Paavst ei ole ka nii rumal kui parasiidist Kase blogi kommentaator

Peegeldus jäätunud veel.

Ütlen, ütled, ütleb, ütleme, ütlevad, ütleme, et elu on liiga lühike, et seda kiiresti läbida. Lähen täna mäetippu. Tagasi ei vaata. Mul ei ole tarvis tagasi minna. Aga muidu kui ikka looduses matkata, tasub iga natukese aja tagant seljataha vaadata. Siis on teed tagasi lihtsam leida. Ja ega siin ei saagi väga ümber pöörata. Rada on hobuste jaoks liiga kitsas. Pool teest läbin hobuse seljas ja pool nende ees. Sest tee on liiga järsk. Ja hobuse seljas olles järsakust alla libiseda ei taha. Guatemaltecad on ikka mõtlematud küll. Hobustest möödudes peavad nad, niisama nalja pärast, äkilise vile lahti laskma. Saaks ikka kõht kõveras naerda küll kui hobune mäeveerel vaikselt all oleva oru poole kukub, libiseb, veereb. San Diago teeb õnneks vaid väikese äkilise sammu ja seda õiges suunas. Edasi käin juba matšeeta käes. Aitab teie rumalatest naljadest.

Mäe otsas väike külakool on täna suletud. 1. mai ja rahvupüha. Pole lapsi palliplatsil. Pole lapsi läbi kooliakna õue vaatamas. Lapsed on juba teist nädalat põldudel saaki korjamas. Pooled külakoolidest on suletud juba rohkem kui nädal. Nii see elu on. Saagikoristusajal ei ole mingit õppimist. Koos vanemate ja vanavanematega, kogu perekond, tomatiistanduses. Põlluäärsed varjualused muutuvad pisikesteks müügiputkadeks. Müüakse Coca-Colat, krõpse, pop-corni ja muud tervislikku toiduvalikut. Rasket tööd tehes kulub marjaks ära. Ja kui ükskord tundide möödudes on aeg õhtule minna, jätame maha prahihunniku. Kogu selle vihma ja tuulega on see hommikuks kadunud. Miks vaevata end prügimajandusega. Nagu võluväel, uue päeva koidikul, pole eilsest siinviibimisest mingit jälge. Alustame uuesti. Iga päev. Saagikoristusajal. Iga aasta. Kaks korda aastas.

Hobused nüüd puu külge nööritud. Võtan võileiva. Parim võileib üldse. Kogu maailmas. Peale tunde ratsutamist ja käimist. Hobuste jaoks parim roheline rohi üldse. Istume. Mina kännu otsas. Me kõik – mäe otsas. Nii kaugele kui näen vahelduvad mäed orgudega. Ja jälle mäed. Kuskil eemal. Lääne pool tõusevad üksteise kõrvalt viis suitsupilve. Farmerid põletavad saagikoristusest järelejäänud kilematerjali. Nii palju on nad õppinud, et kile peal uus külv vilja ei kanna. Mulda külvata on efektiivsem. Selleks tuleb enne vana kile ära põletada. Seemned mulda. Uus kile peale.

Astun tagasi alla orgu. Hobused minu järel. Paar korda libisime, kordamööda. Hea, et mitte üheaegselt. Mina peal ja nemad all ehk pole nii hull. Nemad peal ja mina all on halvem variant. Päike vaheldub kogu tee pilvetaguse päikesega. Vihmaga. Kell on veidi pärast pealelõunat, peale pärastlõunat ja täna on sadanud juba 5 korda. Iga vihmahoo järel kuivatab põletav päike mind veerand tunniga kuivaks. Ainult saapad jäävad. Ja liig pikaks jäänud kuumus paneb ülekeha higistama. Astume üle maisipõldude, läbi kohviistanduste, avokaadoaed, ujume üle väikse jõe, valan kaldale jõudes saabastest vee välja. Hobused ahmivad hoogsalt ja luristades vett. Väike paus enne jätkamist. Väike paus ka päikeseloojanguks ja välgu saabumiseks. Magama jäädes valgustavad öist ümbrust tähed ja firefly´d. Ja välk on võimalik ka selge taevaga.