kolmapäev, september 30, 2009

Päris Eestisse tagasi

Kui valgusfooris põleb punane tuli, siis edasiseks on kaks võimalust:

  1. Punane kustub ja põlema hakkab roheline

  2. Vahetult punasele järgneb kollane, mis jääbki vilkuma

ehk Flashbäkid

  1. Leonis kohtun pika, kõhna ja mustapealise muidusööjaga. Ja muidusööjatel on aeg-ajalt igav. Siis tuleb neid lõbustada. (Mul on pidevalt igav). Mõtlen talle välja siis mängu. Ja et tema tuju saaks ka igavust peletades tõstetud, määravad reeglid võitja. Ausal teel. Mängu nime tuletan mängu sisust - Language Battle. Ja seda mängu mängitakse igas keeles. See kord mängime inglise keeles, sest oponent peab võitma. Ja tema päritolu peaks selliste reeglite juures ka võidu tagama. 2:1. Pole paha kaotus. Vähemalt ühe punktigi sain. Võidusõnaks sai täna frominationacional. Peale seda läheme mängime mängu, mille tema kunagi välja mõtles. Ja ta on sellega tegelenud vähemalt 40 päeva oma elust. Tegevuse nimi on Proovi-kas-õnnestub-röövituks-saadA. Sporditarbed, mis harrastuseks vajalikud, on lihtsad. Midagi ostma ei pea - võimalikult haledad ja kantud riided, veidi peenraha tasku ja täiesti ära tuleb unustada kaart või linnaplaan. Võistlusdress seljas 4 dollarit taskus asume teele. Võistlejad ütlevad korda-mööda tänavanurkadele jõudes kuhu poole pöörata. Üle 2 korra järjest ühele poole ei või. Ahjaaa, selle reegli mõtlesime lisaks, see oli peale 3 korda ühte ja sama ringi tehes ja mitte kuhulegi jõudes. Õige mäng alles algab pimeduse saabudes. Nii palju siis veel, et võitjat täna ei selgu. Täna ei ole õnne. Mänguõnne. Või peab veel treenima. Treenima rohkem raha taskus kandmist. Otsustame tagasi pöörata. Tuttavatele tänavanurkadele jõudes ostame kogu oma raha eest hamburgere ja hot-doge. Tema võtab ühe õlu ka. Ma ka.

  2. Ema ja isa sõidavad Sitsiiliasse maffiakarusid vaatama ja toitma. Mõmmid kõhnenevad, sest seadusi on liiga palju. Ja mitte ainult sellepärast vaid et neid kontrollitakse ka. Ja kui vanemad reisima lähevad, siis on neil üks mure. Nässu tuleb kuhulegi ära peita. Eks ma siis võtan ta Tallinnasse kaasa. Saan ju lõunapauside ajal kodus käia ja ta rihma otsas aknast alla õue jalutama lasta. Või oli see Veiko. Aga Veikot täna ei ole ja minul tuleb see kohustus üle võtta. Koos rihma ja koeraga ja koerekausi ja -toiduga. Istun koeraga toas ja mõtlen mis temaga peale hakata. Täna tuleb korteris pidu, aga Nässu oleks jalus või ta enda pärast - keegi võib talle peale astuda; diivanilt hüpata; trepi pealt alla ja otsa joosta. Ma tean, et see ei ole kena, aga panen ta külmkappi peo ajaks eest ära. Ja joogivee panen kaasa. Siis ei ole janu või kui on, saab seda kustutada. Ja tuld kustutatakse veega. Aga külmkapis on harva tuli lahti. Niisiis, seal ta istub ja ootab peo lõppu. Kahjuks kõige halvemat ootamata venib pidu. Kahepäevaseks ja hiljem veel kolmeseks. Kolmanda päeva lõpus kirjutab Marsell kriidiga külmkapiuksele 20000000009, paneb kollase kriidi lauale ja teatab pidulikult kõigile, et pidu on läbi. Ja arusaajad inimesed lahkuvad. Kuigi ka mina saan aru, jään paigale. Minu kodu. Ja koer on külmkapis. See pisiasi tuleb ka meelde. Vanemad on veel saarel, aga tulevad juba homme. Teen ukse külmikusse lahti ja Nässut enam ei ole. Või noh, keha on, aga hinge ei ole. Ja kõiki otsi kokku punudes tuleb mul tunnistada, et ta on surnud. Jannu surnud. Ja vesi külmkapis on jääs.

