Tähesadu...peale kolmenädalast rendiautoga ringituuritamist on aeg reisikompanjoonidega hüvasti jätta ja ula edasi minna.
Mis siis ikka!? Bussis väikesse Mojave linnakesse leian ennast kui filmis. Ainult seekord olen üks osatäitjatest - neeger bussi tagaosas harjutab oma räpiriime, mis LAs esitamiseks perfektsed peavad olema; bussijuht kirub kasiinosid, kodutuid, pederaste ja absoluutselt kõike muud, mis teele jääb; juba oma ilu kaotamas showtüdruk harjutab räpiriimide saatel bussi vahekäigus ühest otsast teise liikudes oma tantsusamme; kasiinos kogu oma raha maha mänginud kauboi tõstab konstantse minutilise intervalliga viskipudelit üles-alla; neiu telefoniga kirub oma meest, ta ei hooli oma lastest, perekonnast, vanemate kingitud uuest autost ja üleüldse läheb ta oma armukese juurde LAsse; ja siis keegi, kes vaatab seda kõike pealt imestusega justkui ta oleks sattunud mingisugusesse filmi.
Õppetunnid
...Mojave - 4 tundi sõitu Las Vegasest ja 51 $ vähem rahakotis. Olen ainus, kes selles linnas bussist maha läheb ja ega keegi siit ka peale tule. Kõrval istuv pikkade vuntsidega vana lehmapoiss vaatab imestunult otsa ja ütleb: ''What's that for, there's no money in fuckin' here nor good people, come on to LA, we beat some hell out of the bitches!'' Parim mis ma teha saan on naeratada ja bussist välja astuda.
See ei ole midagi muud kui kõrbetuul, mis mu kitarri minema viia üritab ja mida ka Mojave poole teel olles näha oli (mida kõige muu hulgas ka bussijuht kirus) - tuul mis pani ümbruses oleva liiva nii lendama, et vaevalt 50ne meetri kaugusele näha oli. Õnneks linnas majade vahel on olukord veidi soodsam.
Liigun maantee poole, mis viiks mind Mojavest Independence'sse - seal saan peavarju ja nõuandeid oma järgmise sihtkoha kohta.
Peale kahte kuud neljakesi reisides ja siis ühel ilusal pühapäeval üksi jäädes (tegelikut ''jääma'' pole õige sõna, pigem üksi edasi minnes) tuleb aeg kui sa sellest pikemalt järele mõtlema hakkad.
Ma mõtlen reisimise all ülbust turvalisuses, mis sind ümbritseb - sa alati enam-vähem tead, kuidas või kus järgmine kord sööd, sul on peavari, kus järgmine öö veeta, sind ei ähvarda teadmatus. Sa võtad kas lennuki, rongi, bussi või sul on auto ja sõidad oma järgmisesse peatuspaika, et seal ennast sisse seada.
Seiklus on, mis tekitab tunde kõigest mittevõimalikkusest. Astudes oma rada ainult ühe kauge eesmärgiga, aga kuidas sinna jõuda, sul pole aimugi, vaid mõned hägused mõtted, mis kindlasti ei vasta tegelikkusele. Ja sa ei ootagi mitte millegi täitumist või millegi toimumist. Oled pisike element sõltudes absoluutselt kõigest ja kõigist, mis sind ümbritseb. Ainus, mis säilitada tuleb, on oma kaine mõsitus ja objektiivne hindamisvõime. Ilma milleta oled langev puuleht, mis ei suuda lennata vastutuult.
Oma teel Mojavest välja näen enda ees umbes 200 meetri kaugusel ühte autot seismas. Ma ei näinud seda peatumas ega ei ole näidanud mööduvatele autodele pöialt, et soovin sõitu. Kõnnin rahulikult edasi. Autost tuleb välja keegi noorem tüüp, kes hakkab minu poole jooksma. Võibolla jookseb ta mingi muu asja pärast. Kõnnin edasi. Minuni jõudes küsib ta, et kuhu lähed ja äkki soovid kaasa sõita. Istun autosse, mille juhiks on umbes neljakümneaastane cowboy-naine ja kõrvalistuja 75-aastane vanahärra. Nad elavad Mojave lähedal autokaravanipargis. Kuna õhtu on juba saabumas, teevad nad ettepaneku peatuda nende juures, et hommikul värskena teed jätkata. Mul ei ole ja nende inimeste puhul saagi olla mingeid vastuväiteid.
