Kivid ja Lambad

Firmamärgid

..Vibulaskja oli paraolümpial kuna ta peas ei olnud kõik korras. Ja üks jalg oli ka lombakas. Kätega kõik korras, muidu ei saaks ta vibu lasta. Kolmanda lasu ajal sihtis ta kogemata otse taevasse. Tabas sondi kõrval askeldavat kosmonauti. Nagu mahalastud sadas ta puu otsast alla ja lajatas vastu pehmet murukamarat. Vibumehe lähedal. Kosmonaut oli nüüd haavatud. Õlg paigast ära. Jalad veel vedasid. Maruvihasena tormas profisportlase poole. Kosmonaut oli maabudes oma skafandri klaasist näomaski katki kukkunud. Siiski, lähemale jõudes, vanast harjumusest, tegi ta käega liigutuse ja tõstis klaasi metallraami kuklasse. Vaatas olümpialase silmadesse. Kahju hakkas sellest hälvikus. Arusaamatu pilguga talle otsa vaatamas. Kosmonaut ei osanud enam midagi mõelda. Ta oli peast põrutada saanud. Vibumees sai juba sünnitusel põrutada. Nendest said suured sõbrad.

Või olid need firmalised

-Tule päikese eest ära! Põhjendamatu egoistlik päikesekasutus ja teistele selle hüvede nautimise keelamine on kirjeldamatult karjuv inimõiguste rikkumine.

-Aga ma neelasin palli alla.

-Mis palli?

-No see, millega me mängisime.

-Me ei mänginud mingit palli.

-Noh, ennist kui siin rannas juba mõnedkümned minutid olime olnud, tuli mul pissihäda peale. Jooksin künkast üles ja majja WCsse..

-Mis sa majja läksid, saad vette ka lasta?

-Nojah, aga mul oli ka nina tatine ja tahtsin paberit, et nuusata. Sellepärast läksingi künkast üles ja majja WCsse..

-Saad ju vette nuusata!?

-Mulle ei meeldiks kui tatt ja konnud vees hulbivad.

-Vool viib need minema. Allavoolu.

-Nojah, aga kui allavoolu jõe ääres samuti keegi meie moodi päeva naudib ja ennast supleb... ei tahaks, et keegi konnuga pihta saab.

-Jajah, seda küll ei tahaks, jah, õigus. Noh, läksid majja ja siis?

-Novot, oli pissihäda ja nina ka tatine. Jooksin sellest väiksest künkast siin üles. Korra libisesin, sest jalad olid veest veel märjad. Lippasin maja poole. Aias oli nagu alati Kuma mind vastu võtmas. Liputas saba ja jooksis värava juurde. Tegin talle pai ja läksin väravast sisse. Võtmed olid mul kaasas. Hoian neid alati kummipaelaga randme ümber. Aga seda sa tead niigi. Tegin ukse lahti. WC poole minnes vaatasin kirjutuslaua kohal olevat kella. Sellel olid suur ja väike seier täpselt kohakuti. Ootasin ära kuni ka sekundiosuti nende peal peatus. Siis läksin WCsse. Istusin seal. WCs. Nuuskasin nina ära ja siis tuli mul mõte. Mis oleks kui tagasi randa minnes võtaksin palli ka kaasa. Saaksime mängida. Väike võistlusmoment oleks. Ja ehk tibake naljagi saaks. Novot, ja siis lõpetasin WCs. Hakkasin palli otsima. Otsisin alguses magamistoast. Voodi alt. Seal oli vana hokikepp, mille vars peaaegu, et murdunud. Leidsin veel need kummikindad, mida su isa ükspäev siin otsimas käis. Panin need nüüd esikusse kummuti peale. Rohkem seal suurt midagi ei olnud. Vaatasin köögist. Sahvrist otsisin. Seal olid ainult söögiasjad ja riiuli peal küüslauguvõi. Võtsin köögist saiaviilu ja läksin määrisin sellele võid peale. Kui saia söömise olin lõpetanud, mõtlesin, et pall sahvris küll olla ei saa. Läksin siis ja avasin aidaukse, et äkki on pall peidus seal. Otsisin lakapeal heinast, aida taga seamölli katsusin käega läbi, sauna ees- ja tagaruumist, isegi tööriistaruumi vaatasin. Siis mõtlesin, et miks peaks pall üldse aidas olema. Ei, aidas küll pall olla ei saa. Vaatasin kuuri. Seal olid sinu vanad kummikud ja eelmise taluomaniku nurka laotud tööriistad. Isegi käru leidsin kilepoogna alla pandult. Proovisin, kas käru veel kasutada saab. Võtsin kile pealt. Tõstsin selle teise nurka ja ajasin käru ratta peale. Ilusasti sõitis. Ei hakanud koormat peale laduma. Eks teeme seda õhtul või mõni teine päev. Novot, ja siis kuuris aknalaua peal oli pall. Leidsingi üles. See sama, millega Kumaga vahel koera mängime. Või noh, meie mängime, tema ongi. Oi, kui õnnelik ma olin kui pall käes. Lausa rõõmujalul kepslesin tagasi ranna poole. Tulin sellest künkast alla ja otse pehme liiva peale. Oi, ma olin ikka topeltrõõmus, et nüüd saab sinuga palli mängida. Novot, ja siis hakkasin palli sulle viskama. Aga kogemata neelasin selle alla.

