Veekeerisest välja elik mehe täielik enesevalitsus 42 päeva ja rohkemgi

Viie riigi ametnikud ootavad meid rannale mere poolt vaadates
..vannitoas on ruudulised kahhelkivid, toas riiulitel pehmed mänguasjad ja tuttavad mudelautod, esikus vedeleb puruksrebitud kaisukaru koos isetehtud paberist lennukiga, köögis köögitarbed. Karu pilgutab silma ja veeretab siis selle minu poole teele. Võtan silma üles ja vaatan sellest läbi. Linnatänavad täis metsistunud inimesi - keevitaja väikses töökojas ajab sädemega kärbest taga, arst nööbid eest lahti teeb peeniseoperatsiooni, silmad aukus veenid kärnas narkomaan pöörab Batmani koomiksi lehekülgi, väike tüdruk paistes suure pöidlaga ajab taga mööduvat auruvedurit, ja autojuhid keeravad rooli unistades sõita tööle. Kõik tundub kortsus olevat. Katki. Tuhm ja pöördumatu. Või samal ajal pöörduv. Jah, samal ajal. Iraagis on sõda, Belgias plahvatab isetehtud pomm, Hiina lendab Marsile ja keegi ulatab oma vaenlasele käe. Võtan karu kõrvalt paberlennuki ja kortsutan selle lahti. Silun siledaks. Astun selle peale jalajälje. Kortsutan kokku, pistan karu silmakoopasse ja sulgen silmamunaga. Karu läheb teeb tagatoas puhaste linadega diivani kõrval järjekordse enesepetu.

Kevad tuli seekord vihmaga
..äratus on täna kell 6:30. Iga päev on äratus kell kuus ja kolmkümmend minutit. Kohvi ja sigarett. Ja hommikusöök. Kui tahad aknast välja vaadata, siis võid seda teha. Aga pärast seda enam pilku mujale ei saa. Elan pilvemetsas ja päikest näen harva. Minu valikud piirduvad saja metsarajaga, valikute kilomeetrite pikkuste koobastega, ruutkilomeetriste vabaõhualadega, kitsaste ja laiade värskeveekogudega, elektritusega ja viie hobusega. Homme tapan ja nülin jänese. Ja söön. Ja limpsin näpud puhtaks. Asun asfaldist eemal. Püssipaukude keskel. Ja mu sitt ei ole enam vedel.

Hip-hop, mass destruction and beauty

Martsipani tee kaupluseletilt paksu vananaise lapselapseni
..jajah, panen jalatsid jalga ja istun tooli peale. Laua äärde. Koos teiste samasugustega. Tuli taevas on juba kustunud. Loobime kaarte ja siis nopime neid. Elu on jälle ilus ja veel ilusam on tema silmadesse vaadata. Või alla poole. Ja siis naeratada. Leida tema silmad naeratamas. Millal Sa edasi liigud? Nagu alati on see paari või kolme päeva pärast. Tuimalt järgnevad veel ootamatud küsimused. Kaootiliselt lendavad mõtted ühelt mõttetuselt teisele. Tegelikult tahame ju neid silmi veidi lähemalt vaadata. Võimalik, et isegi puudutada. Käe, suu, jala, keele, sõrme või millega iganes.

