Seitse silda, bituumenitänavad, ja pruunid kosed

Koerad, hiinlased, poldid ja sõjad on kõik asjad, mida saab loendada, aga muus mõttes ei ole neil midagi ühist...El Salvador on see riik, mis on turisminduseks loodud. Turistid aga hoiavad eemale. "Hiljutine" kodus6da? G2ngid? Ebastabiilne poliitiline olukord? Kukesupp v6i kanajalg! Tegelikult on asi hoopis hullem. Loodus on roheline. Inimesed siirate naeratustega. Abivalmid. Ilma tagam6tteta. Koolibuss ajab t2navad suitsust mustaks. Ja majaseinad on t2is kirevaid naiivseid lapsejoonistusi. El Salvadori k6ige k6rgema tipu otsa saab autoga s6ita. Ja seal olevat vaadet varjab telekommunikatsioonirajatis mobiilimast. Päris vulkaan, mis viimati purskas paar aastat tagasi ja mille ääre peal nüüd kõndida saab. 6% mis riigi originaalmetsast tänaseks säilinud oma paljude matkaradadega. Rannad, millest ma ei tea veel midagi. Ja siis kõik see..

Verevärv ja vesivärv
..kolm päeva istun vanglas. Ja seda kõike pruunikasroheliste seinte vahel. Esimesel päeval saadan koju emale kirja. Kõik on korras. On selle nimi. Vangla internetikohvikus istudes. Ja juues vanglakohvi, mille sisse uustulnukate puhul pissitakse. Olen uustulnukas. Ja valge. Ainult käsivarred on päikesest veidi pruunid. Aga dušši alla minnes välgub valge perse - pilgumagnet. Vedelseep ja lukkukäivad duššikabiinid. Vangla peldiku seinale on nelja erineva pastakaga kirjutatud: "Kui sul jalg maas, siis käid jala / kui sul käsi maas, siis käid käna / kui sul till peos, siis peksad ona". Kõik on korras. Söögi üle ei saa kurta. Sest ma ei söö seda. Uni on hea. Päeval. Kui kõik on väljas jalutamas. Öösel ei julge. Naaber võib tulla. Istun ukse ees ja valvan lukku. Kogu öö. Kuni sireenini, mis märgib äratust. Siis peale hommikukohvi, segamini segastest emotsioonides, uinun magama.Näen und. Alati. Iga kord. Teisel päeval nägin unes tüdrukut. Pikad juuksed (blondid või brünetid - ei mäleta), ideaalile lähedane keha või rohkem kui ideaalne, juttu ei mäleta (aga kindlasti midagi asjalikku), prillid ja kolm erinevat seelikut, mis suvalistel hetkedel vahetuvad. Käime väljas. Paar korda. Kinos vist, ja pargis jalutamas (minu koeraga), ja haigete laste koolis, ühel õhtul lõpetame tema juures. Küünal põleb äratuskella kõrval ja ma lähen peldikusse. Minutiseier on täpselt tunniseieriga kohakuti. Ootan ära millal ka sekundiseier nendega kohakuti tiksub. Ideaalne. Lähen WCsse. Läbi koridori. Mis tegelikult on vist Karusselli koridor. Enne remonti. Veiko tuhlab lae all kapis. Vanaisa Albert istub pingi peal. Ahju ees. Ja sätib roobiga tuld. Kui peldikuukse sulgen, siis Veiko leiab midagi. Kindlasti midagi põnevat. Mis kellelegi korda ei lähe. Kui ma peldikuukse avan seisab tüdruk alasti peegli ees. Seljaga peegli poole. Mis sa mu kehast arvad? Ideaalne, vastan. Seda ta vist ootaski, sest üksteise kaisus liigume magamistoa poole. Sinna, kus on küünal ja äratuskell. Teel möödume raudteejaamast. Ta peatub korra ja ostab pileti. Ta on alati Egiptusesse tahtnud minna. Ma ütlen, rongiga Egiptusesse ei saa. Ta vastab, lähemale ikka. Veel jäävad teele kirik, mida kuskil Mehhikos nägin; Tallinna maantee ristmik, kus rohelist tuld ootame ja kui see ei tule, otsustame silla ületada; all sinine vesi ja kaldaäärsed täis palme ja olemegi voodis. 3, 2, 1 ja sekundiseier tiksub teistega jälle kohakuti. Ideaalne. Ja äratuskell käivitub.

Kell on viis hommikul. Telginaabri mobiil heliseb. Linnud väljas laulavad. Mitte kuked. Kuked kirevad öö läbi. Kas nad ka eelmise sajandi alguses keset ööd kiremist alustasid. Või on maailm alles hiljuti segi pööranud. Ka kukkede maailm. Praegu laulavad aga muud linnud. Oleme nii kõrgel kui kõrgele El Salvadoris minna saab. Peale hommikusööki astume korra läbi ka Hondurasest. Piiri tähistab piirikivi. Olen liiga väsinud magamata ööst..100 ja rohkem kirjutamata reeglit
..peale Santa Ana vulkaani sõidan Tacubasse. Pisike küla. Kaks ööd Iisraellasega. Ühel varahommikult tõstame pead üle põõsaste ja vaatame päikesest ära. Lääne poole. Sinna, kuhu tundide pärast päike loojub. Meie ees. 40 kilomeetrit meie ees on metsi ja mägesid. Ja nende taga valged laineharjad. Paistmas siia. Kilomeetrite kaugusele. Vaikse ookeani vesi. Ja siis ujume. Aga mitte ookeanis. Lähemal. Kosejalamil basseinis. Tagasiteel sajab vihma. Miks mitte ka seda siia lisada!?

