Kriidiga tehtud jalajäljed pealinnaseinal

Minu nimi oli viisakusmaskuliinsus eilses kabinetitunnis, viimases reas, hemoglobiinide kõrval, oma iseloomu vahetus läheduses

..elu jääb peatuma Leonis. 2 nädalaks. Tarvis on puhata ja tarvis on aadressi. 75 meetrit bensiinijaamast põhja ja 50 meetrit pangast läände. Kaks nädalat osutub arvatust pikemaks. Nii pikaks kui 3 nädalat. Koguni. Selle aja jooksul vaatame ära k6ik olemasolevad Rambo seeriad. 12 korda. Nii hispaania kui ka inglise keeles. Minu aeg kulub. Rambo kasutab aega. Tema aeg kulgeb kpm - kills per minute. Sellepärast võib ta kellaga vee alla sukelduda. Väljudes tuleb ainult laibad üle lugeda ja aeg on jälle määratud.

Minu aeg. Vertikaalsed pastakakriipsud retseptsioonis. Paksus vihikus. IIII IIII IIII IIII jne.

Ühel päeval peatub hostelis sakslane. Järgmisel päeval ajan maha juuksed ja teen oma habemest punased karvapallid juuksuri prügikasti. Juuksur lõikas enne mind 86-60-86 nicatüdrukut. Kelle juuksed nüüd minu habemega läbisegi on. Tunnen intiimsust. Prügikastis. Minu habe tema juustes. Hostelisse minnes kohtan teda seljatagant poeletiääres kaubaartiklitega tutvumas. Jah, 86. Ma tean temast peaaegu kõike.

Filmid Top 5:

Rambo 4

Rambo 1

Rambo 2

Rambo 3

Enter the Dragon

..Leon on kuum. Ja nii kuum. Et magamaminnes tuleb seda alasti teha. Bokserite väel kui soovid. Ilma linata. Nii juhtubki rohkem kui tihti, et magatakse päeval. Tegelikult ju vahet ei ole. Nii kuum millegi tegemiseks. Õhtupimeduses ei ole päikest. See on pluss. Nii juhtub rohkem kui tihti kui hostelitoast sisse astun, et nüüd kiilaks jäänud nica oma aluspesuväel mu kõrvalvoodit kaunistab. "Miks üksi?" ma küsin. Tema magab edasi. Sest arvatavasti ta eesti keelt ei räägi. Välja arvatud üksikud sõnad, mida talle õpetanud olen. "Quieres acompañarme?" küsin. Ta avab silmad. Sest seda keelt ta räägib piisavalt ladusalt. Vaatab mulle otsa. Otse ja naeratusega. Libistab end üle oma voodi ääre mulle kaissu. "Rohkem polegi vaja," ütlen ma eesti keeles.

USA päevad EST

..ma ei tea kuidas, aga ka Granadast leian hosteli. Sellise, kus on mugav aega veeta. Ja üllataval kombel teeb asja veel mugavamaks üle tee asuv baar. 100 Cordoba eest sissepääs ja "free bar". Hommikusöögiks on siin linnas hot dog ja õlu. Leonis oli iga eine hamburger. 3 korda päevas. Ja õhtul Caballito. 2 pudelit, aga alati jääb puudu.

(Granadast nii palju, et tegemist on magnetturistilinnaga - ilus, värvitud ja kasitud, täis hobukaarikuid ja pesemata nägusid keskpargis, kanepimüüjad õhtusel tänavanurgal, ja prostituut, kes on tegelikult ilusam kui tüdruk, kellega sa hetkel baari jalutad)

Päeval kohtan hollandlast ja soomlast. Kellega edaspidi mingil veidral kombel veel kohtume. Ja veel. Ja lõpuks veel. Aga siis on juba lennuk tagasi koju. Vähemalt hollandlasel. Jutu lõpuks siis, et täna on järelikult lahkumispidu. Homme lähevad kõik oma teed. Ja üllataval kombel täis erisuundades. Mitte midagi ühist. Astume poelettide vahel otsustamaks lettide priiskavast üleküllusest omale hea valik teha. Siis sööme veel õhtu viimase hot dogi. Hiljem ühe veel. Kui järgmise kaubaartikli järele lähme.

Hommikul asun Granadast teele kahe USAkaga. Tee peal meenub mulle, et ma olen ühte neist kahel ööl järjest suudelnud, aga ma ei tea seni nende nimesid. Igast olukorrast on väljapääs. Ja 2 tunni pärast jõuame hostelisse. "Hello, my name is Rebecka and this is my friend (täna enam seda viimast ei mäleta)." - "Welcome!" -

"Aitähh!" ütlen valju häälega.

Leon-Mamagua-Granada-mingi järv, mille nime ma ei mäleta-Granada-San Juan-Costa Rica

..kuna koht on ilus. Soe ja puhas vesi, vaikne, ahvirohke ja roheline. Põhja-Ameeriklased lahkuvad uue päeva saabudes, mina jään, et nendega uuesti kohtuda juba mujal. Õhtul püütakse teaduslikke huvisid silmas pidades kinni mõned nahkhiired, kes nüüd liikumatult pesunööril ripuvad. Pead alaspidi. Aga seda Sa tead isegi. Ma isegi õõtsutan neid natukene, aga nemad sellest välja ei tee. Ehmatan, aga nemad sellest välja ei tee. Lähen magama. Ja mõtlen, et nahkhiir on kummaline, aga kole, loom.

Ma ei tea miks ma Masaysse tulin. Arvatavasti seksi pärast. Ja et kuulda juttu kuidas kaks USAst pärit turisti taksojuhi poolt kruvikeerajaga röövitud said. "Te ei oleks esialgu taksosse pidanud istumagi!" ütles neile üle õla vaatav taksojuht. Aga vihma hakkas sadama ja neil ei olnud vihmavarje ja takso juhtus just mööduma ja see tundus hea mõte olevat. Hea on see, et nad sellest vahejuhtumist väga morjendatud ei ole. Ja me saame rahulikult minu hotelli minna.

Ilma naljata saan ma oma hetke reisikaaslastest tahtmatult lahti. Kogemata. Hommikul kui bussijaam suletud on ja tänavatel kajab anarhhia. Kõik tänavanurga on busse täis. Ja meie kokkulepitud kohtumispaik on muust tegevusest kui ehitustöö taradega eraldatud. Siin aeg ajalt juhtub. Et bussijaam või miski muu oluline infrastruktuurirajatis määramatuks ajaks suletakse. Nägemist kallid kaaslased, kahju, et korralikult head aega öelda ei saanud.

Seebises kraavivees kasvavad konnakullesed

..alati on täis ootamatuid kohtumisi. Mis teeb need eriti ootamatuks on fakt, et sa ütled inimestele hüvasti alatiseks. Ja ilma naljata. Sest on fakt, et mina lahkun hommikul saarele nädalakeseks puhkama ja teie sõidate Costa Ricasse lennuki peale. Vahel isegi ei ütle head aega. Lihtsalt tead, et ei kohtu enam. Või kogemata.