Kui mäng on läbi, on meil käed ja jalad tööd täis. Pudelid liiguvad ja laimid poolduvad. Pudelid tühjenevad ja klaasid täituvad. Kuni laual on üks tühi pudel ja see käib ringi. Mulle meeldivad tüdrukud kes reisivad ja ka seksivad - tsitaat. Ahah, pane siis The Knife peale. Sellele järgneb Portishead. Kuni pudel peatub minul. Mul pole teile midagi öelda. Hei, Estonia, kindlasti on. Ma parem joon solgivett. Võtan klaasi. Plastmassist. Ma lähen kanalistatsiooniaugu juurde. Tõstan sellelt kergesti ärakäiva kaane pealt. Isegi liiga kergesti. Võimalik, et keegi on seda varemgi teinud. Et olemegi selleks mõeldud. Kaan on altpoolt rõvedalt ligane. Esimene luks teeb alguse. Võtan klaasi täis ja neelan. Veidi aja pärast pean uuesti neelama. Siis juba segamini oksega. Ei seisa see saast sees. Proovin veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel. Rohkem vist täidan kanalisatsiooni kui seda tühjendan. Plastmass sulab. Või on see mu sülg. Varrukad ei ole enam valged. Pea ei ole enam selge. Aitab, aitab, Estonia! Segane oled! See saast ei seisa ju sees! Sellepärast seda sitaks nimetataksegi. Sellepärast me seda eritame. See pole mõeldud sees püsimiseks. See on see ja see pole see, fuck, võtan lonksu šampooni ja neelan. 100 ml. Kastan ennast veega ja mäng jätkub. Nüüd on ka minul midagi öelda. Kõige puhtam suu.

Preeriast kostuvad preeriatuulehääled
..paneme kõik oma parimad riided selga ja lähme oma viimast õhtut Antigua tänavatel tähistama. Esimene peatus Kafka. Plaan - külm arve. Ja kui esimesed Cuba Libred ilma rummita serveeritakse. Pole kahtlust. Tõstame kisa. USA! Varasta oma kodus, aga siin jäta meid rahule. Ühendriikidest baariomanikul on hari punane. Ei jää muud üle kui colale rummi lisada, et meie tahtmine täita. Nüüd ma mõistan miks ladies nightsi puhul CL ainult 1 quetzal maksab. Aga nimi on küll sellel joogil sel puhul vale. Vale.

-Kafkat tead?
-Jajaa, ta oli üks mu lemmikutest. Enne kui laksu alla jäi.
-Ka tema diiler oli faktootum.
-Loomulikult. Eks me kõik oleme.
-Segamini kõige selle kondoomi- ja šokolaadipudruga.
-Ma helistasin talle eile. Vastas, et tal ei ole minuga hetkel aega rääkida. Viie minuti pärast helistas tagasi. Tal ei olnud ikka aega, et minuga rääkida. Ütles, et hoiab mind kursis. Ma ütlesin, et mul ei ole talle midagi öelda. Pärast seda helistas ta mulle iga viie minuti pärast uuesti, et küsida uudiste kohta. Mul ei ole ikka talle midagi öelda. Tal on nüüd numbrinäit maha võetud kui helistab. Läksin siis tema ukse taha ja viisin ajalehe. Ütlesin, et hoolimata numbrinäidukeelust, tean ma kui tema helistab. Ta ei öeldnud midagi. Ainult vältis mind nagu poleks tal aega minuga tegeleda. Vaatas telekat või midagi sellist. Või küttis ahju. Iga juhul masendav. Õhtul jõime ennast täis ja karjusime üksteise nimesid, et inimestele meelde jääks. Igal juhul masendav.

Meie dialoogi peale tuleb keegi tüdruk kuurordist. Cancunist täpsemalt. Jube. Ta nõustub. Ta tuleb ka samast hotellist, kust meie. Vahetame rahulolevaid pilke. Küsime, kas ta tahab kokteili. Meil on täna siin avatud baar. Me oleme antibakteriaalsed ka pealekauba. Selle peale kostab tema, et nii pikka aeru, mis seinal ripub, pole tema eales varem näinud. Ja Sa tuled Cancunist? Varem või hiljem lõpetame me kõik Cancunis. Jah, lennud on seal tõesti odavad. Keegi rääkis, et nad hakkavad laseritega junglis moskiitosid tapma. Lähme tantisme!