Järgmisel hommikul alustame koos. Tunnistan talle, et mulle käib närvidele tema uimerdamine. Dušš tund ja 25 minutit, koti pakkimine 2 tundi, riietumine - veel kogu kestust ei tea, aga hetkel käib 23 minut. Vähemalt olen aus. Istun kiiktoolis ja ootan. Kolm parti kõnnivad reas must mööda. Nokad pärani, ohu korral valmis hammustama. Räägin üleaia naaberseaga veidi möllijuttu.

El Salvadori kanabussis on muusika nii vali, et konduktor ei kuule, kuhu me minna soovime. Ja alati on nii. Lõpuks siiski kuuleb. Suchitoto. Koht, kus teen tutvust pupusadega. Rahvustoit. Järgmistel päevadel sööme ennast pupusadeks. Ise oleme õnnelikud ja naerame selle üle. Õhtul filosofeerime mitte millegi asjaliku üle. Aga see on juba järgmisel õhtul ja La Palmas. Siia saabudes sadas jälle vihma. Mitte nagu lusikaga kallates. Rohkem nagu oavarrest. Ja siis ei jäänudki muud üle (kui majavaht oma teed läks ja hotelli meie käsutusse jättis) kui paar pupusat veel ja pidu võis alata. Mingil hetkel avastame selles hotellis asuva hambaarsti. Õnneliku naeratusega hammas ukse kohal ja lahtiolekuajad. Piilume läbi klaasi, kas arst on hetkel kohal. Ei. Arvatavasti tuleb öösel. Siis kui me magame. Puuriga. Või suruõhuhaamriga. Paneme ukse lukku ja teki alla. Oleme vaiksed. Ja naerame kui vaiksed me need viimased sekundid olla suutsime. Ja siis veel teooriaid kuni ma magan.
Vol. 2
..El Pital. Nii lihtne või raske kui ise soovid. Matk üles oli kergem, aga öö üleval oli raske. Kivikõva ja külm. Märg. Iisrael magas minu magamiskotis. Mina võtsin tema fliisi üll. Džentelman. Veidi samme ja oleme tagasi turvalises ja vinguses kanabussis, mis sõidab San Salvadori. Aga mina nii kaugele ei sõida. Ja tema ka mitte. Mina El Amayo peatusesse. Ja tema Aquilarese peateusesse. El Salvadoris on kõik kõigele lähedal. Tund aega bussisõitu on rohkem kui küll. Kui läheb üle tunni võid ennast kogemata ühest kolmest naaberriigist avastada. Temaga vahetan aadresse ja bussis läheme lahku. Nädal. Täis uimerdamist. Ja täis ilusaid mälestusi.Lambikülad ja lemmiklambad
..mis oleks kui külastaks väikseid külasid. Äkki avastan ennast paradiisist. Sellepärast Iisraeliga lahku läksingi. Tal oli piiriks aeg. Ei ole aega jännata kuskil võpsikus tikuga tuld taga ajades.

Peale ööd haisvas (aga ventilaatoriga) hotellitoas sõidan külla. Aga mitte külla koju vanematele või vennale või ülikooliprofessorile vaid lambikülla. San Francisco. San Francisco Lempa. Paradiis. Jah, nii see on. Esimene asi, mida ma sihitult mööda tänavat kulgedes näen ja mis mind kõnniteele astuma sunnib. Lehmakari. Jookseb. Minu poole. Üks loomadest tuleb kiirel sammul. Udar loksub paremale vasakule. Ja piima lendab. Väike salvadoreño püüab seda avatud suuga. Ja saab oma janu kustutatud. Nägu naerul. Õnneks pole vaja palju. Nisajagu värsket piima.

Ja ma mõtlen, et kui ma ei oleks siin, siis ma võibolla mõtleksin koertest, hiinlastest, poltidest või sõdadest. Ja muretseksin endale mingisuguse uue asja. Asjad. Näiteks kaks uut ketsi, sest praegused kaks poolituvad homme, järgmist ujumiskohta otsides, kolmeks. Või siis üks poolitub. Teine on veidi tervem. Ja ma jätan nad (mis kandsid mind Hiinas, Siberis, Põhja- ja Kesk-Ameerikas) esimesse prügikasti. Ja ma pean tagasitee paljajalu kõndima. Aga kõik on korras. Ega miski pole siis asendamatu. Praegu paistab päike, aga tunni pärast juba sajab, ja siis tuleb jälle päike või enne tuleb öö ja siis uuesti päike.