Kas nüüd või kunagi hiljem

Ajalugu

...olen tagasi Independence's, mis ei ole ei küla ega linn nii, et kohalikud ise kutsuvad seda pigem kommuuniks. Nn. kommuuni algust märkiv silt väidab siin elavat ei rohkem ega vähem kui 512 inimest. Linnakese peatänavaks on siit põhja Bishopi poole ja lõunasse Lone Pine'i minev maantee 395, mille ääres ka kogu lokkav lokkav kaubandus pesitseb - kaks bensiinijaama, motell ja restoran (mis muide nädalavahetustel suletud on). Juuksur, kohvik ja paar poekest olid samuti, kuid kas majandusolustikust või millestki muust põhjustatuna suleti need sel suvel. Väga rahulik ja meeldiv koht, tekib tunne nagu aeg seisaks siin. Pühade puhul mängib kohalik preester kiriktornist jõulumuusikat. Inimesed on sõbralikud. Kodust lahkudes jäetakse uksed pea alati lukustamata. Veel on selline süsteem üles seatud, et kui kohalik päästeteenistus saab väljakutse, siis kõlab üle kogu asula häiresireen, midagi sellist nagu Pärnuss. Ühel hommikul oli äratuseks 3 kümneminutilse intervalliga üksteisele järgnevat signaali. Hiljem naabrite käest kuulsin, et üks suurema kondikasvuga vanaproua oli tänaval pikali kukkunud ja ei saanud enam püsti. Päästeametnikud tulid tema kõne peale kohale ja aitasid ta uuesti jalgadele. Ja nii juhtus kokku kolm korda järjest. Ja tänu sireenile teavad sellest juhtumist kõik kommuunlased.

Briani juurde jõudes avastan, et ta on just lahkumas Minnessotasse, et Jõulud perega veeta. Vahetame möödunud päevade muljeid, Brian näitab mida ja kuidas toimetada tema ära olles ja nii ta istubki rooli ning sõidab oma vana kirsipunase Nissaniga Los Angelisse lennukile.

Tundub, et majas sees on külmem kui õues kuna Brianil ei ole muud hetkel töötavat kütet peale ühe soojapuhuri. Ta näitas küll kuidas propaanahi töötab, aga mägedest tulnuna püüan selle kasutamist vältida ja poen tekkide vahele lugema raamatud "The Ends of The Earth" (Robert D. Kaplan). Veidi aega möödub lugedes kui naabrid uksele koputavad - "Hey, Marko, you're home, we were every night looking at mountains and trying to call you for upcoming storm. Glad you made it back!" Head naabrid kutsuvad õhtusöögile, millest ma kuidagi keelduda ei saa. Ma ju pikalt mägedes olnud ja pole korralikku toitu tükk aega saanud (kuigi tänapäeval on matkajatele mõeldud kiirtoidupakid üsna mitmekülgsed ja väga maitsvad - õhtusöögilauas arutame seda pikalt kuidas ka kõige lihtsam eine mägedes maitseb kui ema tehtud keelt-allaviiv jõuluroog).

Lumi on siin Owen'i orus tegelikult mitte väga tihe külaline, kuid praegu katab kogu ümbrust. Ka naabrid on üllatunud, et nii vara ja nii palju lund maha sadas. Kinnitan neile, et mägedes on kordades rohkem. Kahelda selles ei saa, sest aknast välja vaadates on tomineerivaks pildiks tosina miili kaugusel lumest valgendavad mäenõlvad.

