Rannal tehtud käekõverused..üritan hommikul rannas tervisejooksu teha. Aga keeldun. Olen nüüd Tayrona rahvuspargis, mis asub tunni aja kaugusel Santa Marta linnast ja rannast. Olen seadnud oma telgi öövalmidusse ja olen asetanud ennast liivale lugema. Seljaga päikese poole ja siis seljata ehk kõhuga. Püha põlemisehirmus lõpetan enne päikeseloojangut. Vaatan diiselgeneraatorenergial töötavast televiisorist õhtused uudised ja lõpetan päeva telgis.
Öö osutub kõigeks muuks kui mitte tormiseks. Telk kaldub maapinnaga paralleelseks. Vihma sajab nii telgist väljas kui ka telgikatte all. Hommikuks on päike jälle väljas ja päikese ees ei ole enam varje - palmipuud on ennast maha asetanud. On ka üks, mis lühema tee saavutusel langetas ennast maja otsa. Oma raskusega pressis läbi seinade, ikkagi puudutab maad. Veel püsti jäänud oksad ning toikad, millede vahele on asetatud pesunöör, on täis kuivamiseks mõeldud riideid, telke, magamiskotte, saapaid, toidukorve, koduloomi. 10 minutit hiljem on kõik kuiv. Palmipoolsaarel käib haamrikolksimine, mis tundide pärast taastab ööle eelnenud olukorra.
Pallett..laagrisse on tulnud peale juba olevate kolm kolumbia tüdrukut. Kaks neist meenutavad emahülgekarusid, kelle keha on kontekstis mesitarudega, millesse nad oma pead upitavad - vabal ajal. Ma loen raamatut ja tapan sääski kui nendest kolmas, kelle liibuvaid minipükse me kõik juba enne tähele panime, minu juurde tuleb. Laines juuksed ja tõmmudest silmakoobastest välja vaatavad silmamunad, mis jälgivad räägitavast üle õla seljataha. Kui nii on kombeks!? Me lähme ujuma. Tuleb välja, et kaks minu kõrval veerevat ja kohati põrkavat tütarlast on õed, kellest üks on 17 aastane. Küsimuse peale, kes neid (kolmest) mulle kõige rohkem meeldib, hakkan naerma ja osutan ainsale iseenesetmõistetava valiku poole, kes meist meetrite kaugusel seljataga käib. Ta naerab. Ma naeran. Olles vees, ei ole kerge välja tulla. Häbi nagu hakkaks. Ja asja ei tee paremaks ka pidev märja T-särgi vaatamine. Ta tahab, et õpetaksin talle ujumist. Ma küsin, et kas ta sirgelt vaatamist ei tahaks õppida. Õnneks on mu hispaania keel neile mitte nii selge ja küsimus jääb arusaamatuks. Ta küsib, kas ma temaga täna magada ei tahaks, mille peale ma oma kaks jalga võtan, veest välja astun, püksid vahetan ja laagrisse sammun.
Väravast sisse astudes on sõbrad hispaaniast juba saabunud. Ja üks Argentiinast. Kohtusime nendega Santa Martas ühel järjekordsetel tantsupõrandakeerutustel. Ash võttis argentiinlanna ja hõõrus seda mulle seni nina alla kuni me mõlemad erinevat teed läksime. Bastard! Täna on argentiinlane siin ja meil on plaan koos Venezueelasse saabuda. Igati abiks ja turvalisem ja veatum. Waldo keerutab juba esimest jointi. Taustal läheb liibuvate pükste ja punase märja T-särgivõistluse võitnud kaugelti-mitte-enam-neitsi nurgatagusesse tuppa vanamehe jäigastunud peenist vagiina vahele või suhu võtma. Tagasi tulles vaatab ta häbelikult minu poole, nagu ennast milleski süüdi tundes. Ma vaatan mõistvalt, justkui "Ma saan aru, see on Sinu töö." ja saadan ta silmadega dušši alla. Nana ja Waldo on ametis minu reisjuhi täiustamisega, kuna nemad on minu suunda jäävad riigid juba läbinud. Tekivad Ecuador, lisanduvad vaatamist väärt kohad Kolumbiasse ja tekib Peruu. Lauda istub ennast pesnud ja kasinud tüdruk, naeratab, küsib, kust Waldo ja Yasmina pärit on - hispaaniast. Ja suur on tüdruku üllatus kui nad räägivad perfektset hispaania keelt. "Kust te nii hästi hispaania keelt rääkima õppisite?". Yasmina vaatab mulle muiates otsa "Hispaanias räägitaksegi hispaania keelt."