Ma hakkasin arvutiklaviatuuri klahve üle lugema ja jõudsin 9ni.

...mina ja mäed. Hakkab täna jälle pihta. Kuigi arvatavasti enne Lõuna-Ameerikasse jõudmist neist ükski Mt. Whitneyga ei võistle. Pole ju lund kuhu astuda. Mida märjutada vaikselt telgiukse vahelt. Või oli see suur lumetorm, mis saapad magamiskotti puhus? Või halb ajastus. Aga nüüd on täna. Ja ma mõtlen Sinu peale. Sest ma alati teen seda enne ronimist. Praegu Sa vist valmistud magama minema. Soovin head ööd, panen saapad jalga ja valmistun lahinguks. Rindekaaslasteks on täna kaks sakslast. Hiljem järgnevad prantslane ja teine prantslane. Nii palju ma räägingi sellest 10 tunnisest ülesmäkkeminekust. Ja 6 tunnisest allatulekust. Costa Rica kõrgeima tipu lipu all hakkan Eesti lippu valmistama. Sakslase pusa, minu jope ja valge kilekott. Prantsuse lipu teeme Costa Rica omast. Ja Saksa oma kombineedest. Ja tipp on vallutatud ja vallutus ka jäädvustatud.

All. Mäe all. Linnas joome oma tähistamisõlut. Ja kogu edasine tee otsustatakse kulli ja kirjaga. Franzil on lihtne, temal läheb San Josest lennuk. Minul ei ole lennukit. Veel mitte. Ja valida on kuuma ranniku ja samakuuma sisemaa vahel. Mõlemat pidi saab Panamasse. Kull - rand; kiri - see teine. Saadan mündi teele, tuleb kiri. Otsustan mööda rannikut minna. Päeva puhkan rannas, ajan ville jalgadest välja, ja hommikul alustan bussi peale minemist. Kahjuks selgub, et olen bussist õnnetul kombel maha jäänud ja tuleb järgmine, aga hiljem. Palju hiljem. Münti enam viskama ei hakka, sest siia jääda ei taha, viskan pöidla pästi ja hääletan. Õnnelikel kombetel saan autode peale ja sõidan Panama poole. Aga tee ääres on see (sama asi, mida ma päevade eest käepäraste vahenditega mäetipus valmistada üritasin, aga siin on see pesu-ja-ehtne) ja mul tuleb viisakusest ning austusest kaasmaalaste suhtes seisma jääda.

kolmapäev, september 16, 2009

@

Kirjavahemärgid ja vaakum nende vahel
Tamarindo hommikud on rannas tervisejooksuks. Tänaseks see tehtud ja peale selle on ka see kott, millega ma reisin, pakitud. Ja see seisab minu ees. Ja soomlase ja ameeriklase ja hollandlase ees. Kanadalane on WCs. Minu kallis reisikaaslane Saksamaalt (kuigi Chuck Norris seda riiki ei tunnista) pikutab veel aeglaselt voodis selle valge lina vahel. Või kahe erineva lina vahel. Magab. Juba sai "head aega" öeldud. Sest eilne uudis jõudis ka temani, et minul on aeg pealinna minna. Erkki veel ei oota. Aga ta saab sellest minu tulekust teada, kindlasti, varsti, võibolla täna.