Kohalikus kõrtsis võtame mõned viskid ja ma kuulen, et vanahärra on praeguseks pensjonil olev narkokuller, kes omal ajal omas isiklikku lennukit millega Mehhikost rohtu Ameerikasse transportis. Oma vanuse kohta tantsib ta päris hästi, kaasaga, kes on temast pea poole noorem. Kodus on õhtusöögiks mikrolaineahjus tehtud beaf (ärge seda kodus proovige), mille kõrvale head briti filmikunsti. Nad on veidi teistmoodi ameeriklased, keda nägema olen harjunud (heas mõttes) ja eks nende lugu paneb omajagu juurde. Hommik möödub aidates härral oma poja dokumenti võltsida, et too ikka baarist alkoholi osta saaks. Kui tšiili juhiluba valmis ja välja prinditud, on aeg kott selga võtta, kitarr kätte ja edasi.
15 päeva
...saabun Independence'i peale hääletamist kahe auto peale. Ühes, kus oli kõrvalistuja vanaproua, kes armastas pidevalt plaksutada. Algul mõtlesin, et ta aplodeerib minu seniste tegemiste ja tulevaste plaanide peale, aga hiljem tabasin, et tal oli üks puha, mida keegi räägib - talle meeldis plaksutada. Teine oli indiaanlane Navajode hõimust, kes peale igat paari minutit harrastas korra tukkuma jääda. Ma mõtlen hetki näiteks kui oled väga väsinud ja üritad filmi vaadata ning hetkeks pea alla vajub ja sama kiiresti üles tagasi suured silmad peas, et mis toimub. Ja nii pidevalt. Hiljem harjus ära, ju siis temaga peab nii olema. Ei julg
enud seda talle enesele mainida, äkki solvub, aga mure kuidas ta veel järgmised 100 miili ilma, et keegi ta kõrval räägiks, sõidab, jäi veidikeseks ajaks painama küll.
Brian, kelle juures juba mõned päevad elan, on kohalik ranger, kes hoolitseb mägedes matkajate ohutuse ja kõige suhtes teadlikkuse eest. Temast on olnud palju abi minu matka marsruudi paikapanemisel. 15 päeva mägedes ja keskmise temperatuuriga alla 0 kraadi ei ole midagi, mida naljaga võtta.
Treeninglaager
...rattaretk 50 km edasi-tagasi Lone Pine'i ja mul on magamiskott, mis hoiab mind soojas ka kõige külmematel öödel. Järgmine päev 25 km jalgsimatk, et varuda kogu toidukraam, mis kulub selle aja jooksul mägedes. Tänane päev - et lasta peale matka villidel kosuda enne kui asun teele.
Nüüdsest on minu tee iseendaga ja aegadel tundmatute möödujatega, kes võibolla vaid mõneks päevaks mulle seltsiks. Mina olen, nemad tulevad ja lähevad andes mulle midagi kaasa, igaüks neist.
...Mojave - 4 tundi sõitu Las Vegasest ja 51 $ vähem rahakotis. Olen ainus, kes selles linnas bussist maha läheb ja ega keegi siit ka peale tule. Kõrval istuv pikkade vuntsidega vana lehmapoiss vaatab imestunult otsa ja ütleb: ''What's that for, there's no money in fuckin' here nor good people, come on to LA, we beat some hell out of the bitches!'' Parim mis ma teha saan on naeratada ja bussist välja astuda.
See ei ole midagi muud kui kõrbetuul, mis mu kitarri minema viia üritab ja mida ka Mojave poole teel olles näha oli (mida kõige muu hulgas ka bussijuht kirus) - tuul mis pani ümbruses oleva liiva nii lendama, et vaevalt 50ne meetri kaugusele näha oli. Õnneks linnas majade vahel on olukord veidi soodsam.
Liigun maantee poole, mis viiks mind Mojavest Independence'sse - seal saan peavarju ja nõuandeid oma järgmise sihtkoha kohta.
Peale kahte kuud neljakesi reisides ja siis ühel ilusal pühapäeval üksi jäädes (tegelikut ''jääma'' pole õige sõna, pigem üksi edasi minnes) tuleb aeg kui sa sellest pikemalt järele mõtlema hakkad.
Ma mõtlen reisimise all ülbust turvalisuses, mis sind ümbritseb - sa alati enam-vähem tead, kuidas või kus järgmine kord sööd, sul on peavari, kus järgmine öö veeta, sind ei ähvarda teadmatus. Sa võtad kas lennuki, rongi, bussi või sul on auto ja sõidad oma järgmisesse peatuspaika, et seal ennast sisse seada.