-Ahhh, kahju. Tule nüüd päikese eest ära!

Varesesalv

Põhiseadusse väike muutus ei tohiks suures plaanis suurt midagi muuta (aga on vajalik)
Alustame asjade märkimis- ja märkamisega. Siis hiljem on hea teada miks ja millal ja millega ja kuidas ja kui kaua ja kellega ja kõike nii edasi. Alustan kuupäevaga, siis valuutaga, siis asja või teenusega. Alustan heal ajal, et algus oleks ilus, eks näis, mis hiljem sellest välja tuleb, aga tegelikkus see on. Teen kuude kaupa, siis on hea arvestada. Ja alustan oma viimaste päevadega Panamast ja selle cityst. Tervitusi Sullegi siit ja juba järgmisel päeval lennukiga Kolumbiasse!

20.10.2009 - dollar on USA ametlik rahaühik. Asjade kokkulangemise sunnil, ja ka mugavuse tõttu, maksan ka Panamas nende samade dollaritega. Asi ise on sama, aga nimeks on Balboa. (Legendaarse ameerika poksija järgi, kes hiljem veetis aega Vietnamis, Afganistanis, Birmas ja kellel kõigi eelduste kohaselt on ka tütar. Viimase fakti vettpidavuses saame tõenäoliselt kinnitust juba 2012 aastal kui valmib tema järjekordne ülidokumentaalfilm Rambo V). PS. Märkus kehtib kuni järgmise riigini.
2*0.25 $ - buss Via Españalt Albrook Malli kinno ja tagasi (Panama City bussid on eriline vaatepilt ja asi, mida kogeda. Õhtu- ja ööpimeduses bussijuhi peakohal vilkuvad erinevad laternad; ülevõimendikõlaga takti löövad lärtsuvad kõlarid; liiga kiiresti mööda vuhisevad ehitised ja veel kiiremini mööda kihutavad teised bussid; signaalidekontsert; 50 km/h (mis nende busside jaoks ja linnas on ilmselgelt kiire kiirus) üksteise kõrval sõitvate bussijuhtide omavahelised dialoogid ja käelehvitused; müra; tohutu müra; juhiabi kisamine üle ülemäärase müra potentsiaalsete klientide pealemeelitamiseks; suits; ja ving; ja mööduvad getod)
4 $ - kino Inglourious Basterds (filmile mitu tärni sama arv tärnidest. Ja kui mainida kaubanduskeskuse suurust, siis kogu hoone, selle sees käies ja seda läbides, tundub suuremana kui minu kodulinn Pärnu. Bussipeatusest kinosaali usteni on oma tubli kilomeeter minna ja elektrivähestel aegadel (kui konditsioneerid ei tööta) tuleb kindlasti läbitavaks retkeks joogivesi endal kaasa võtta. Kuigi tee peale jääb mitmeid esimeste pioneeride poolt rajatud joogiasutusi, ja ka söögi, on enda vee olemasolu kindlasti odavam. Ja Panama vesi (ka kraani oma) on tuntud oma headuses. Oma õlu heas (vaieldav) kvaliteedis armastavad panamalased süüdistada samuti seda sama vett. Ja kui on plaanis kauemaks sihtpunkti ehk kinosaali jääda (näiteks vaadata mõnda paljudest näidatavatest Hollywoodi filmidest), tuleks alati soe riietus kaasa võtta).
1.25 $ - hot-dog El Rey nimelise toidupoe eest Via Españal (peale Nicaragua Granada tänavate hot-doge (mis ei olnud head, aga seni parimad), tuleb tunnistada uut #1 hot-dogi - suur, koos viineri ja hakkliha, ja salatiga, ja terav, väga teravamaitseline kui soovid ja seda lahkele müüanaisele ka teada annad).
8.50 $ - hostel Zulys Backbackers (odav, köögiga, TV, rõdu, vaatega parkimisplatsile ja pilvelõhkujatele, sakslasest lahke omanik, head ümbruskonna kaardid, ja mingi seikleja USAst, kes iga õhtu pidutseb ja ennast täis tõmbab, sest paari päeva pärast ta enam ei saa, kuna läheb hambaoperatsioonile (ja pärast seda Kolumbiasse)).
KOKKU 13.25 $