Jätame kõige odavama hosteliga selles kallis riigis hüvasti. Või nii hüvasti kui hosteliga varahommikul jätta saab. Bussipeatusesse 50 meetrit hosteliukse kõrvale jõudes varahommikul kell 8 on kõigil higi lahti. Soomlasel oli eile lahti kanadalase sees. Ja hollandlane üritas kõrvalvoodis oma iPodiga muusikalist rahuldust ära teenida. "Taxi, taxi, taxi, good price, specially for you, people!" kõlavad tuttavakssaanud repliigid ületee autoomanike punaste ribade vahelt. "No, gracias!" kõlab vastuseks meie kõigi poolt kui ühest suust. Ja muud moodi ei olegi loomulik. Sest me kõik teame, et spetsiaalhind ainult meile on tõesti hea, aga bussiga saab spetsiaalhinnaga võrreldes peaaegu, et tasuta. Vahe on ainult sellest, et buss ei tule. Ja ka pool tundi hiljem ajakraafikujärgsest ajast ei tule. Meie buss. Tulevad üksikud teised bussid. Ja tuleb ka sakslane oma hommikujooksule minekul. Ja me oleme juba oodanud piisavalt, et tema hommikusse veidi sära tuua (ma olen päikesest põlenud). Hommikujooks jääb see kord ära, sest me kinnitame kui ühest suust, et bussini on veel piisavalt aega ja ta jõuab oma koti pakkida ja trepist alla joosta ja meiega liituda. Või hommikujooks siiski toimub, aga muus variandis. Ja kokkuvõttes osutub meie poolt sinisilmadega kinnitatud kinnitus bussitulekuni oleva aja olemasolus tõeks. Ja hommikujoostes tuleb sakslane. Ja tuleb buss. Üle tunni aja hiljem. Aga see ei ole meie buss. Või on!? Sest kõigil on ootamisest juba tüdinenud saanud ja ega ka sihtkoht teab mis suht-koht muutmiseks kõlbmatu ei ole.

Me isegi ei tea, kuhu me sõidame. Bussi tuuleklaasi taha telliskiviga seisma pandud asulanimi on kõigile tundmatu. Ja hommikul ei ole käsi, et kotisuus sobrama hakata ja reisijuht välja kuokida. (Tom on pärit Helsinkist). Buss peatub peale tundi ja veel poolt tundi. Supermarketi kõrval. Supermarketis käime kaks ringi. Ja peale neid kahte ringi oleme päikese all murus vedelemisest WC hädasse sattunud. Peale WCsse sattumist lähme lähedalasuvasse bussijaama. Mitte sellesse, kuhu buss meid maha pani. Bussijaamu on selles pisikeses linnakeses rohkem kui kaks. Ja tõenäoliselt igas väiksemas ja suuremas linnas sellest riigis. Nagu ka teistes kõrvalasuvates riikides. Naaberriikides ja naabrite naabrite juures. Igal juhul Costa Ricas ei välju bussid enam vahetpidamata igasse sihtkohta. Harjumuseks saanud asi. Ja nüüd selgub, et ega buss enam täna minu reiskaaslaste valitud sihtpunkti ei lähe. San Jose, kuhu mina liigun, on tunniasjapikkuste väljumisvahedega. Ega enam pikalt mõelda ei olegi. Erkki ootab. Või veel ei oota, aga küll ma teada annan.

Järgmine buss. Ja järjekordselt ei ole ma oma kaaslastest ilma jäänud. Puntarenas on nende sihtkoht, mis on poolel teel pealinna väravatest. Tänapäeval ei ole linnadel enam väravaid. On lihtsalt sildid, mis osutavad x kilomeetri pärast asuva kiirtoidurestorani või Hilton/Best Westerni hotellide suunas. Ja isegi see ei ole mingi märk. Subway on ka kõige väikesemas külalinnas. Ja Costa Ricas enam-vähem eriti. Aga niipea kui teeserval asuv silt näitab 86 km Vista Montana väärthotelli suunas peatub buss ja veel on 7 kilomeetrit Puntarenasesse. Ja otse loomulikult jäävad mul need viimased 86 km läbimata. Selle asemel läbin/läbime viimased 7 kaad ja emmi. (Savi on hispaania keeles barro ja siis ongi niimoodi, et "Pura Vida familia de Barro en Karusselli!").

Kiirkäruga ostumaraton ei ole sama mis vahetpidamata ööpimeduses kuu poole ulguda
Haiglapalatis on kuus liiget. Keegi neist ei ole patsient. Ja haiglalõhn ei tee majutuskohast veel haiglat. Aga tunne on selline. Kõigil. Aga odav on ja toas on kaks dušširuumi ja üks toalett. Ja voodid on üksteise kõrval. Kaks kahest ja kaks ühest. Just täpselt nagu suur palat. Aga metõde miniseelikus ja süstlaga oodata ei maksa. Tema asemel tuleb hommikuti kitliga tädi. Ja harjaga. Või mopiga. Ja mopp/hari on niiske ja ma ei valeta kui ütlen, et ma ei ole teda kordagi näinud. Ja ei näegi.

