Hommikul kell 4 nii kui nii keegi kergelt ei käi...mõtlen, et peaks ärkama kell 4 hommikul. Sel ajal läheb juba vaikselt valgeks, ja bussid pidavat oma marsruute alustama. Oma äratuskella sain Costa Ricas Mardi abiga l6ppude l6pu lõpuks, pärast poolt aastat, täis laetud. Ja nüüd usinalt seda kasutan ja äratust edasi lükkan. 10 minutit. Ja siis veel 10 ja veel ja 10 veel. Kuni kell on 5 varahommikul. Teen ennast voodist välja ja akna alla. Õues on kottpime. Ja ületee bussipeatuses on vähemalt 23 inimest oma järjekorda ootamas. Kontrollin kellaaega, kuigi ka pimedus väidab selle õige olevat. Ikkagi ei suuda mõista miks kell 5 nii pime on. Costa Ricas - pidime kell neli ja kolmkymmend seitse tipu otsas olema, et päikesetõusu näha ja just sel ajal kõik algas. Valgus hakkab võitma ja see teine taandub. Mis siis ikka - riidesse ja pesusse; enne pesusse ja siis riidesse - ning õue. Tundub, et kogu külarahvas sätib ennast kell 5 hommikul tööle ja nii ehk igal hommikul. Gringodele leiba teenima. Või olid need eurooplased? Ig
al juhul kahejalgsed.Ma olen nüüd bussis ja teatanud oma sihtkoha ning seal mind ka maha pannakse. Käemärgiga õige suund kätte. Boquete, mis asub üle ja vahelt läbi mägede, on mu raja lõpuks. Kui mõne sammu pärast valgeks minema hakkab, tuleb mul ka meelde, miks see varem ei juhtunud. Üpris loogiline järeldus. Ja tuleb välja, et ka aju hakkab tööle sünkroonis päikesega. Hommikupäikesega. Vastu tulevad erkkollaste, -roheliste, -roosade, -punaste, -siniste kleitidega külanaised. Must ka, aga must vist erk ei saa olla. Valdava
l enamusel pisike laps rätiga ümber kaela ja rinnal rippumas. Mingi pudulojus sabas lonkimas või kandam käe otsas. Või kõik koos. Hat-trick. Härrasmehed põrutavad mööda kõik koos autokastis varahommikusi ja uniseid hüüatusi
kuulda lastes. Ja kastid on tõesti täis. Nähtavasti sellepärst käib naispere jalgsi. Ja võibolla on meestel ka kiire. Kiirem kui kellelgi teisel. Või on nad nõrgemad? Või just tugevamad ja sellepärast on nad põllul kasulikumad kui tee ääres lonkides?Kelle viie tee
...peale soppa ja muda ja liga olen kohal. Haisen? Võimalik. Väsinud? Kah, pole välistatud. Hakkan arvama järgmist hostelit kui ühe silt juba pargiservas helendab. Sisse ei peagi astuma kui olen juba oma toas ja pesus. Küll jutukas omanik hiljem oma jutuvajadused rahuldada jõuab. Ja täna on reede. Pesen pesu ja panen puhta selga. Boquete on m2gede vahel ja m2gede vahel on ka gringod. Aga koht on ilus. Ja hosteliomanik on oma kokaiiniga
6htu saabudes veel jutukam. Ja valge jahupakk on koogilaual. Aga mulle aitab ka ilma selleta ja paari p2eva p2rast on tarvis vulkaani otsa t6usta ja sellep2rast magama. Oma tuppa. Hea, sest jahe on. Hea on, sest j2lle reisin.T2na on ka hommik. V6i on see keskp2ev - kui 2rkan. Ja iisraellasega saab ymberlinnatuur alustatud. Olen veidi h2bis. Inimene sellelt Jumala poolt Kristuse synnitatud maalt teab minu ema poolt minu synnitanud maast rohkem kui mina ise. Eesti iseseisvus aastal 1991 BC. AC t2histab alalisvoolu?
Mitte, et t2na on see p2ev, millal ma ronida kavatsesin. T2na on p2ev p2rast seda. Ja hommikul alustan. Bussiga kruusateele ja sealt edasi omadel jalgadel. Neid on mul kaks. Yks hiina laps (hiljem sai temast s6dur) syndis ilma parema jalata ja kogu elu oli tal yks jalg, v2lja arvatud see teine - puujalg, mille ta hiljem vahetas metall ja amortidega oma vastu. V2ravavahti pargi sissep22sus valvet pidamas 6petan raha kysima siis kui ma alla tulen. Mine tea, ehk ei tulegi ja siis oleks praegu maksmine raharaiskamine. Ja raha mulle rasiata meeldib. Raha on paha. Ja raha ma ei taha. Aga seda on vaja. Niisiis - kuus tundi ja kuus tundi pidevat sadu. Matkamine kile all ja higistamine kile all. Kui kohale j6uan ja vihmakuue pealt v6tan, m6istan, et vihma k2es oleksin kuivemaks j22nud. Keha, peale vee, vajab ka 6hku, ja kui 6hku ei ole, tekitab ta vett, naha l2hedale. Niisiis, t2na tippu ei l2he, sajab, ja sajuga kaugele ei n2e, aga mina tahan n2ha kahte ookeani korraga. Kui mitte korraga, siis v2hemalt yhest kohast, aga 180 kraadise nurga alt - kumbki kummastki.
Pole p2ikest, pole ookeanegi
T2nane hommik ei ole 6htust (eilsest) targem. V6i kui alguses (kell 3 2ratusega) lubabki, siis kell 4 ja tipus ei luba. Sajab. Ja algab allaminek. Tudud tee tagasi. Bussipeatusesse. Ja dollaritaksoga hostelisse.

Vette hypped asustatud saarel
Elan n2dala saarel. Bocas del Toro. Kus lapsed m2ngivad palli lennuv2ljal ja kus vesi juua ei k6lba. Kus pood on Hiina oma ja hiinlane on kohalik, p2rismaalane. Kus 6htud (ka esmasp2eva) on fiestad ja p2evad on hamburger ja jalgpall. Kus villad on turistidel ja hytid on saarlastel. Kus elan oma elu hispaanlaste keskel ja yhesse v6ib armudagi. V6i on armutud ja hommikul lahkutud erinevates suundades ja igatsetud samu suundi. Yla- ja alahuulega suudlus paremale ja vasemale p6sele. Neli korda. Parem-vasak-parem-vasak-parem-vasak-parem-vasak. Ja kaatriga mandrile tagasi.
Aususeavaldus
Peale rohkem kui poolt aastat Kesk-Ameerika mandril on tekkinud v2simus ja tydimus tollest. Ja aeg on liikuda uutele maadele ja suurematele ja parematele ja kindlamatele ja ohtlikumatele ja odavamatele ja k6rgematele ja ilusamatele ja suurtemate-tagumikegale. Panamalinn, kus oma viimase Panama peatuse teen, on minu uue reisi l2htekohaks. Viis p2eva olen hosteli. Ei kylasta kanalit (kui bussiga saabusin, pimedas, vilksamisi n2gin seda). Ei kylasta tollivaba tsooni. Ei kylasta baari v6i selle naabrit. Pesen pesu, loen raamatut, joonistan kaarti ja ootan Kolumbiat - neljap2eval saabun