Miks Sul varbad nii punased on? Ja küüned kõik puruks. Värv maas. Nagu avarii või midagi sellist. Selle peale tunnen oma genitaalides suurt valu ja kuulen sõimu. Jään abitult käpuli munakiviteele. Nägu nagu punane ja valu veel tulisem. Oi, ma ei suuda enam millestki muust mõelda. Näen ainult tema jalgu eemaldumas. Vaikselt vajub pilt viltu. Kuni vaate vertikaaliks saab pikk munakivitänav. Ma ei taha teada, kes mind äratab. Raputab. Ma ei taha minna koos mundris meestega. Ma ei julge silmi avada. Oi, kuidas ma vabandan, et mulle tungiti kallale ja ma ei ole nii purjus, et keset tänavat magama jäin. Svenska flikka. Minu päästja. Põhimõtteliselt ma ju ei valeta. Ja tundub, et ta ei hooli olnust palju. Ma muretsen, et kuidas ta ikka nii üksi. Ja pimedad tänavad. Aga tema ei hooli. Ma ütlen, et tegelikult mul ikka valutab veel ja me võiks veidi aeglasemalt käia. Ta naerab silmad täis naeru. Ma naeran siis ka. Vaatamata valule. Aga valu on ka juba peaaegu, et läinud.

Nässule

Olen teist päeva rase ja jalad on juba kuumad

..nägin täna unes väikest krantsi. Valge koer. Kutsusin teda. Ta ei reageerinud. Hoolimata kui palju ma teda ka ei kutsunud. Proovisin veel. Ja veel. Mõtlesin koera mustaks. Kutsusin. Ei midagi. Hüüdsin korra veel. Milline see Nässu oli? Päris kindel ei saa olla. Mäletan väheseid valgeid karvu kõhu all ja saba otsas. Mäletasin kuidas Sa mu jalgade kõrval magasid. Tammistes. Teisel korrusel. Valge lae all. Mäeltan kuidas me koos rabas jalutasime. Varakevadel. Jää ei olnud enam kõige kandvam. Aga Sina jooskid sellele ja vajusid läbi. Hiljem kandsin Sind süles, et sooja anda. Sa olid ehmunud ja limpsisid mind oma keelega. Mäeltan kuidas Sulle meeldis autoga sõites pea aknast välja pista. Siis selle peale turtsuda. Ja autos vahetpidamata haukuda. Hoolimata kui palju ja kõvasti me Sinu peale ei karjunud. Mäletan kuidas esimest korda autoga sõites Sa esiistme alla pugesid ja me Sind sealt kuidagi kätte ei saanud. Mäletan kuidas Sa mind Tallinnas olles kodus ootasid. Kuidas me siis väljas käisime. Ja Sinu jaoks oli seal nii palju palju uusi junne ja lõhnu. Mäletan kui väga Sa tekke kartsid. Ja me Sind sellega kiusasime. Ja tolmuimejat. Aga ma ei mäletanud milline Sa välja näed. Üritasin. Keskendusin. Kui kord näeme, siis tuleta mulle meelde!

.

Eile nuusutasin pipart (kopsudega)

..et siis uued peldikud ja voodid iga päev. Kõik muu on nii kui nii muutuv - inimesed, kes lähevad ja kes tulevad poest. Teed ja puud. Elusad autod ja surnud loomad. Majafassaadid ja kanalisatsioon, mis lihtsaslt on seal kuskil. All. Elektriliinid ja kaubalaevad. Internet ja veebruar. Suvi, talv. Teised aastaajad. Paavst ja kooliraamatud. Kõik. Kõik, mis puudutavad su elu distantsilt. Peldikud ja voodid. Sinu intiimsus. Enam ei ole mitte ühtegi tuttavat peldikut või voodit. Juhuslikud hotellid, bordellid, ühe nädala sõbrad ja nende kodud, restoranid, puu- ja põõsaalused, puulehest peldikupaber. Ei ole Tammiste talvel külma peldikut. Tüdruksõbra lahtikäivat voodit. Voodil tuttavat rinnapaari. Ja voodi kõrval lahtist õlupudelit. Ema-allkorrusel-vaatamas-televiisotit häält. On vaid hääl ühekordselt kasutatavas voodis ja su peas, mis ütleb, et homme on jälle üks uus peldik.