Õhtu. Lähenedes oma esimese baari suunas baarhoppingul pooltähistaeva all läheneme sellele. Baarile. Kokkulepe oli olnud, et kolm baari ja igas baaris üks õlu. Me kõik oleme väsinud. Mitte millestki. Võibolla, et palavusest bussikatuse all ja siis jälle bussi oodates selle katuse alt väljas. Ja selline reisimine ja terve päeva väsitab. Aga Sa tead. Isegi. Baariuksel on silt (hispaania keeles) "me ei aksepteeri teiste baaride lõbutüdrukuid selles baaris". M.O.T.T.. Ja kui hoones sees veenid mitu korda elus läbilõigata üritanud ("mitu korda" on võimalik, et liiga pehme öelda) umbes 25 aastane vananaine oma üüratu ja otsatu näiva tagumikuotsaga juttu alustada üritab on meie esimene õllepudel kiiresti tühjenenud. Ja asja pärast. Ja aga elu on selline. Ja teine istumiskoht on ka selline. Ja ka kolmas. Kuigi kolmandas on Jukebox, mida soomlane ka andekalt kasutab. Täpselt nii palju ja nii pikkasid lugusid, et peale lugude lõppu tühjad pudelid lauale jätta ja tagasi palatisse minna.

Teel tuleb hollandile meelde, et pangaautomaadid on ka selleks, et raha välja võtta. Mitte lihtsalt kaamera ees poseerimiseks ja turvamehest pangavalvurile silma tegemiseks. (Nii juhtus osasid päevi tagasi). Ja kui ATMi suured numbrid eksitavana tunduvad, vajutab ta 10,000 colooni nupule. Täis rahulolu ja enesetunnet ja taskud täis kaks rahatähte. Ja täis pettumust ja rahatusetunnet automaadi ees veidi kalkuleerides. Hollandi keeles. Ja tagasi kaarti sisselülitamas. Peale kalkuleerimise kalkulatsioonitulemuseni jõudes. Minuteid hiljem tagasi palatis. Midagi pehmet näpus uinuma jäädes.

Ja üks päev on läbi
(Hommikul me käime veel mööda kilomeetritepikkust rannapromenaadi. Ma ei olegi midagi sellist näinud. Varem. Täiesti tavaline linn. Kuurortlinn. Vist. Aga. Arhitektuur, mis siin eksisteerib, isegi värskeima vaimuga ja kikilipsuga ja valge paberiga moodsal infontehnoloogiasaavutisel uusi hoonestusehitisi planeeriv karikaturist ei suuda siin mõõtu võtta. Aga nemad suudavad. Ja on seda teinud. Ma ei tea, kas ka edasi teevad. Me tee on täis kohti, kus me seisame ja vaatame ja joome oma varsti tühjaks saavaid ja soojaks läinud valgeid purke punase kirjaga ja otsime sõnu ja võrdlusi juba ammu ulmeks saanud filmistseene täitvatest vaatamisväärsustest. Täna on mul kaamera kaasas. Ja pildistamiseks jätkuv majalobudik seisab veel püsti ning tundub, et oma viimaseid sekundeid. Üüriks. Ju siis seisab ka kauem. Ja lõpuks seisame ka meie oma eelviimasel hüvastijätul. Ja meil hüvastijätte on jagunud juba rohkem kui hüvastijätupidusid. "Kallid kolleegid, kaaslased, ja muidu tüütud parasiidid, head reisi teile oma praamiga, ma proovin edasi järjekordse bussiga ja näeme juba suurlinnatulede varjus päevade pärast." Nii öeldud ja nii mõeldud ja mailiaadressid vahetatud. Ma küll ei näe praami lahkumas oma kõrge suituskorstna saatel, aga ma näen bussiaknast välja vaadates neid samu monstrumehitisi, mida me hommikul kõveramaks-rohkem groteskseteks-ropumalt rinnapilti vägistavamateks-ja-muude-väheste-teiste-hoonetega-mittesujuvamaks vaadelda üritasime). Ja üks järgmine päev on alanud.

Terve poisi terve naer
Tere, Erkki! Kui keskpäevases palavuses restoranikatuse all kohtume. Kuigi San Jose ei ole enam nii palav kui palav viimane öömaja Puntarenases oli. Ja kui siin hommikuõlu poest kaasa osta ei kipu see enam just kõige kiiremini soojaks minema. Nii, et, aega on. Ja aega on ka palju möödas kui Erkkiga viimast korda lahkumiseks mõeldud peol Karussellis mugaval punasel diivanipadjal istutud sai. Tema on ikka sama ja mina olen sama. Ja taaskohtumishetk on kõike muud kui üllatavalt tavaline.