21.10 - kolmapäev on kallis päev (USA peoloom pole minu ülestõusmise ajaks veel voodisse saabunud.. a-hahh, siin ta on ja vajub asemele. Mina lähen teen endale kohvi)
8.50 $ - hostel Zulys Backbackers (sama nimi ja sama koht, maksan kohe hommikul ära, et hiljem arusaamatusi ei tekiks. Check-out on kell 11.00 ennelõunal).
1.68 $ - hommikusööd juust ja tomat (sai on olemas varajasemast).
160 $ - ooojaaaaa (160 balboad on vajalik lennupileti soetamiseks siit Cartagenasse, Kolumbia. Reede õhtuks kell 21:58).
2*0.25 - buss edasi ja tagasi samasse kinno, kus eile (erinevad bussid, aga tunne on sama).
2.25 $ - kinopilet District 9 (sama kino, teine saal, saal number 3 on suuruselt ja mahutavuselt väiksem kui eilne number 6).
1.25 $ - hot dog (mmmmmmm.. hakkab harjumuseks saama).
3.43 $ - hommikusöögiks sai, juust, tomat (eelmine sai sai otsa ja kuna hostelis on röster, siis on hea saia röstida ja juustu ja tomatit peale panna. Kohvi on tasuta olemas, ainult masinasse panna ja vesi ka).
KOKKU 177.11 $ (aga ilma piletita (lennu) oleks 17.11 $)

22.10 - neljapäev ja sai ja juust ja tomat ja palju vett ja kolm tassi kohvi
8.50 $ - sama hostel (ja valmistumine homseks lennuks - Kolumbia esialgne reisiplaan. Siin on ka üks, võimalik, et nunnuim puujalaga koer kogu Panamas).
KOKKU 8.50 $ (vaieldamatult kõige odavam päev seni, aga produktiivne)

23.10 - reede ehk lennupäev, kus lennatakse lennukiga Kolumbiasse. Laupäev tõotab olla uue valuutakursiga (kui maandumine õnnestub ja õhkutõus ka)
1.90 $ - rosolje ja kaks empanadas de pollo (kanaempanadad ehk kanalihapirukad) (lõunasöök või nii, lihtsalt, et nälg hakkas peale tulema. Üritasin küll dollarivaba päeva teha, aga kõht nõudis oma).
0.25*2 buss lennujaama
0.80 sokolaad
10 sisenemine
5000 takso
15000 hostal
5400 6lu hostelis
4000 neli varrast liha ja kartul

24.10
3*1000 mahl
1200 arepa
2000 3 kaarti
4500 suits ja limonaad
5000 myts
400 limonaad
500 telefonik6ne
15000 hostel
25000 chiva
10000 baar

25.10
10000 rand
15000 hostyaol

26.10

1200*2 buss bussijaama

2200 suits

6000 buss vulkaani

4000 l6unasook

2000 motikatakso

5000 sissep22s

2000 tip

4000 buss

4000 buss

5000 muu

27.10

15000 hostel

4000 sook

4000 sook

4000 6lu ja suits

2200 j22tee

28.10

19000 buss barranqullasse

1500 mango

9000 takso

600 telefonik6ne
1500 internet
10100 sai juust vorst sibul

29.10
1000 limonaad
internet

Kaua oodatud, kallikene

Peale aastat tagasi Eestis ja peale kuud edasi reisima

..peatub mu auto ja astun kahe jalaga sellest välja. Hotell, mille ees uhkelt Eesti lipp lehvib, nimetab ennast Adelanteks. Mis siis ikka, astun edasi, kui juba nii öeldud. Kohe parklasissekäigu ees askeldab mees, kes väga pikema ingliskeelse jututa osutub eesti meheks - Mart. Ja jälle on mul eesti keel suus. Kokku pesitseb siin Costa Rica rannakülas ligemale kümme eestlast. Ja nädalate möödudes tuleb neid veel juurdegi ja mõni läheb ka ära. Minu esialgne plaan näeb ette peatuda mõned päevad, aga kõik see aeg reisimine ja mittemidagi tegemine vajab vaheldust. Jään siia tööle, Martile abiks, juba mitmeks nädalaks. Seniks kuni töö otsa saab ja veel kauemakski.