-Aaaaaaa!- vastab. Sest hoolimata tahaks ma talle pai teha, minu väike ilus märja särgiga litsitüdruk.
Sport
..me veedame päeva rannas kookospähkliga jalgpalli mängides. Vigastuste ja paranemistega. Ja päikeseparastusega oma õlgadel. Magame üle ühe järgmise öö ning peale hommikusööki, läbi džungli ja veetuse, seisame Pueblito varemetel. 47 minutit varem leidsime oma peade kohal ronimas, hüppamas, närimas, tagaajamas 11 ahvi, kelledest uudishimulikumad saba rõngas ümber puuoksa meie poole käsi hõõrusid. Vanadest aegadest külavaremetel ei esine ahvid ega sabad rõngas laiskloomad (kui neil on sabad) või kameeleonid oma sinise värvi ja kollase kõhualusega vaid kunstnik-X. Istub üksi oma soojal kivil ja hallil, närib vanade kommete kohaselt kokalehti merekarbipuruga ja naeratab oma mustade hambavahedega läbi klaasi, mis paneb ta olema teiselpool maailmas oma esiisade ja -onudega. Ka ei puudu kõik need mustrid, mida toodavad puuoksad, -lehed, -marjad, -õied teda ümbritseval verandal. Ja mööduvate turistide hääled korrutavad talle kindlalt kui omas maailmas ta on kui küsimusele, kas see tee viib tagasi randa? vastab ta jaatavalt ja saadab üksiolijad suure maantee suunas kilomeetreid eemal rannast.
Waldo võtab ta kunstikoti ja uurib ehteid. X veeretab oma pilku näppudel, mis veeretavad täisnaturaalökoloogilise kanepisuitsu. Suits käib käest kätte ja uus ring. Waldo õpetab kuidas käevõru keskmeks oleva kivi ümber miskit, mis kivi enda sees hoiab, teha. Joon viimase tilga vett. Ja kell kolm ja rohkem kui kolm minutit lahkume tagasi randa. Teel möödume inimestest, keda X raskele valele rännakule ei saatnud ja kelledest vähemalt 100% -l on oma lugu. Ja nende selle nädala lugu lõpeb tänase pühapäevaga, millal nad tagasi koju saabuvad, käe koduloomale panevad, seda paitamiseks liigutavad (kätt?) ja mõtlevad, et homme oleks targem tund aega enne tööleminekut ärgata.
Kes tuuleklaasi kinni pani?..hispanjardid kolivad tagasi Tagangasse oma blogi kirjutama, viskit loputama ja tantsu raputama. Istun ristteel üle tee asuvasse bussi, kust teisel pool teed läbi seisva bussi akende paistavad lehvitavad käed ja Adios! hüüdvad näod. Mina võidan! Minu buss alustab esimesena. Suunaks ületee bussi tagurdamissuund. Bussijuht näeb ette ja nii minu elu järgmised vähemalt 73 minutit, kuni mägedest saavad künkad ja veel väiksemad künkad vajuvad maaga tasa, jäävadki lebama. Igas suunas. Laiutav maa. Kohati vasakul käel ookean. Laguun. Esiklaasil piisad ja tagaistmel tissi imev laps.
15 minutit peale bussist mahatulekut olen rannas, kus ei paista olevat telkimiskohta. Bussijuht nii ütles, et on! Lähen vasakule. 50-50 võimalus, et just seal pool ja sellest piisab - poolest. Läbi põlvedeni pruuni vee meetreid eemal mereveest, ja seljataga ameeriklast, kes telklaagri aitab leida. Sääsetõrjevahend on otsas. Siis riided selga, mis katavad varbast kaelani ja sõrmeotsteni keskel. Vaikne päev? Või ookean. Pimedas, juba peale ettevalmistustöid, istume härra Johniga pinkidel ja tema nimetab seda Amarrilloks (võin eksida) - raske saada kaup. Kuni sõrmeotsa põletab ja ma suitsu maha pillan. Ja juba üle tunni räägib John oma viisapikendamisvõimalustest ja kuidas see kõik uue sõjani viia võib. Luban talle, et kui ta lahingus otsa saab kirjutan tast raamatu ja selles ei ole 5%-gi tõde. Ta tänab mind ja mina teda ja algab head ööd.
Para seguir aprendiendo
..kohtume Riohacha bussijaamas. Hommikul. Või nagu kokkulepitud:
Hola!