Ületee krõbiseb krõbe kanakoib oma õlises ja tulikuumas fritüüris. Teisel pool ületeed asuvas superhüpermegamarketis on värskelt lettidele saabunud soojad ja pikad saiad. Ja kõrvalvahekäigus, samas poes, asuvad 75 kroonised ja liitrised pealejoogid (lihtsalt sega seda millegagi). Prostitutsioon on Costa Ricas seaduslik. Ainult tüdruk peab oma tervisekaarti aeg-ajalt institutsiooniprotokollijatele esitama. Ja armee. Seda ei eksisteeri.

Ma peatun San Joses rohkem-kui-vähem kolm nädalat. Sest päevast, mis järgneb minu viimasele päevale, saab uus viimane päev jne. Kuni minu viimasel päeval seisan ma bussijaamas, mida enam ei eksisteeri, ja ootan bussi. Milleks? Sest kunagi pidi see aeg tulema. Üksteise järel järgnevad igaõhtused lahkumisjoogimekkimised peavad kunagi oma eesmärgi täitma. Täna hommikuks on nad oma eesmärgi täitnud. Aga lihtsalt bussijaam ei ole enam raamatus märgitud paigas. Suurlinnas kohti, kus bussijaam olla võiks ja siin, ka on, jätkub, ja nii peale kolme külastamist leian ennast neljandast. Ja õigest. Ja tunne on kergem. Kahju, et Erkki ja poolakaga enam tükiks ajaks ei kohtu. Ja kahju, et tuttavaks saanud liinibussi ja liinitaksojuhid ja kanarestorani mingil eriliselt lihtsal viisil kaunis teenindaja ja tuttav kohtumispaik kesklinna McDonaldsi restorani ees ja igaõhtused kultuurisündmuste külastused ja supermarket täis superkino seljataha jäävad. Mitte nii kahju. Ees on mäed ja seljataga on mäed, aga seljatagused mäed on selja taga, seljataga ja kaugenevad. Buss peatub peale pooletunnist järsakust üles ragistamist, et oma mootorit puhata. Ja mina oma higiseid pükse uduvihmas kuivatada saaks.

(San Jose- prologue)
Päev, millal ralli algab, on nagu iga teine rallipäeva algus. Võistlejad on stardivalmis ja kogu võistluseks vajaminev kraam on vastavasisulistest rallipoodidest valmis ostetud. Ja ootavad õhtut. Ja stardivalmis. Aegapidi on mul alanud nahkamisprotsess ja pruunist põletusest saab valge. Nii nagu alguses. Mitte nii nagu päeva käes ja päikesevalguses. Või oli see hiljem punane, milleks ma sain. Ja taksod on siin punased, taksomeetritega ja taksomeetriga taksoga saab igale poole, juhul kui tead, kuhu minna soovid ning eeldusel, et ka taksojust teab, kus see asub. Mis asi? Tuleb ka endalt küsida. Küsimus ka valjult välja öelda. Küsimusele vastust mitte ootama jääda. Ja kui tuul puhub, siis tollega kaasa, või kui vihm kallab, siis sellega rentslist alla.

Homme ronin ja raiun oma libedad jalatsid järsust nõlvakust üles...

kolmapäev, august 26, 2009

Varesekarv

Vale müüdud ja vale ostetud
Vastupidiselt plaanile osta üks praamipilet ja ujutada ennast ühele looduslikest maailmaimedest – Ometepe saar Nicaragua järvel. Hmmmm... . Sõidutan ennast bussiga liivale. Sest kui Sa mäletad, kohtasin üht sakslast Leoni hostelis. Uus kohtumine toimub Granadas. Minu saabumise hommikul. Saabumisest saab kohe ka lahkumine. Kanabussiga. Ja kui juba rääkida kokkusattumustest, siis bussi peal on ka USA paar. Hmmmm... . Aga otsus on tehtud. Ja leitud ka vabandus. Miks ma siis ei saa sõita saarele nädalaks puhkama. Hmmmm... . Mul ei ole raha ja raha saabub homme ja saarel ei ole pangaautomaati ja ma pean ootama homseni kohas, kus neil on ATM ja ma teen seda San Juanis. Sakslasega. Hmmmm.... . Vale müüdud ja vale ostetud. Teretulemast kollasele liivale sinise ookeani kaldal.