Õhtuid sisustame siin pokkeri mängimise, rummi joomise, õlu joomise ja filmivaatamisega. Pidude ajal tantsimise ja rummi joomise ja õlu joomisega. Ja päeval käib töö. Ja õlujoomine. Käib ka surfimine, aga kuna mina sellest spordist mitte mingilgi määral huvitatud ei ole jääb see teiste teha. Rannal. Ja lainetes.

Eesti nagu Eesti ikka. Ja eestlased nagu eestlased ikka. Ja kui kolmanda nädala lõpuks töö otsa saab, olen valmis minema. Enne tarvis veel sularahaseisu parandada. Lähedal asuvas külakeses pangaautomaadinuppe vajutades ja sobilikku summat valides tabab mind ootamatu ja küllalt ka halb üllatus. Tuleb meelde kolleegide rahaväljavõtt Hiinas, kus masin kaardid pikema jututa omandas. Ja nii siin ka mul. Ja see mu viimane. Mis ma tunnen? Perse võib kõik käia. Tahtsin minna juba. Ära. Edasi. Kuhuiganes. Pea, et kuu aega siin on juba küll. Ja nagu kunagi varem märgitud, siis küll teeb küllale liiga ikka küll.

Kui liiter rummi maksaks 30 krooni
...jään siia ja nüüd tuleb mul selle eest ka maksta. Varem oli majutus ja toit töö eest, aga muidusööjatele ei andestata ja mul tuleb tunnistada, et Costa Rica on isegi Eestis kallis. Mõne päeva, et vaheldust saada ja odavamalt elada, käime külas Davidil, Panamas. David on linn. Läheme neljakesi ja elame luksushotellis, mis küsib meilt igalt ühelt 10 dollarit päev. Ja Davidi põhjal Panamast arvamust avaldada ei tohiks. Mulle ei meeldi siin väga, aga ajab asja ära. Ja samas on tegemist ka vaid ühe tavalise suuremat sorti linnaga ja too asub veel piiri lähedal. Ei saagi midagi erilist olla. Ja nii me oleme päevade pärast ka tagasi. Ja ma ootan päev ja päeva järel oma kaarti, ja kuhu kurat see mind viia saaks. Ja mägedesse ja Kariibimerele ja kanalile ja džunglisse ja Kolumbiasse.

Mingi õnneliku juhuse läbi olen endale piirilt kaasa toonud märjukese. Või kaks ja pool. Ja juhuse tahtel ma neid ka vaiksetel õhtutundidel vaarisade kombel tühjendan. Suurema ohutunnetuse puhul ka hommikutundidel. Ja päevapäikese all. Kuni sellel hommikul saabub minu lahkumispilet. Kahjuks pilet küll järgmiseks päevaks, aga siin ta on. Ja siin, päeva pärast, ei ole enam mind. Kõik on võitjad ja auhinnafond on täna 30 krooni - pudel rummi.

Teel kuhugi ja teel kuskilt
...8:30 ja bussipeatus. 9:00 ja buss peatub. Mul ei ole paremat tuju kui täna. Ja lasen silmadel vaadata mööda tuttavaid vaateid aknataha. Taskus on veel viimaseks kulutamiseks Costa Rica mündid. Ostan kaks jääkülma mahla pisikestes kilekottides. Rohkem ei julge. Tarvis veel Ciudad Neilyst buss piirile võtta ja minu 600 coloonist peab jaguma. Pakun istet uhiuue inimesega süles minu poole liikuvele ja kohta otsivale emale. Imik toidetakse rinnast. Ja ilusast. Pean vaatama kuna ka värske ema on mitmete ilude võrra ilusam kui teised kaasreisijad. Täpne ajastus ja saan otse piirile. Piiriületus võtab aega mitte rohkem kui 10 minutit. Kõik kokku. Polegi ammu nii kerge vaeva ja rabelemiseta saanud. Ja Panama...

Õhtuks saabun läbi mägise õhu ja tuulte Cerro Puntosse. Leian öömaja külaapteegist, kus vaba tuba pakkuda. Sean ennast sisse ja peale väikest õhtusööki ning toiduvarude täiendamist hiinapoest olen voodis. Ja teki all. Ja siin on tekki tarvis. Olin juba unustanud selle magamisel kasutatava ja sooja andva eseme. Ja ma magan. Ja mul ei ole palav. Üle kuu aja tundisn enne voodisse minekut varvastes külma. Õnneks ninakarvad veel valutama pole hakanud.

Homme (kuigi eile oli homme täna, aga hommikul sadas liialt palju vihma) jalutan üle vulkaaniserva kõrvalkülla, et siis veidi aega ka teiste rändajatega aega veeta.

PS. Täna on aastapäev minul, Markol, Karinil ja Liinal. Tervitusi Austraaliasse ja Mehhikosse (või on see juba Belize või Guatemala)!