Es muy dificil (con tilde en la segunda i ) para (no hace falta poner la palabra para; esta demas) hallar un lugar para (un lugar CON internet) internet en (sin EN, directamente EL domingo) el domingo, pero finalmente se puedes (finalmente se PUDO, en pasado; o en presente, se PUEDE). Pues, estoy en Riochachachaha ahora y podemos encontrarnos mañana en LA (en Argentina siempre le dijimos LA, pero observe que en muchos otros lugares lo llaman masculino, EL terminal) terminal de autobuses. Voy a estar allá a las nueve en la mañana. Si llegas mas tarde (poco o pocito (pocito es el diminutivo de POZO; tu quieres decir POQUITO. La C con la I suena como SI, por ejempli CIELO). ), estaré esperando, pero hasta las doce :), entonces me voy.
Pues, buen viaje y nos vemos. Mis ¡holas! (o tambien, podes decir MIS SALUDOS) a LOS otros chicos tambien, creo que no voy a ver a ellos. (verlos)
Hasta mañana!
MT
Lehitsen raamatulehti ja mõtlen, et eile vihmasajus muutusid tänavad jälle jõgedeks. Ja paljajalu oli parem. Minu plätud hakkavad juba otsa saama. Ja kanuurent vist on Amazonases, džunglis, mitte linnas, tänavaääres majas või selle garaazis. Kell 9 ja Nana koputab õlale. Ärkan oma raamatust ja tervitame. Nähtavasti ma haisen oma pesemata riietega. Arvatavasti ta ei tunne seda. Täna peame üle piiri Venetsueelasse saama.
Absurdid..naaberriiki pääsemiseks tuleb piirilinnast 10 dollarit maksev takso võtta. Taksod seisavad bussijaamas reas ja ootavad kliente. Nad sõidavad kui on olemas vähemalt 4 inimest. Kolmel taksol on igal ühel juba 2 olemas. Päike kuumutab ja pleegitab. Mahlane arbuus ja südame pahaks tegev viimane sigarett. Meie seljakotid on iidse Dodge pagasis ja luuk on lukus. Otsime juhi üles, et oma kotte kätte saada ja teise taksoga minna, ko-opereeruda juba olemasolevate klientidega, taksojuht jookseb me eest. Ja peidab. Kui ette jääb, siis kinnitab, et kohe, tal juba kliendid olemas. Küsime teise taksojuhi käest, et kas võime temaga tulla. Loomulikult! Mille peale algab sõda ja sõjas osalevad kõik juhid. Ma lähen tagasi oma nurka. Selgitame mööduvale korravalvurile kui absurdne olukord - absurdne jah, ei oska ta midagi muud öelda. Naeratab olukorra naeruväärsusest aru saades. Läheb edasi. Või on see tagasi kui võtta arvesse, et ta suuri ringe teeb juba mitmendat korda.
Kõik muu on organiseeritud. Pool tundi taksojuhti oodates ja lubadusi uskudes, hakkavad lubadused vett pidama ja auto meie neljaga sõidab. Passid ette ja lauale. Venetsueela pool sõidab auto 500m, peatub - passikontroll. Sõidab 500m, peatub - teie passid palun! Sõidab veel pool kilomeetrit, peatub - dokumendid. Kuni keegi ei jõua enam peatusi lugeda ja pass on pea kogu aeg käes ja käsi valmis seda aknast välja ulatama. Kas te kannate dollareid? Ei. Mida siis? Venetsueela Bolivare. Kui palju? Ei tea täpselt, 150. Ja dollareid ei ole? Ei. Tulge palun autost välja, ja näidake oma pagas ette! Taksojuht teeb käte ja jalgadega rahulolematuid, kuid vaoshoitud selgitusi, et see ei ole mitte esimene kontroll ja asjal ei ole nii palju mõtet, backpackeritel ei ole palju. Minuteid hiljem ja asjade seljakotti tagasi pressimist - võite minna! Kõik on alles. Ja algavad jälle passikontrollid.
Ööbuss Šveitsi..varbad poolikutes plätudes külmetavad ja mööduvad 12 tunni pikkuses ajas piirilt Meridasse, kust algab, algas juba ookeanipiirilt, tõus kuni vaid meetreid puudu viie kilomeetri kõrgusele. Aga enne on tarvis ennast täis juua? Uuest õllemaitsest, Venetsueela omast. Ma ei tee seda ja ootan päeva, millal saab kraami selga ja alustada. Õpin hispaania keelt, näen superõudusunenägu kuidas tagasi Eestis olema pean, ja seriaali head lõpposa ehk Vol. 2-te, kuidas tegemata jäänud Aasia alustatud saab.
Keha Sul katab suhkur. Lutsutades läigid - siledalt. Näppude vahel kleebid. Ja talla all oled kole. Fuck you, Marmelaad!