Alustasin kokkusattumustega. Aga veel ei lõpeta. Kui soovid!?

San Juan on koht surfaritele, kes seisavad oma sekundid lainetel, mis mulle tunduvatena, ei ole väga surfaritele. Rohkem lainetes mängijatele. Ja seda me teeme. Võitleme lainetega. Ja räägime surfaritega. Ma arvasin, et minu inglise keel on täiesti asjalik. Kohates surfareid ja vesteldes nendega - hoopis teine maailm. Hoopis teine keel. Ja kehakeel aitab siin ainult lainel seistes. Hetkel kui surfomeeter ohtlikule punasele osutab, leiame teise koha. Ainult meie. Või tegelikult mitte. Meie, liiv, vesi ja kõdistavad krabipojad. Ja naba tilgub laineharjadest. Ja liival lamada - saan teha seda ainult kõhuli.

San Juani vaiksed linnatänavad (vaiksed ei ole nad ainult mereäärsete baaride läheduses) lõhnavad marihuaanaaurudest. Ja meie mitte väga kogemata maitseme neid ka. Homme on kolmapäev ja siis kõik puhkavad. Ja ülehomme on neljapäev. Aga see ei ole oluline, sest kolmapäev, neljapäev, reede, jne., esmaspäev, teisipäev on ka puhkepäevad. Pidu. Soolase ookeani ääres. Pidu pilvise taeva all. Pidu rannaliival siblivate krabidega. Pidu kuni päike oma nägu näitama hakkab. Pidu kuni voodi tundub liiga pehme või kuni tõus on vallutanud rannaliiva kuni esimeste hotellideni.

Istume ainsas baaris linnas, kus peale meie ei ole ühtegi teist inimest. Baarman muidugi. Ja tema abiline köögis. Tänaval oma käsitööoskusi müüvad kuntsnikud. Igal ühel oma lugu. Teeme omavahel nende elulood selgeks ja peale viimast õlut läheme fakte kontrollima. Peab paika või ei pea – ei ole oluline. Ja kõrvale vaadates näen tuttavat nägu/nägusid. Bram Hollandist. Tom Soomest. Ma tean, et see ei ole võimalik ja pilgutan kaks korda silmi. Nemad seda ei tee ja tulevad. Tantsides või on see hüpates ja kallistades. Üksteist. Ja meie õhtust saab nagu see oleks meie viimane õhtu koos. Nagu. Aga me ei oska ega tea teada midagi kokkusattumustest. Kuudepikkuse reisi jooksul ainult aimame. (mitte kellelgi meist ei ole Lonely Planetit – ma arvan, et see on oluline fakt siin märkimiseks).

Eesti kultuur ja eesti ajalugu ja eesti kombed saavad rahvale tutvustatud. Koos hollandi omadega. Nagu meil ikka Eestis kombeks tuleb tütarlapse esmakordsel kohtumisel teda tagumikule suudelda ja siis ''Tere!'' öelda. Või kuidas see oligi. Aga Sa tead ise täpsemini. Ja kui tantsupõrandal tundub, et neiu jalad on liiga kuumaks läinud, siis tuleb ta pikali aidata ja oma kehaga tema peal olles kustutamist alustada. Lõpuks saab turvamehele küll ja oleme tagasi, kus alustasime. Tänaval. Muret me ei tuune. Baare on küll. Ja kultuurivariatsioone jagub. Teretulemast meie kodumaadesse!

Järgmine riik triiki täis
Nagu ma oleksin siin esimest korda. Jah olen. Costa Rica (Tamarindo). Disneyland. Rand. Ja Disneyland. Ja iisraelased. Me kõik teame ja kõik tunneme neid. Ja me kõik vihkame neid. Võibolla mitte nende maal. Võibolla. Aga me vihkame. Reisi ja Są tead! Ja mitte ainult nemad, aga jälle surfarid. Ja põhjaameeriklased. Ja mina olen siin. Fuck! Kaks päeva ja päike on mu nahal nagu lambipeegeldus MC Donaldi peldiku peeglil. Millessegi ennast unustada on rand, tuttav ookean ja bikiinide all olevad pringid. Hmmmm... .