Seiklus on, mis tekitab tunde kõigest mittevõimalikkusest. Astudes oma rada ainult ühe kauge eesmärgiga, aga kuidas sinna jõuda, sul pole aimugi, vaid mõned hägused mõtted, mis kindlasti ei vasta tegelikkusele. Ja sa ei ootagi mitte millegi täitumist või millegi toimumist. Oled pisike element sõltudes absoluutselt kõigest ja kõigist, mis sind ümbritseb. Ainus, mis säilitada tuleb, on oma kaine mõsitus ja objektiivne hindamisvõime. Ilma milleta oled langev puuleht, mis ei suuda lennata vastutuult.
Oma teel Mojavest välja näen enda ees umbes 200 meetri kaugusel ühte autot seismas. Ma ei näinud seda peatumas ega ei ole näidanud mööduvatele autodele pöialt, et soovin sõitu. Kõnnin rahulikult edasi. Autost tuleb välja keegi noorem tüüp, kes hakkab minu poole jooksma. Võibolla jookseb ta mingi muu asja pärast. Kõnnin edasi. Minuni jõudes küsib ta, et kuhu lähed ja äkki soovid kaasa sõita. Istun autosse, mille juhiks on umbes neljakümneaastane cowboy-naine ja kõrvalistuja 75-aastane vanahärra. Nad elavad Mojave lähedal autokaravanipargis. Kuna õhtu on juba saabumas, teevad nad ettepaneku peatuda nende juures, et hommikul värskena teed jätkata. Mul ei ole ja nende inimeste puhul saagi olla mingeid vastuväiteid.
Kohalikus kõrtsis võtame mõned viskid ja ma kuulen, et vanahärra on praeguseks pensjonil olev narkokuller, kes omal ajal omas isiklikku lennukit millega Mehhikost rohtu Ameerikasse transportis. Oma vanuse kohta tantsib ta päris hästi, kaasaga, kes on temast pea poole noorem. Kodus on õhtusöögiks mikrolaineahjus tehtud beaf (ärge seda kodus proovige), mille kõrvale head briti filmikunsti. Nad on veidi teistmoodi ameeriklased, keda nägema olen harjunud (heas mõttes) ja eks nende lugu paneb omajagu juurde. Hommik möödub aidates härral oma poja dokumenti võltsida, et too ikka baarist alkoholi osta saaks. Kui tšiili juhiluba valmis ja välja prinditud, on aeg kott selga võtta, kitarr kätte ja edasi.
15 päeva
...saabun Independence'i peale hääletamist kahe auto peale. Ühes, kus oli kõrvalistuja vanaproua, kes armastas pidevalt plaksutada. Algul mõtlesin, et ta aplodeerib minu seniste tegemiste ja tulevaste plaanide peale, aga hiljem tabasin, et tal oli üks puha, mida keegi räägib - talle meeldis plaksutada. Teine oli indiaanlane Navajode hõimust, kes peale igat paari minutit harrastas korra tukkuma jääda. Ma mõtlen hetki näiteks kui oled väga väsinud ja üritad filmi vaadata ning hetkeks pea alla vajub ja sama kiiresti üles tagasi suured silmad peas, et mis toimub. Ja nii pidevalt. Hiljem harjus ära, ju siis temaga peab nii olema. Ei julg
enud seda talle enesele mainida, äkki solvub, aga mure kuidas ta veel järgmised 100 miili ilma, et keegi ta kõrval räägiks, sõidab, jäi veidikeseks ajaks painama küll.Brian, kelle juures juba mõned päevad elan, on kohalik ranger, kes hoolitseb mägedes matkajate ohutuse ja kõige suhtes teadlikkuse eest. Temast on olnud palju abi minu matka marsruudi paikapanemisel. 15 päeva mägedes ja keskmise temperatuuriga alla 0 kraadi ei ole midagi, mida naljaga võtta.
Treeninglaager
...rattaretk 50 km edasi-tagasi Lone Pine'i ja mul on magamiskott, mis hoiab mind soojas ka kõige külmematel öödel. Järgmine päev 25 km jalgsimatk, et varuda kogu toidukraam, mis kulub selle aja jooksul mägedes. Tänane päev - et lasta peale matka villidel kosuda enne kui asun teele.
Nüüdsest on minu tee iseendaga ja aegadel tundmatute möödujatega, kes võibolla vaid mõneks päevaks mulle seltsiks. Mina olen, nemad tulevad ja lähevad andes mulle midagi kaasa, igaüks neist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar