Aga peatun siin kaks ööd. Rohkem ei kannata. Peale küsimuste küsimist iseendalt. Ja vastuste ootamist. Kahtlemist, kas mõistlik vastus on olemas mu pea sees. Või pean seda veel otsima. Või mida ma üldse tahan? Mis mõttega? Olen väsinud ja täis otsustamatus ja pealehakkamatust. Väsinud turistidest ja neile iseenda kordamisest. Iseendast. Ja kui ma ennast ei korda, siis tabavad mind mõttetused, kellegi suudest, nagu parasiidist Kase blogi kommentaator. On selge, et iseenda mittekordamine võib alata alles kolmandast või neljandast päevast. Vahel varem. Aga hiljem on kõvasti sagedasem. Ja kui hiljem, siis temaga ma ei pea neid päevi vastu. Ja kui varem, siis tema läheb edasi teises suunas. Ühesõnaga - paratamatus.

Veel on tänavaid ja maju ja kohti, ja veel on olematut, ja meeldimatut, ja seeditavat tänavatoitu
..Maja põleb ja saab suitsuks ja tuhaks, sitt keeb, auto signaalitab, foor on roheline ja siis punane ja vilgub, mäest alla sõitev buss, rool paremale vasakule, kaas põhja ja pidur maha ning käik sisse, raha liigub taskust poodi ja muutub toiduks, või liigub magamiskohta ja muutub toaks ja voodiks ja vaatega aknaks ja põrandaks ja linadeks ja WC-potiks ja dushiks. Kõik on pidurdamatu. Kaasakiskuv. Asendamatu. Painduv, aga tagasipaindumatu. Või kui, siis vetruv. Vana kiiktool. Karussellis või tammistes või oli see Rakveres. Pehme ja mugav. Vaikselt. Päevade, tundide, minutite kaupa. Pudeneb polsterdus sellel istudes ja kiikudes tasapisi alt välja. Kiikuda saab ikka. Tänapäevani. Aga pole enam pehme. Ega polsterdus pole sellepärast kadunud. Ma mõtlen. On olemas. Ainult et teistes kohtades. Aga samal ajal. Ja ruum on sama. Lihtsalt koht ruumis on muutunud.

Asukoht: Internetikohvik, Santa Ana, El Salvador, Kesk-Ameerika. Olen jälle teel ja tunnistajaks sadadele metsaraietele ja massilistele põletamistele - slash-and-burn. Süüa on ju vaja. Ja ega toit rahakotis ei kasva.

PS. Tervitan siinkohal oma kauaaegseid sõpru Ema ja Isa.