Räägin neile oma tunnetest kui mäest alla saanud olin. Kuidas samal ajal üks viiene seltskond just sättis ennast üles minema. Kahetsusega pidin neile mainima, et torm sundis mind alla ja ei õnnestunud tippu ronida. Need uued vallutajad olid aga nii elevil teatades, et ka sellel ööl pidi suur torm tulema. Näod naerul asusid nad teele. Vaid paar sammu pärast nendega vestlemist ja mul tekkis vastupandamatu tunne nendega kaasa minna. Nii väga tahtsin uuesti proovida. Nii väga tahtsin astuda need uued kümned tuhanded sammud, et lõpuks tipus jalga puhata. Siiski. Võtsin hoo maha ja otsustasin enne puhata, varustuse kuivatada, uued toiduvarud osta ja parema ilma valida.......aga enam ilma mingi kahtluseta uuesti proovida. Nii ma veetsin need ülejäänud päevad madalamatel mägedes mõeldes ainult ühele...

Niisiis, istume õhtusöögilauas, räägime - ja siis Death Valleyst, millest ma millegipärast vaimustuses olen, ise seni seal viibimata. Võibolla on see lihtsalt kohanimi või kõrb, mis mind sinna kutsub. Ja juhuslikult naabrid plaanivad sinna nädalavahetusel minna. Lepime kokku, et laupäeva hommikul kell 7 täpselt oleme autos ja hakkame sõitma.

Üllatused

...punane Cheroky ootabki mind täpselt kell seitse nagu öeldud. Sõidame kaks tundi Surmaoru põhja ehk "5 ft elevation" nagu liiklusmärgil kirjas (ma pole ehk Hispaaniast saati nii madalal merepinnast olnud). Ümberringi on liiv, kivid ja teravtorkavad taimepõõsad, mis kõik päikesevalguses tundub kui kõrb liiga lokkava taimestikuga. Kraade on ca. 10 C kandis, päeva jooksul nähtavasti tõuseb veidi. Sõidame veel tunnikese kanjoni poole, kus kavatseme päeva matkata.
Astun oma esimesed sammud selles Surmaoru kanjonis, mis peale Grand Canyoni, Canyon de Chelly, Zioni rahvuspargi kanjonite avastamist ei suuda esialgu midagi pakkuda. Kivine rada, kuivanud ja kivistunud taimed, kollakad-hallid mäenõlvad on sama, mis kõik varasemad käidud kohad. Siis tulevad esimesed kaljujoonistused - nagu ikka suurte peade ja kätega ufod, mõned ussid ja kitsed. Veel veidi ja ma ei usu oma silmi. Peale Antelope Canyoni piltide (kuhu me kunagi kõrge hinna tõttu ei sattunud) nägemist, ei ole ma midagi sellist läbi oma silmade tunnistanud. Ja see koht on turistidest täiesti tühi vaatamata sellele, et talv on Death Valleys turistide poolt kõige enim vallutatud aeg, aga nad kõik on teistel radadel - lihtsamini ligipääsetavatel ja kergemini läbitavatel. Marble Canyoni läbipääs on kitsas, kohati kividel ronimist vajav ja absoluutselt siniste kiviseinadega. Imeilus. Sellised värvid looduses ei ole usutavad. Ainult taevas võib olla selline - mõtled kanjoni põhja mööda käies.

Päev selles kaunis kohas on möödas. Tagasiteel, peaagu et kaugemast punktist alates lendasid meiega kaasa rongad. Künkalt künkale maandudes nähtavasti lootsid, et me mingisugusegi toidupala enast maha jätame. Või hoopis, nagu Courtney pakkus, ootasid, et ehk üks meist kukub suurest väsimusest ja palavausest kokku ja nad saavad korrraliku suutäie. Vastupidi nende ootustele jõudsime me palakestki pillamata või kokku kukkumata autoni, mille peale nad solvunult tagasilendu alustasid.

Homme

...kott on pakitud ja olen valmis minema mägirada pidi. Üllatav kui lihtne on siin saada auto peale. Lone Pine'st portaalini on 25 kilomeetirt, olen sammunud umbes 3 km seda rada kui auto kinni peab ja mind edasi viia soovib. Juht on parempoolsest kõrvast kurt. Kuna minupoolne aken on lahti ja tuul sealt suure mühinaga sisse puhub, oleme samal tasemel. Mis mina räägin ei kuule tema ja tema ütlemisi ei kuule mina. Nii me karjume üksteise peale nagu kaks kurti kunagi, aga nii lahke ta on, et kuni kohani, kus lumi tee vallutab, ta mind viib. Lõpuks, kuni lume all asfalti enam näha ei ole, lausub ta: "It's the far as I can get you". Veel on 5 km minna kuni raja alguseni.

Esimese öö veedan raja alguses oleval laagriplatsil. Kell on neli õhtul, panen vee keema - õhtusöögiks on makaronid viineritega, mille kõrvale juustuvõileivad. Kõht täis poen magamiskotti ja loen kuni uni võimust võtab.

Hommik on ilus, just nagu ilmateade lubas. Alustan teed mööda rada, hetkel ei tea täpselt kui kaugele täna lähen. Igal juhul on see raske. Sügav lumi algusest peale. Ilma lumesaabasteta ei saa, panen need jalga ja jätkan. Rada oma ilusate vaadetega on tuttav. Ainus vahe esimese korraga on see, et minna on palju raskem, just lume tõttu. Mõned meetrid ja paus, järgmised meetrid ja paus jne. Loodan täna jõuda esimesse laagrisse. Mingi aja möödudes olengi seal. Väikesel tasandikul kõrgete mägede all. 100 meetrit kõrgemal on mägijärv, mille ääres telkimine on keelatud ja sellest edasi mõned kilomeetrid on järgmine laager. Kell on üks pealelõunal ja otsustan edasi suunduda. Rada läheb ainult raskemaks. Mida kõrgemale jõuan, seda suurem tuul mind alla saata üritab.

Ei ole enam palju järgmisesse laagrisse jäänud kui möödun ühes kivist, mille all on piisav ruum peatumiseks ja ehk isegi telgi seadmiseks. Vaatamata kiusatusele jätkan teed üles. Veel pool tundi, ja põhjustatuna tugevast tuulest, mis märja lume endaga kaasa toob ning mulle näkku sajab, suundun ma tagasi nähtud kivialuse poole.

Varem tundus see koht veidi suurem ja ruumikam, aga siiski, kuidagi surun oma telgi kivi varju. Süüa teha enam ei õnnestu kuna tuul on liiga tugev, et pliit tuld säilitaks. Kuigi üritan, telgis sees on sama lugu. Võtan seepeale õhtusöögiks ühe PowerPar'i ja magamiskotti. Loen juba tükimat aega, aga viimased 50 lehekülge lugemisest ei mäleta suurt midagi kuna mõte on ainult ühel - kas telk suudab tormile vastu seista. Isegi kivi varjus olemine ei kindlusta mulle midagi. Tuul aina lõhub. See kord panin telgi katuse otsad võimalikult kõvasti kinni, aga see ei loe, ja mõne tunnni möödudes loperdavad need jälle abitult kui rashvuslipp Hermanni tornis.

Olen juba siin olnud, ainus, mis teha saan, on mitte mõelda väljas toimuvale. Vaatamate raskustele mööduvad tunnid ja hommik on käes. Telgis on lund, aga mitte palju. Panen võimalikult palju asju kokku telgis - magamiskott, riided selge, veepudelid põue, kindad kätte, sööginõud. Väljas veel viimane - telk kokku ja edasi. Seekord ei asu ma tagasiteele vaid edasi tipu suunas. Jätkan oma teed tunnikese. Ja see on tõesti jalg jala ette minemine. Jalg-jala-ette mõned sammud ja puhkus. Samal ajal tipp vaatab ja ainul naerab mu armetuse üle. Jätkan...veel tund ja ma olen läbi. Võtan ühe kivi all varju, et oodata vaiksemat aega, mis ei saabu.

Kuna tee on juba tuttav, siis paari tunni pärast olen tagasi esimeses laagris. Veel tund ja portaalis.